Kuidas jõudsite TalTechi õppima ja kuidas toimus eriala valik?

Eriala valik toimus päris äkiliselt. Gümnaasiumis olid minu tugevusteks humanitaarained. Õppisin gümnaasiumiharidusele lisaks kunsti, tegelesin tantsimisega, ürituste korraldusega ja turundusega. Matemaatikas ja füüsikas olin hea, kuid need ained ei olnud mu lemmikud. Esialgsed mõtted eriala valiku osas olid õigusteadus, ajakirjandus, turundus ning avalik haldus/poliitika. Kui tuli ülikooli mineku otsused teha, tundsin, et humanitaaralad ei paku enam nii palju pinget, kuna see oleks mulle olnud justkui lihtsam ja kiirem valik.

Olen alati armastanud teha asju, mis on rasked ning otsinud mugavustsoonist väljumise võimalusi. Niimoodi avastasingi inseneeria. Leidsin, et see oleks minu  jaoks hea eneseületus ning võib-olla humanitaaralased oskused tuleksid lõpuks hoopis kasuks. Samuti tuleviku kindlustamise mõttes on see super erialavalik. Hoonete sisekliima ja veetehnika tundus esmapilgul põnev. Tegin enesega kokkuleppe, et lähen vaatan, kas hakkab meeldima ja kas saan hakkama. Kui meeldima ei hakka või käib üle jõu, siis vahetan eriala.

Kuidas õpingud seni on sujunud? Kas õppetöö juures on kõik olnud nii, nagu kooli sisse astudes algselt oletasite?

Inseneeria kerge ala ei ole, seda saan täiesti ausalt öelda. Tihti pusin mõnda koolitööd poole ööni. Siiski olen siiani õnneks ainetega hakkama saanud. Järjepidevus ja tahe paremaks saada on siin tähtsad.

Kooli sisse astudes ootasin isegi hullemat. Arvasin, et on palju kuiva matemaatikat ja füüsikat, kuid enamik arvutusi on erialased ning gümnaasiumist saadud teadmisi olen pigem vähe kasutanud.

Millised on teie isiklikud eesmärgid haridusteel? Kas näete ennast tulevikus näiteks teadlasena või pigem eelistaksite tegutseda mingis teises valdkonnas?

Minu eesmärk on keskenduda protsessile. Olen enda jaoks selgeks mõelnud, et ei pea olema kõigis ainetes viieline ega parim, kuid peaasi, et näen vaeva ja õpin, kui mul on selleks võimalus antud. Iga õppeaine on millegi jaoks kasulik, kuid prioritiseerin ained, milles näen enda tulevikule kõige rohkem kasu. Olen endaga kaasa võtnud Albert Grey raamatust lause: “Successful people do the things that failures don’t like to do”. Ehk kui midagi on raske või olen selles esmapilgul halb, siis see on just see, mida pean tegema, et jõuda sinna, kuhu tahan jõuda. Areng on pikk protsess.

Tulevikus ennast teadlasena ega projekteerijana ei näe. Olen iseloomult energiline ning naudin inimestega suhtlemist ja vastutuse võtmist. Seetõttu üksinda ühe asja kallal nokitsemine ei oleks päris mulle. Näen ennast töötamas platsi peal objektiinsenerina, kus on kiire tempo ja erinevad inimesed. Kaugem eesmärk on jõuda meeskonnajuhi positsioonile, kus saan enda oskusi juba laiemalt kasutada ning arendada. Olen mõelnud ka ettevõtluse ning müügisektori peale. Eks lõplik valik selgub aja jooksul.

Kui palju aega jääb kooli kõrvalt tudengielu elamiseks? Kui jääb, siis milliste alamjaotuste vahel see teie puhul jaguneb?

Aega tegelikult on. Kõik oleneb sellest, mida selle ajaga teha. Õppisin kaks aastat ülikooli kõrvalt ka müüki ja inimeste juhtimist Southwestern Advantage programmis ning käisin kaks suve USAs müügitööd tegemas. Seetõttu ütleks, et aega ikka leiab ka erialaväliste tegevuste jaoks, kui oled organiseeritud.

Semestrite mahud on siiski erinevad ning on semestreid, kus aja leidmine on keerukam. Mõne aine 6 EAP maht vastab tegelikkuses näiteks 9 EAP-le.

Koolivaba aeg kulub peamiselt trennile, sõpradele ja tööle. Üldiselt on mu nädalagraafik hommikust õhtuni täis, kuid tänu sellele kasutan aega ka targalt. Erialaga toimub mitmeid ühisüritusi, millest võtan samuti osa.

Kas tudengielu korraldamine on pigem tudengite endi kätes või tuleb ka kool selles osas omalt poolt vastu?

Hoonete sisekliima ja veetehnika erialal on toetav programmijuht, kes tuleb kõigile ideedele vastu ning annab nõu. Sisend ning teostus tulevad tudengite poolt, kuid see peakski minu arvates nii olema. Kui vaadata üldisemat pilti, siis pigem on tudengielu korraldamine siiski tudengite enda kätes. Noored teavadki tegelikult ise kõige paremini, mida teha tahavad. Õnneks neid aktiivseid ikka leidub.

Rääkige pisut täpsemalt VESKI üliõpilaskogust — kuidas see sündis, millega see tegeleb ja milline on teie roll selles?

VESKI ehk veetehnika ja sisekliima inseneritudengite üliõpilaskogu oli algselt Eesti kütte- ja ventilatsiooni inseneride ühenduse (EKVÜ) noortekogu nime all. EKVÜ toetas meie eriala noori ning aitas rahaliselt üritustesse panustada. Kaks aastat tagasi anti eestvedaja koht minu kätte ning noortekogu hakkas üsna pea kandma nime VESKI.

Kuna eelnevalt polnud noortekogul kindlat struktuuri ega liikmeskonda, otsustasin selle tõsisemalt ette võtta ning fokusseerida tegevus sisekliima ja veetehnika erialale. Nime vahetus toimus seetõttu, et kaasata rohkem ka veetehnika poolt ning alustada koostööd Eesti veevarustuse ja kanalisatsiooni inseneride seltsiga (EVKIS). EKVÜ toetab meid endiselt palju.

Nüüd toimuvad üliõpilaskogul igal kuul koosolekud, kus arutatakse, kuidas muuta erialal õppimist huvitavamaks ning populariseerida seda ka ülikoolist väljapoole. Korraldame veetehnika ja sisekliima eriala tudengitele objektikülastusi, ühisüritusi, käime gümnaasiumites esinemas ning pakume õppetööga abi. Eesmärgiks on kasvatada nominaalajaga lõpetajate arvu, suurendada sisseastumist ning vähendada läbikukkujate hulka.

Üliõpilaskogus on tänaseks 16 liiget ning iga kursus on esindatud. Eestvedaja roll on vastutusrikas ning võtab oma aja, kuid koos on nii vinged noored, kellel on palju motivatsiooni ning saavad suurepäraselt kõigi ettevõtmistega hakkama. Olen tänulik, et saan selliste ägedate inimestega koos töötada. Olen mõtteviisiga, kui ise midagi ette võtta ei viitsi, siis pole mõtet ka niisama probleemkohtade üle vinguda.

Millisena näete TalTechi rolli tuleviku teaduses Eestis ja maailmas?

Usun, et TalTechil on palju potentsiaali jätta suur jälg teadusesse ka mujal maailmas. Ülikool areneb võimaluste poolest pidevalt ning olemas on kvaliteetsed laborid, kus katseid teha, rääkimata andekatest spetsialistidest, kes siin tööl on. Tudengina on mul veidi raske sellele küsimusele vastata, sest kui rääkida tuleviku teadusest, siis hetkel integreeritud õppes on palju katseid ja laboreid, mis on juba veidi aegunud ning uut kaasaegsemat lähenemist ei tule peale. Siiski mõistan, et selleks, et olla hea insener, peab teadma põhiasju alustades sellest, mida õpetati ka 30 aastat tagasi. Kui õppekavale tuua juurde rohkem elulisi ja tänapäevaseid lähenemisi, siis ehk oleks rohkem ka tudengeid, kes enda teekonda teaduse suunas jätkaksid.

Artikkel ilmus esmakordselt portaalis Ehitusleht.ee 5.11.2024