Teaduslike uuringute ja praktiliste kogemuste põhjal on teada, et Eesti väikseid ja keskmise suurusega ettevõtteid (VKE) takistavad väikeriigile omased probleemid: tööjõupuudus, väike turg, kiire tempo jne. Lahendusi aitavad otsida nii teadlased kui ka praktikud, aga kas sellest piisab?

Väikeriigis tegutsevate VKE-de probleemide loetellu saab lisada veel märksõnu: suur konkurents, kvalifitseeritud tööjõu puudus, suhteliselt väike (ökosüsteem) võrreldes Kesk-Euroopa riikidega, levinud on kulusäästlik juhtimine. Tavaliselt napib ka rahavoogu, mis omakorda tähendab piiratud ressursse "eelinvesteeringute" tegemiseks. Personaliteenused ehk värbamisprotsess on nendes ettevõtetes tihti sisse ostetud ning lisaks valitseb suur vajadus ekspordi järele, enamasti ettevõtte asutamisest saadik.

Selleks, et mõista, kuidas eelpool loetletud raskustega toime tulla, tuleb esmalt keskenduda järgnevatele väljakutsetele: finantsjuhtimise vallas rahavoogude juhtimine; eelarvestamine ja finantsprognoosimise puhul regulatiivsed ja nõuetele vastavuse takistused; regulatiivsed väljakutsed ja vastavusnõuded, mis muudavad asja keerulisemaks ja kulukamaks.

Klientide leidmisel on oluline nende võitmine ja hoidmine, mis on sageli seotud ka potentsiaalsete klientide harimisega; turu sobivuseks valitud turgudele sobivate toodete määratlemine, et seal kasvada. Lisaks veel organisatsioonis rollide ja vastutuse määratlemine selle kasvuks.

Üks viis eeltoodud väljakutsetega toimetulekuks ja loetletud probleemide leevendamiseks on leida uusi võimalusi ettevõtte kasvuks läbi ekspordi.

Oluliseks tuleb pidada ettevõtete nõustamist kõigis neis valdkondades, mis puudutavad organisatsiooni ümberkujundamist ekspordivõimekuste toetamisel, samuti abi minimaalsete elujõuliste toodete (minimum viable product) arendamisel uute rahvusvaheliste turgude tarbeks ning vajadusel ka uute kliendisuhete haldamist.

Kogemus näitab, et Eesti ettevõtetele vajab vägagi tutvustamist Greineri mudel, mis on ettevõtete kasvufaaside mõistmiseks ülioluline kontseptsioon. See tähendab ühtlasi, et ettevõtjad saavad ka ise teada, millisesse faasi nende ettevõtted kuuluvad. Ka eelnimetatud koolituse töötoas õpiti eelkõige seda, et tegelikud stsenaariumid erinevad sageli teoreetilistest mudelitest, mis tähendab, et ettevõte võib samaaegselt läbida mitu kasvufaasi.

Üheks oluliseks abinõuks on ettevõtete oskus analüüsida erinevaid juhtumiuuringuid, osalemine interaktiivsetes aruteludes kas juhendajate, nõustajate või teiste ettevõtetega ning mõelda oma konkreetsete probleemide üle. Tulemuseks on praktilised teadmised kasvuprobleemide lahendamise kohta, kohandatud tagasiside ja kohaldatavad strateegiad edu saavutamiseks.

Sellised koolitused, sh praktikute ja ka teadlaste juhised annavad palju, aga muidugi võib küsida, kas sellest piisab? Teoorias on alati teemad lihtsamad ja selgemad kui tegelikkuses.

Senise kogemuse põhjal võib öelda, et väikeste ja keskmiste ettevõtete juhtide sõnul on sellisel toel oluline mõju, mis üheaegselt näitab suundi, võimalusi ja samal ajal hoiab ka "jalgu maas".

Näiteks tunnistas üks ettevõte, et "isegi kui ettevõte on piisavalt küps, võib ta ikkagi silmitsi seista idufirmadega sarnaste probleemidega". Teine ettevõte kommenteeris, et "kriisiga kokkupuutumine on kasvu loomulik osa, see näitab vaid, mis tuleb järgmiseks." Mitmed VKE-d on kiitnud Greineri raamistikku, mis "pakub selgust ja sillutab teed struktureeritud kasvule."

VKE-d võiksid julgemalt kasutada nii praktikute kui ka teoreetikute pakutavat abi, sest nagu öeldud, vajab väikesel turul tegutsemine natuke spetsiifilisemaid teadmisi ja oskusi, mida omaette tegutsedes ja oma tarkusega tegutsedes ei pruugi tulla. Või kui tulevad, siis liiga suurte ja valusate õppetundide tulemusel. Ettevõtlus ei peaks aga olema kannatus või pidev ellujäämisvõitlus.