„Ülikooli vilistlane võib meie maja uksest välja astudes teenida rohkem kui lektor, kes talle vajalikud teadmised vahendas,“ lausus ta. „Kas mina, praegune tudeng, olen seda tõdedes huvitatud tulevikus teadlaseks ja õppejõuks pürgima? Ei, loomulikult mitte! Ning selles tendentsis ehk peitubki Eesti kõrghariduse rahastamise peamine probleem.“

Kõrvuti Joosep Perandiga jagasid oma vaadet kõrghariduse probleemidele ka teiste kõrgkoolide üliõpilaste esindajad.

Kõne täistekst

„Õppejõud teenivad vähem kui ülikooli lõpetajad

Tallinna Tehnikaülikooli üliõpilasesinduse juhatuse esimehe Joosep Perandi kõne Riigikogus.

Head Riigikogu kõrghariduse toetusrühma liikmed!

Alustan teada-tuntud tõdemusest, et ülikooli lõpetajad, töötajad ja olude sunnil ka paljud tudengid on ühtlasi Eesti Vabariigi maksumaksjad. Jah, võibolla on mul tudengina isegi natuke piinlik alustada mitte teadmistest ega teadusest, vaid rahast. Aga praegu on rahamure nii terav, et hakkab puudutama ülikoolihariduse jätkusuutlikkust.

TalTechi üliõpilaskonna juhatuses tõdeme, et meie ülikool saadab iga aasta tööturule sadu oma ala asjatundjaid, tarmukaid ja efektiivseid spetsialiste, kes ka head palka teenivad. Tallinna Tehnikaülikooli arengukava üks eesmärke on lausa, et magistrikraadi omanike palk oleks ülikooli lõpetamise järel 1,65 Eesti keskmist. Seda ta ka on!

Enamgi veel. Olenevalt küll erialast, aga siiski tuleb tõdeda, et meie vilistlased teenivad ka kahe-, kolme- või isegi neljakordset Eesti keskmist – ning maksavad sellega võrdeliselt tulumaksu. Jah, võibolla on Eesti ühiskond liialt üles ehitatud edukultusele, aga kui see praegu nii on, siis võime kinnitada: kõrgharidusega, eriti just tehnilise haridusega inimesed on tööturul edukad.

Aga sellest kõrgusest maa peale tulles pean ma tõdema, et kogu see edulugu kehtis küll Tallinna Tehnikaülikooli vilistlaste, mitte aga õppejõudude kohta. Jah, loomulikult on ka üksikuid hästi tasustatud õppejõude, aga üldises vaates pole õppejõude palk võrreldav nende omaga, keda nad igal aastal tööturule saadavad. See võiks tunduda meile isegi koomiline, aga tegelikult on traagiline. Väga traagiline.

Nüüd faktide juurde.

Tehnikaülikooli lektori miinimumtasu on 1559 eurot, Eesti keskmine palk aga 1754 eurot. Täpsemalt öeldes võib ülikooli vilistlane uksest välja astudes teenida rohkem kui lektor, kes talle vajalikud teadmised vahendas. Küsin siinkohal nii: kas mina, praegune tudeng, oleksin huvitatud tulevikus ennast maksimaalselt arendama, teadlaseks ja õppejõuks pürgima? Ei, loomulikult mitte. Ning selles tõdemuses ehk peitubki Eesti kõrghariduse rahastamise peamine probleem.

Hammasrattal on hambaid puudu

Astusin ülikooli suurte unistuste ja lootustega. Nägin Tallinna tehnikaülikooli kui suurt ja võimsat organisatsiooni, kes pürib visalt oma ala tippude hulka. Nii see ongi, aga hammasrattal, mis jõu peaks liikumiseks üle kandma, on mitu hammast vahelt ära. Ehk raha keeles öeldes: me panustame, et meie vilistlased oleksid edukad, et riigikassa tõhusalt täituks. Aga seda tehes peame tunnistama, et meil endal ei ole võimalik töötajatele tagada palgataset, mis hoiaks praegusi ja meelitaks tulevasi õppejõude.

Lõhe soovide ja tegelikkuse vahel on selgelt nähtav juba praegu. Järjepidevus on katkemas. Uus põlvkond pole enam õppejõuna töötamisest huvitatud. Seda pelgalt väikese sissetuleku pärast.

Jah, raha ei saa ega tohigi olla peamine motivaator. Aga väärika positsiooniga akadeemilises maailmas peab kaasnema väärikas tasu. Seda kohe. Praegu.

Uus koalitsioon ongi lubanud kõrghariduse rahastuses 15% tõusu. Tehnikaülikooli puhul tähendab see kuue miljoni euro suurust kasvu. Kuid kasv on vaid näiline. Õppejõududeni see vaevalt ulatub ja tudengiteni ammugi mitte, sest ainuüksi energiakandjate kallinemise tõttu on meie eelarves lisakulu seitse miljonit eurot. Nii on lisanduv tegevustoetus juba ette ära kulutatud.

Seega: raha on oluliselt juurde vaja – või siis peab toimuma mingi murrang nn energiakandjate hinnas. Kaht ülesannet korraga me ei lahenda. Ning ülikoolid on olnud alarahastatud juba liiga kaua, et me võiks õppejõudude murest mööda vaadata ja lihtsalt ahju soojaks, täpsemalt leigeks kütta.

Et õppejõudude sära tudengeid sütitaks

Tudengina tean, et õpetamine ülikoolis on olnud nagunii surve all. Teatavas mõttes on teadust aastakümneid eelistatud. Ühtpidi on see rahastamise põhimõtete tulemus, teisalt teadlaste ambitsioonikuse vili. Aga ka õppejõududelt on eeldatud olulisi teadussaavutusi.

Lihtsamalt öeldes: teaduse ja õppe vahekord on olnud tasakaalust väljas, seda just õppe kahjuks. Vähemalt nii on see välja paistnud.

Tudengile pole see vaatepilt olnud julgustav. Ta on tulnud ju ülikooli, et saada sütitatud õppejõudude ja teadlaste särast. Praegu aga on vastupidi – ka meie endi leek võib praegust olukorda tõdedes kahaneda, ehk isegi kustuda.

Tudeng ju näeb, kuidas õppejõud rabeleb, et oma positsioonile ja võimetele vähegi vastavat tasu teenida. Meie aga soovime, et ta keskenduks meile, jagaks tuleviku tööriistu, aitaks igaühes meist leida oma parima mina, juhataks teele, mida käies saaksime ühiskonnale oma parima anda.

Jah, meile on antud võime ja võimalus õppida ja areneda, aga meilt oodatakse ka tulemust. Ning seetõttu ei saa olla nii, et õppimise võimaldamiseks tudengile riigi raha leitakse, aga õppejõule väärikaks õpetamiseks mitte.

Tõestagem, et see ongi investeering

Tallinna Tehnikaülikooli professor Kadri Männasoo on tõdenud, et ülikooliharidus on investeering.

Teisisõnu: kui me ei investeeri kõrgharidusse, siis me ei investeeri edukatesse maksumaksjatesse. Suures pildis ei investeeri me nii ka Eesti riigi arengusse.

„Loodan väga, et ülikooliharidus ja teadus saavad riigilt juba lähiajal vajaliku toe,“ ütles meie ülikooli rektor Tiit Land õppeaasta alguses pöördumises. Rektor on loomult väga viisakas, sest tegelikult oleks ta pidanud sõna ´loodan´ asemel kasutama terminilt ´nõuan´. Riik küsib ju meilt senisest rohkem IT-inimesi, ka professionaalseid insenere. Järelikult peaks ülikool kokkuhoiu asemel hoopis hoogu juurde andma. Aga kellega, kui meie, tulevased tudengid, pea akadeemilisest tööst põlglikult kõrvale pöörame? Kui Eesti ühiskonnas võtab järjest enam maad arusaam, et kool, nüüd siis juba ka ülikool, on koht neile, kes rahulduvad napilt keskmise palgaga. Mida siis tähendab ülikooli puhul üldse mõiste ´üli´?

Head otsustajad! Minus kõneleb siiras mure. Minus kõneleb sadade, isegi tuhandete bakalaureuse- ja magistritudengite, aga kõige enam ehk isegi tulevaste doktorantide, õppejõudude, teadlaste mure.

Jah, ma tean, et praegu on kõigil raske. Aga ülikoolid on juba murdepunktis või jõuavad kohe sinna. Ning kui me praegu võidukaid lahendusi ei leia, kaotame kõik. Sest meie rahvast on tõeliselt edasi kandnud usk hariduse jõusse. Kinnitagem siis seda usku!“

Kontakt:

joosep.perandi@taltech.ee