Taavi Tamm | Fotod: erakogu

Kõik algas 11. jaanuari hommikul. Mind äratas mobiili märguandepiuksatus, mis lähemal vaatlusel osutus sõnumiks programmijuhilt Liana Šestakilt. Tema küsimus „Kas Sa Arktikasse tahad minna?“ pani mind pehmelt öeldes õhku ahmima. Vastuse mõtlemine võttis aega umbes murdosa sekundist. Esmalt karjusin oma toas kogu hingest „JAH!“, mille peale tulid vanemad vaatama, kas minuga on ikka kõik korras, ning seejärel saatsin sõnumile jaatava vastuse.

Seiklust ihkab minu hing, mistõttu olen alati kõikidest põnevatest võimalustest kinni haaranud. Sel korral kulmineerus mu seiklus ühe äärmiselt toreda ekspeditsiooniga, mille alguseks arvestan 11. maid, mil kõik reisil osalevad merekarud meditsiiniõppusele kokku tulid. Pean tunnistama, et nähes enda ümber neid särasilmseid, entusiastlikke ja südamlikke inimesi, kõiki ühendamas soov seikluste ja seilamise järele, tundsin tohutut rõõmu ja hingesoojust. Kuigi sel hetkel valitses veel globaalsest pandeemiast tingitud teadmatus tuleviku ja ekspeditsiooni toimumise ees, oli selge, et nende reisisellide ülimalt positiivne ja lootus­rikas suhtumine aitab meil korda saata midagi imelist.

23. mai hommikul oligi kauaoodatud päev viimaks käes – asjad pakitud, sõpradega hüvasti jäetud  ja täiskäik Käsmu poole. Seal oli meie esimene sihtpunkt enne laevale minekut. Meid ootas ees infotund, ühine õhtusöök ja saun. Käsmus kohtasin ka Antarktika ekspeditsioonil osalenud koolivenda Juliust, kes mulle eesootavaks reisiks oma kogemusest õpetussõnu jagas. Hiljem samal õhtul astusime laevapardale, seadsime sisse oma koikud ja võtsime suuna Sillamäele. Mul õnnestus ka kohe esimeses öövahis käsi valgeks saada.

Pere ja kodu merel

Ekspeditsiooni ametlik algus oli Sillamäe sadamas 25. mail. Orkestri, tantsutüdrukute ja kaamerate saatel heiskasime Admiral Bellingshauseni purjed. Teekond Arktika suunas 12 meeskonnaliikmega oli saanud alguse – sinimustvalge lipp uhkelt lehvimas, merejumalaga märjukese vahendusel kokkulepped sõlmitud ja sisimas kirjeldamatu meelerahu. Meeskonna nimekiri oli aukartust äratav: muusikud, ajakirjanikud, haritlased, teadlased, ettevõtete juhid ja üks tudeng. Kuid merel on kõik võrdsed ja ühise eesmärgi – ohutu kulgemise – eest väljas. Meid kõiki ühendas entusiasm tekki küürida, sooti pingutada ja illuminaatoreid pesta.

Laevas olles õppisin asju elust enesest. Prantslastel on kombeks valmistada konna selliselt, et nad panevad ta külma vette ja seejärel tõstavad järkjärgult veetemperatuuri nii, et konn püsib rahulikult potis ega märkagi, kui on ära keenud. Ütleksin, et sama teevad inimesed iseendale, võttes kanda järjest rohkem kohustusi, kuni ollakse liiga väsinud, et kõigega toime tulla. Meri on selle vastu parim rohi. Ei ole midagi paremat kui vaadata vööris lainete loksumise saatel tähistaevast ning merelt peegelduvaid kuukiiri – selles on midagi uskumatult lummavat ja see paneb elu teise pilguga vaatama. Samas võib merel olles tunda ka üksindust ja igatsust, mida varem tundnud ei ole. Sel juhul on edasiviivaks jõuks need inimesed, kes sind koju ootama jäävad. Eemalolek paneb hindama hetki oma lähedastega ja õpetab mitte kunagi alla andma.

Elu laevas oli meil liigendatud töökorraga ja kõikidel olid kindlad ülesanded. Meie alati rõõmus ja naerusuine laevakokk Jarek Kasar tegi riimide ja merelt tulevate tuuleiilide saatel imemaitsvaid toite. Iga päev tuli ka ühel pereliikmel olla abiks meie lõpmatult kiitmist väärival kokal, kelle õpetuste saatel sai kartuleid koorida ja nõusid pesta. Teised meeskonnaliikmed olid jaotatud kolme vahti, igas vahivanem ja kolm abistajat, kes pidasid hoolega vaatlust, et meie meretee kulgeks turvaliselt. Minul oli au seista vahis koos kapteni, Maris Pruuli ja Andres Käpaga kellaaegadel 00.00–04.00 ja 12.00–16.00, mil sai küllaga vaatlusi tehtud, huvitavaid vestluseid peetud, tarkust salvestatud ning muidugi ka sooti pingutatud. Iga vaht oli omamoodi põnev kogemus, mis tänu toredatele ja lõbusatele kaaslastele möödus kui linnutiivul.

Idülliline puhkus sadamast sadamasse

Vaba aega veetsime ühiste ja alati meeleolukate filmiõhtute, male mängimise, raamatute lugemise või lihtsalt magamisega. Kuna terve see rännak oligi hingele üks suur puhkus, siis ei raatsinud ma väga aega magamisele kulutada. Meie laevaelu ja päevade eredamaid hetki aitas jäädvustada CJ, kes teab purjetamisest tohutult palju ning samal ajal teeb kaameraga lausa imesid!

Meie esimeseks peatuseks oli sadam Rootsis Visbys, kus tegime tiiru ka linnas ja täiendasime varusid, et hooga edasi Taani Allinge poole purjetada. Allinge tervitas meid karjamaade ja lammastega ning pakkus vaatamiseks kena arhitektuuri, minimalistlikke kalapaate, kaevandusi ja Hammershusi kindluse varemeid. Päeva lõpetasime puhvetis kohalikku toitu ja merevaadet nautides. Allinges seadsin teiste eeskujul sisse uue traditsiooni saata igast peatuspaigast koju postkaart. Kaardid postitatud, asusime taas teele.

Taani väinades purjetasime mööda kuulsast Hamleti lossist, mis ei tekitanud ‘olla või mitte olla’ ega ka muid identiteedikriisi puudutavaid küsimusi, vaid pani väärtustama hoopis merel veedetud hetki. Möödusime oma teel Euroopa suurimast tiivikuid tootvast tehasest, kus madalad elektriliinid ja sillad meile küllaga närvikõdi pakkusid. Aalborgis jalutasime linnas ja õhtustasime laevaperega sadamas linnatulede taustal. Hommikul seadsime suuna Lerwicki poole.

Lerwickisse jõudsime imekenal varahommikul. Vesi oli peegelsile ja taevas pilvitu. Varsti aga tekkisid pea kohale murepilved, sest sadamavõimud ei lubanud meid kaldale. Saime siiski mõne tunni kai ääres veeta ning seejärel juba edasi Fääri saarte poole seilama hakata. Legend räägib, et mõned hulljulged merekarud käisid ka kaldal ja tegid tutvust kohalike vaatamisväärsustega, kuid tõde teavad vähesed.

Merejumal sai meie Põhjamerre saabudes järjekordselt märjukesega kostitatud, kuid sellest hoolimata loksutas laeva päris korralikult ja murdis ka tugevamad lainetrotsijad. Huvitaval kombel töötab vahel merehaiguse vastu kõrva juurde pandud plaaster. Mitte muidugi alati, nii ka sel korral tuli paljudel looduse vägevust tunnistada ja merehaigusele alla vanduda. Rõõmsama poole pealt avanes mul ookeanil seilates esmakordselt võimalus oma silmaga näha laeva tervitama tulnud vaalasid ja delfiine. See kogemus oli võimas ning andis edasiminekuks indu juurde.

Meremees plaanib, merejumal korraldab

Fääri saartele jõudes tervitas meid vihmases ja uduses Tórshavnis üks kohalik punase habemega viiking, kes sildumisotsad lahkelt kaile võttis ja ütles muhedalt paar kena sõna meie ebamaiselt kauni purjeka kohta. Sel hetkel ei teadnud ma veel, et see jääb minu koduks järgmiseks kümneks päevaks ja ühtlasi minu retke lõpp-punktiks.

Koroonatestid antud, negatiivsusest pakatavad tulemused kätte saadud ning seiklused kaunitel Fääridel võisid alata. Esmalt tutvusime kohaliku linnaga ja panime puhvetitele silma peale. Seejärel otsustasime saartele laevaga ringi peale teha ja kala püüda. Need hingematvad hetked – mäed, mõnel lumine tipp, karge mereõhk ja tugev meeskonnavaim – teevad ka praegu neid ridu kirja pannes südame soojaks. Eriti eredalt on mul meeles hetk, mil mägede ja pilvede vahelt piiluvate päikesekiirte ja koskede mühina  saatel tegime kalapüügipeatuse. See tõstis meie saagikuse keskmise 0,1 kala pealt mitu korda kõrgemale. Meelis Saaremaalt oli isegi nii kõva mees, et võttis kaks kala korraga.

Jõudes tagasi pealinna Tórshavni, olid meie pilgud suunatud juba Islandi poole, kuid kapteni ja CJ mõtlikke nägusid nähes selgus, et merejumal ei taha meiega koostööd teha. Ta oli järgmiseks paariks nädalaks kaks tugevat tsüklonit tellinud, mis ilmakaardile suure tumeda laigu joonistasid ja teineteist üle trumbata proovisid. Seega tuli Fääridele jääda ja sealsest olemisest maksimum võtta. Rentisime autod, sõitsime ringi ja imetlesime loodust – lugematul hulgal lambaid, jalgpalliväljakuid ja kauneid koski. Saime ka käia külas kohalike juures kultuuriga tutvumas ja söömas. Lambaliha küll mõnda aega peale Fääri saari süüa ei soovi, kuid see on elamus, mis jääb meelde kogu eluks!

Meeskond vahetus 13. juunil, kuid ma lootsin veel viimase hetkeni, et saan Islandile kaasa sõita, ning jäin kauemaks. Siiski lõppes minu meeleolukas merereis 18.06.2021, kui võtsin vastu seda tõendava diplomi, jätsin hüvasti oma pere ja laevaga ning vaatasin kai pealt, kuidas see juba nii armsaks saanud laevukene purjed üles seadis ja suuna Islandile võttis.

Sellest reisist jäid mind saatma mõtted, et unistada tuleb alati suurelt ja eesmärkidele ei tohi seada piire. Ekspeditsioon andis mulle inimesena kirjeldamatult palju juurde ning aitas kogeda tõelist mereromantikat ja aja seiskumist, kui kuskile pole kiiret. Aitäh, kallis Admiral Bellingshauseni perekond, ning pärituult teie purjedesse!