Ülle Kotta on infotehnoloogiateaduskonna tarkvarateaduse instituudi mittelineaarsete juhtimissüsteemide töörühma juhtivteadur.

Kuidas jõudsite Tallinna Tehnikaülikooli tööle?

Jõudsin ülikooli (tegelikult tollasesse TA Küberneetika Instituuti ehk KübI-sse) nii nagu sel ajal ikka, ülikooli suunamisega. Mul oli õnnestunud KübI-s käia praktikal juba keskkooli ajal matemaatika eriklassis õppides, ülikooli viimasel kursusel lausa neli kuud. KübI nõudis mind Tartu Ülikoolilt nimeliselt välja. 

Esimese ametikoha nimetust ma ei mäletagi, võis olla insener. Esimese paari kuu jooksul tegin suure ülevaate juhuslike arvude genereerimise algoritmidest, aga et olin huvitatud pigem teadustöö tegemisest kui programmeerimisest, siis maabusin automaatjuhtimisega tegeleva seltskonna juurde. Tollal oli kombeks, et aspirantuuri (praeguse doktorantuuri analoog) ei astutud enne 3-aastast töötamist. See polnud otseselt keelatud, aga stipp olnuks siis liiga väike, et sellest ära elada. Minul oli aga juba ülikooliajast kaks last. 

Edasine karjäär kulges suhteliselt sujuvalt – esimene publikatsioon enne aspirantuuri astumist, kandidaadikraadi kaitsmine, vanemteaduriks valimine, hiljem nn Vene doktorikraadi kaitsmine, monograafia avaldamine, juhtivteaduriks valimine, labori ja sihiteemade juhtimine, üle 10 aasta asedirektori ametis. Aga muidugi ka vahepealne töötamine mitmel pool välismaal, sh Prantsusmaal, UK-s, USA-s, oma koostöövõrgustiku ülesehitamine, magistrantide ja doktorantide juhendamine jms.

Mida siin töötamine on teile andnud?

Võimaluse tegeleda südamelähedase valdkonnaga, teha koostööd maailma juhtivate teaduritega ja oma teadmisi edasi anda. Võimalus reisida ja töötada lühemaid perioode välismaal.

Poole sajandi jooksul on ülikoolil olnud hulk rektoreid ja reforme. Milline ajastu on olnud kõige ilusam ja miks?

Igal ajal on olnud plusse ja miinuseid. Ehk siiski oli kõige parem aeg 90ndate keskpaigast kuni nullindate lõpuni, sest siis polnud teadlaste tulevik rahastuse mõttes nii ebakindel kui praegu ja bürokraatia veel ei lämmatanud, samas oli erinevalt varasemast võimalus käia tööreisidel välismaal ning ka välismaine kirjandus sai kättesaadavaks. Kõik see ei sõltunud aga niivõrd tollastest rektoritest kuivõrd laiemast riiklikust kontekstist.

Milline on olnud kõige parem õppetund töisest ebaõnnestumisest?

Ma loodan, et mu vastus liiga ülbena ei mõju, aga ma ei suuda meenutada midagi, mida ma ebaõnnestumiseks pidasin või tagantjärele selleks pean. Loomulikult mingit keerulist teadusprobleemi uurides lähed vahel mööda valet rada ja mõnda probleemi ei õnnestugi lahendada, aga see käib lihtsalt teadustöö juurde. Pettumust on valmistanud vahel harva see, et kellegagi koostööd tehes jättis partner asja pooleli erinevatel minust sõltumatutel põhjustel ning kuudepikkune panus läks tühja.

... ja suurim töine õnnestumine, mille üle olete uhke?

Vastus sõltub ajast. Nooremteadur tunneb uhkust muude asjade üle kui küps teadlane. On siiski üks asi. 1989. aastal olin lähetusel Twente Ülikoolis Hollandis, kus muuhulgas tegin ettekande oma viimase aja veel publitseerimata tulemustest. Kuulajaid oli palju, sest matemaatiline juhtimisteooria oli sealsete teadurite ja õppejõudude hulgas populaarne. Ettekanne sujus kuni viimase tulemuseni, aga seal tehti mind pihuks ja põrmuks. Tulemus olevat vale, sest selle võimatust oli valdkonna n-ö elav klassik tippajakirjas mõni aasta tagasi tõestanud ja vastav artikkel nimetati aasta parimaks. Lubasin, et valmistan järgmiseks päevaks ette näite, kus demonstreerin oma väite võimalikkust, ja tegingi seda. Asi päädis sellega, et mu tulemus pandi pihta ja avaldati kiiresti minu kaasautorluseta.

Kuidas siis juhtus, et suutsin tõestada midagi, mida minust targemad ei suutnud? Põhjus on lihtne – ma lihtsalt ei teadnud, et see võimatu on, kuna Nõukogude Liidus elades ei olnud mulle kättesaadav suur osa välismaisest kirjandusest. Ignorantsus on vahel pluss.

Ja peale esmast reaktsiooni ei kurvastanud mind ka varastamise fakt. Tulemus on hea, kui ta on varastamist väärt.

Miks on ülikool hea tööandja, et olete sellele pooleks sajandiks truuks jäänud?

Teadlase töö võimaldab loomingulisust ja teatud määral vabadust. Ma arvan, et see on peamine, mis inimesi teaduses hoiab. See töö ei muutu kunagi rutiinseks või igavaks, kui vaid ise end arendada soovid. Instituut, kus töötasin, on pakkunud arenguvõimalust uurimistöös, oma uurimisrühma loomist, kraadiõppurite juhendamist, laiapõhjalist rahvusvahelist koostööd erinevates vormides. Aga andnud ka võimaluse end kogukonna teenimiseks rakendada asedirektori ametis. Ülikool tervikuna on võimaldanud end õppejõuna arendada.

Kuidas olete hoidnud töömeeleolu?

Töömeeleolu pole mul kunagi kaotsi läinud, seda hoiab mingi sisemine motivatsioon ja kaasasündinud optimism. Võib-olla on asi selles, et mu elu valdkonnad on olnud tasakaalus kuidagi iseenesest.

Sügav huvi teaduse vastu on alati olnud mu prioriteet. Samas ma abiellusin ja sain kaks last juba ülikooli ajal, hiljem sündis veel kaks last. Nii et tasakaal sündis pere vajadustest paratamatult. Kaks minu lastest tegutsevad ka akadeemilises maailmas: Kerri Kotta on muusikateooria professor EMTA-s ja Jonne Kotta mereökoloogia professor TÜ-s. 

Oli aegu, kus hobidele suurt aega ei jäänud. Siiski olen alati püüdnud rohkem või vähem sporti teha. Abikaasa (praeguseks eksabikaasa) huvid tõid mind lähemale looduses matkamisele ja paadisõitudele, minu huvid teda teatrile ja kunstinäitustele. Kõik kujunes kuidagi loomulikul moel.

Artikkel ilmus Mente et Manu erinumbris, mis oli pühendatud just Honor Universitatis tunnustuse saajatele.