Emeriitprofessor Enno Reinsalu | Foto: erakogu

14.06.2022: Täna öösel 81 aastat tagasi

…ärkasin vanemate sagimise peale. Akna taga seisis veoauto. Neli meetrit minu voodist. Nõuti avamist. Isa läks, räägiti midagi. Auto sõitis ära. Isa tuli tagasi. Olnud vale aadress. Seepeale võttis ema mind ja pages Tallinna, peitu inimeste hulka. Nii algas meie pere lagunemine. Perede lõhkumine oli osa stalinistide genotsiidist.

Kuuetolline

Ta tuli minu koju lõunast, Tapale lähenevate sakslaste poolt. Ööl vastu 3. augustit 1941. Läbis maja tuulekoja laudseina kolme meetri kõrgusel. Isa hiljem mõõtis – augu läbimõõt oli kuus tolli. Kaasaegses mõõdustikus 152 mm. Mürsk lõhkes kuus meetrit kaugemal, sahvri põrandas. Tulnuka trajektoor viitas, et ta tuli haubitsast. Kui suur oli plahvatuse lehter, ei mäleta, kes seda mõõtis. Nii ei oska arvata, kui suur oli mürsu laeng. Maja jäi püsti, aknad eest… Vaheseinad viltu ja kõverad. Ilmselt oli see mürsk, nagu teisedki enne teda ja pärast, sihitud Tapa raudteesõlmele. Aga lõhkes 420 m enne sihtmärki. Oleks trajektoor olnud 20 m lühem, oleks ta plahvatanud hoovikeldris, meie pere keskel. Ja ma poleks sellest kirjutanud.

Kahuriliha

Öö vastu 4. augustit 1941 veetsime Tapa lähedal talu keldris. Olin sinna jooksnud ema käe otsas. Kilomeetri kauguselt linnast kostis plahvatusi läbi öö. Õuel mehed arutasid, mis kus paugub. Esimese maailmasõja läbi teinud mehed targutasid: „Laseksid šrapnellidega, oleksid täitsamehed.“ Šrapnell (teraskuule täis mürsk), teadagi, plahvatab õhus. Kuulid tapavad „vankasi“, ei lammuta meie maju. Nii arvasid mehed. Mina ei osanud midagi arvata.

Hommikul oli talu hoov täis Saksa mundris noori mehi, kes ennast mõnuga pesid. Kuue nädala eest oli olnud juuniküüditamine, neid tervitati kui päästjaid. Ei need mehed teadnud, et olid vaid kahuriliha idaofensiivis, mida füürer oli alustanud Venemaa bolševikest puhastamiseks.

Unistus täppispommitamisest

1944. aasta 9. märtsi õhtul algas Tallinna lauspommitamine Eesti denatsifitseerimiseks.

Kümme päeva pärast Tallinna märtsipommitamist sai õhulöögi Tapa strateegiline raudteesõlm. Öö möödus keldris. Esimese laine ajal oma perega, teise laine ajal koos veermahti flaki (õhutõrjekahuri) poistega. Neil oli moon otsas…

Meenutan, kuidas ma kuulasin keldris pomme. Otse peale tulevaid ja kaugemale langevaid. Kui tuli heleda vilega, siis langes ta otse peale. Kui heli oli madalam, läks kaugemale. Siis ma pöördusingi mõttega vilistavate poole ja pakkusin neile kukkumise kohaks mõnd puud või põõsast, mitte meie keldrit. Ka mitte raudteed, mis tapalasi toitis. Lapse ettekujutus täppispommitamisest…

Oma meenutuste raamatus „Läbi kivi“ kirjutan, kuidas üks mu lapsepõlve unistusi oli maakaart, millel on punase täpiga näha, kus ma parajasti olen. Poole sajandiga tehti see teoks ja nüüd on see nutikas asi mul taskus ja randmel. Ja nüüd on GPS peal igal liikuval asjal: autol, laeval, lennukil, tiibraketil. Ka pommidel ja suurtükimürskudel. Et näha, kus nad on, ja et neid juhtida õigesse kohta, õigele korrusele, piisavale sügavusele.

Unistan edasi. Et kui häkkida sisse sõjardite süsteemi ja tegutseda kui Waze. Täpsemalt – rakendada programm, mis ütleb igale teeleläkitatud võõrale mürsule, lennukipommile, raketile, torpeedole: „… kahesaja meetri pärast pööra paremale…seejärel pööra paremale… seejärel pööra paremale…“. Ja ongi tagasi. Kindlasti on sellised programmid olemas ja võimalik, et mingil määral neid ka Ukrainas katsetatakse. Sest milleks muuks see sõda ongi kui vana tehnika utiliseerimiseks ja uue evitamiseks.

Sõjaaegne kool

Oktoobris 1944 sain kooli. Olin kooliealine juba aasta varem, kuid polnud, kuhu minna. Tapa koolimajas oli Saksa sõjaväe haigla, nagu kõigis idapoolsetes Eesti linnades. Sellest siis sõjajärgne klasside ülekoormus. Tallinnas Raua tänava koolis, kuhu sain, oli klassis enam kui nelikümmend poissi, mõned üsna ülekasvanud. Hiljem jäi meid vähemaks – mõni suri, mõni viidi perega Siberisse.

Elektrit ei jätkunud. Üks päev nädalas oli „vooluvaba“. Kel oli, tõi oma küünla. Tulega sai mängida, eriti tagapingis. Mõnikord oli klassis püssirohu lõhna – kel oli, võttis kaasa. Sai teha ilutulestikku.

Üks episood mälust. Meid viidi kooli meditsiinikabinetti, vereproovi andma, öeldi. Igalt lapselt tõmmati süstlaga veenist mingi kogus, arvan, et 3 kuni 5 ml verd, ja väljutati eraldi katseklaasidesse. Meedikud, kes seda tegid – panin tähele, mäletan hästi – olid kuidagi endast väljas. Mitte tavalised, sõbralikud, vaid ähmis. Märkasin, et ühel klaasil, kus veri juba sees, kukkus silt küljest. Ütlesin medõele. Leidis mingi pliiatsi ja kirjutas midagi klaasile, mitte sildile. Kiiruga. Lohakalt. Tundsin, et tegi seda vormi täiteks, mitte proovi identifitseerimiseks. Eluaeg on mul see verelaskmine meeles – olen arvanud, et meid kasutati doonoritena. Oli see võimalik? Kes teab…

Teine episood. Jagati toidupoolist: igale lapsele kaheksandik vormileiba (umbes 200 g) ja tuutuke suhkrut, mitte üle 100 g. Koju need ei jõudnud, söödi käigult. Oli see heategevus või doonorluse kompensatsioon? Ei tea…

Sõja ajal ei tohi olla uudishimulik

Olin kuuene, kui mu kätte sattus metallist toruke. Keegi oli selle üles korjanud ja aknalauale pannud. Toruke oli umbes 5 cm pikk ja 5 mm jäme. Ühest otsast umbne, teisest otsast oli näha, et midagi oli sees. Huvitav, mis? Enne kui ma oma uudishimu rahuldama hakkasin, nägi mu torukest teine poiss, suurem ja targem. Rääkis ilusti, et annaksin selle temale, sest olla kuulnud, et selline asi võib olla ohtlik. Oligi – oli kapsel-detonaator. See, mis sees paistis ja mida oleksin üritanud välja koukida, oli ülitundlik lõhkeaine, paukelavhõbe või pliiasiid. Ega ma polekski teada saanud, kumb, mõlemad oleksid torkimise peale purustanud mu sõrmed ja silmad. Selliseid uudishimu tagajärgi võis hiljem näha pajudel mu eakaaslastel. Neil, kes ellu jäid. Tänu sellele, et detonaator minust puutumata jäi, sain ikkagi teada, mis seal sees oli. Hiljem, ülikoolis, erikursusel.

Veidi vanemana, kümneselt, nägin Lasnamäe aluse karjamaa kuivenduskraavis mingit nuppudega metallpurki. Umbes liitrist. Oskasin juba arvata, et maamiin. Kündes tuli neid ikka välja. Aja jooksul olid nad mullas ja talves „vettinud“ ning üldiselt ohutud. Leituna pandi kuhugi ära või visati vette. Kirde-Eesti põhjarannikul ja Saaremaal oli mõnes kiviaias lõhkekehi kividega pooleks… Meie karjamaa „purgil“ oli peal paar nuppu. Oskasin arvata, et kui miin, siis nupud on selleks, et plahvataks. Poistel ja poisikesteks jäänud meestel on kange soov „pauku teha“. Nii minulgi. Arutasin endamisi: miin on kraavi põhjas, heidan paari sammu kaugusel kraavi kõrvale pikali, võtan paelahmaka ja sooritan „kettaheite“ kraavi. Mis ta mulle ikka teeb… Mõtteks see jäigi. Õnneks. Hiljem, ülikoolis, kus meid muu seas ka sapöörideks koolitati, nägin demineerimise juhendis just seda tüüpi „purgi“ joonist. See oli sakslaste „hüppav miin“. Nupule surudes või muul moel initsieerides hüppab ta reaktiivlaengu toimel paari meetri kõrgusele ja alles siis plahvatab. Et rohkem tapaks… Kui sel miinil oleks jõud sees olnud, oleks ta kraavist välja hüpanud ja minult jõu võtnud. Õnneks olin jõudnud end tagasi hoida ja jõudsin edasi elada.

Lõssõtšansk

… jäigi mul nägemata. Kuigi oleks soovinud. Lõssõtšanski staatus Donbassis on sama mis Tartul Eestis või Turul Soomes. See on linn, kus kunagi sündis ja nüüd tapetakse mäenduskultuur.

Lõssõtšansk, millest jutt, asutati Venemaa lõuna-ekspansiooni käigus aastal 1710. Korralduse sealsete mineraalvarade otsimiseks andis Peeter I juba 1722. aastal. Maardeid leiti hulganisti ja nende tähtsuse tõttu anti sealne mineraaltoormetööstus Doni sõjaväepiirkonna atamani alluvusse. Eelkõige just soola pärast. Sool kui konservant oli strateegiline toore, kivisüsi tõusis esiplaanile alles hiljem. Kurikavalatel rahvuspoliitilistel kaalutustel andsid bolševikud Donbassi Kiievi hallata. Selline on ajalooline tagapõhi, mille Putin võttis Venemaa Ukraina-ekspansiooni ideoloogiliseks aluseks.

Minu jaoks on Lõssõtšansk sümboolne seepärast, et 1872. aastal asutati seal steigerikool, tänapäevases mõistes mäetehnikum, mäenduse kõrgkool. Tähtsuselt teine Peterburi mäeinstituudi kõrval. Oli, enam ei ole.