Tekst ja fotod: Mari Öö Sarv

Vaata pildigaleriid koos selgitavate kommentaaridega siin.

Laias laastus jagunevad ülikoolid linnaülikoolideks, kus õppehooned on linnas laiali, ning kampusülikoolideks, nagu TalTech, kus kõik või suurem osa on ühes kohas koos. Arvestades, et transport on globaalselt linnade suurim CO2 allikas, on selge, et kampuses tegutsemine on keskkonnasõbralikum. Samas kõlas pea kõikidest ettekannetest soov teenida ühiskonda ja kaasata kogukondi ning üle linna laotunud ülikoolil võib siin eeliseid olla.

Mida aga silmas pidada kaasaegse ja kestliku ülikooli arendamise juures? Kahepäevasel konverentsil toodi häid näiteid paljudest kohtadest, igaühega kaasnemas omad mured, lisaks põnevaid koostööprojekte teaduse vallast.

Uue linnaku rajamine

Kohtumise kutsumisel just Sarajevosse oli selge põhjus: Sarajevo ülikool on rajamas Jugoslaavia ajast tühjaks jäänud sõjaväebaasi kohale uut ülikoolilinnakut. Konverentsi avaski Sarajevo ülikooli arendusdirektor Lejla Hajro, arhitekti taustaga linnaplaneerija, kes ütles, et seda tüüpi projekt on iga arhitekti unistus – suur ala, vabad käed, palju võimalusi, pikk plaan. Tänaseks on valmis master plan, osa varemeid lammutatud ning selle loo kirjutamise ajal alustati esimese uue hoone, raamatukogu ehitamisega. Alustatud on ka pargi rajamisega, säästes nii palju vanu puid ja ajaloolisi elemente kui võimalik, sestap võib seal kohata ka Jugoslaavia diktaatori Tito kuju.

Avatus on olnud kavandamisel üks põhiväärtusi. Läbi linnaku kulgeb jalakäijate koridor, mis ühendab kaht suurt magistraali, ühel asub bussijaam ja rongipeatus, teise ääres jõeäärne elamurajoon. Seetõttu võib oodata, et linlasi hakkab seal palju käima. „Koridori“ äärde on lisaks raamatukogule planeeritud park ja kohvikud ning juba mõeldakse sellele, mis tunne on seal aega veeta: kuidas teha majad nii põnevaks, et kõik tahaksid sinna tulla; kuidas luua mõnus ruum ja jagada seda ülikooli ja avalikkusega ning kuidas teha kampus ja hooned elavaks paigaks terveks pikaks päevaks ja nädalaks, mitte ainult koolitundide ajaks. Aga arutatakse ka selle üle, kuidas muutuvad ajas hooned ja õppimine: milline on ülikool 20 ja 50 aasta pärast, milline on hea tasakaal formaalse ja uute õppimismeetodite vahel ja kuidas teha uued hooned võimalikult paindlikud ja jagatavad mitmesuguste kasutajate ja kasutuste vahel.

Disainipõhimõtete hulgas oli muidugi ka rohelus – kuidas katused kasutusele võtta, kuidas siduda kampus linna ja ümbritseva maastikuga. Metsandusinsener Mirzeta Dodžić tõi välja, et vaid kaks protsenti Sarajevo linnast on roheluse all ning taimede istutamine ja hooldamine on kõigi vastutus, mitte ainult linnavalitsuse töö. Viimase saja aasta jooksul on rõhku pandud ehitusaluse maa ja teede laiendamisele roheluse arvelt ning valdkond on kehvalt reguleeritud. „Rohealadel on palju boonuseid – need summutavad müra, pakuvad varju nii vihma, tuule kui ka päikese eest, puhastavad õhku, hoiavad mulda ja vett,  esteetikast ja vaimsest tervisest rääkimata –, nii et peame neid kindlasti suurendama. Peame seda aga tegema targalt, alustades poliitikatest, mis nõuavad rohealade loomist näiteks kinnisvaraarendajatelt ning panevad rohealad ministeeriumide eelarvesse, lõpetades sellega, et istutame ainult siia kliimasse sobivaid mitteinvasiivseid liike, eelistame viljapuid, arvestame allergiatega,“ nimetas ekspert olulisi põhimõtteid.

Lejla Hajro tunnistas, et uue ülikoolilinnaku master planis on endiselt väljakutseid, millele pole häid vastuseid leitud. Kuidas arvestada demograafiaga, kui tudengite arv kahaneb kõikjal Euroopas? Kuidas vastata linna ja avalikkuse ootustele? Näiteks on uue kampuse üheks naabriks USA saatkond, mis seab naaberkrundi ehitistele rangeid piiranguid, teisele poole on aga kerkimas 16–19-korruseliste elamutega arendus, mis küsib ülikoolilt parkimiseks maad.

Mida tudengid tahavad?

Arutelus visati õhku provokatiivne küsimus, kas tulevik on jätkusuutlike või digikampuste päralt. Nägime pandeemia ajal, et digitaalselt saab küll palju ära teha, kuid inimsuhtlust ekraanid ei asenda. Lisaks on ju selge, et ühikatoas katseid ei tee ja õppehooneid on alati tarvis. Viimane sõna jäi Lejla Hajrole, kes rääkis uuringust, kus koolilastelt küsiti, mille järgi nad ülikooli valivad. „Tähtsaim oli edetabelikoht ja kohe selle järel seltsielu,“ võttis Hajro kampuste vajaduse kokku.

Just tudengite vajadustele keskendus Sarajevo ülikooli rahvusvaheliste suhete septsialisti Adnan Rahimici ettekanne, mis tutvustas Sarajevosse õppima tulnud välistudengite rahulolu-uuringut. Kui jätta välja viisa- ja bürokraatiaküsimused (meil Schengenis ja e-riigis on sellega lihtsam) ja autokeskne linnaruum (mis pole ülikooli kontrolli all), oli läbivaks teemaks õppimiseks loodud kohad – lauad-pingid ja murualad õues ning grupitöö võimalused siseruumides, piisavalt pistikupesi ja korralik wifi. Kui neid võimalusi napib, sõltuvad tudengid kohvikutest, mis on esiteks kulukas ja teiseks pole alati saadaval.

Teine oluline asi on kaasamine ja teadlikkus kohalikest tudengiorganisatsioonidest ja muudest osalemisvõimalustest. Sama tõi välja Euroopa üliõpilaste liidu asepresident Katrina Sproge: tihtipeale ei ole välistudengid samas inforuumis kui kodumaised; neile tehakse küll kultuuriprogramme ja bussikeskursioone, kuid mitte koos kohalike üliõpilastega ning nad ei tea paljudest soodustustest, õigustest ega võimalustest.

Sproge tõi aga välja veel ühe välistudengite probleemi: kodutus. Ta soovitas esiteks ülikoolidel aktiivselt aidata välistudengitel majutusvõimalusi leida, teiseks mitte eraldada neid ühiselamutes kodumaistest üliõpilastest (näiteks eraldi korrusele või tiiba), aga palus silmas pidada ka seda, et kui linnas on elamispindadest niigi puudus, ei tohiks välistudengeid võtta rohkem kui ülikool suudab neile pakkuda majutuskohti.

Milline siis on hea ülikoolilinnak? Dr Katarzyna Wojnar Varssavi ülikoolist ja Kesk-Euroopa kohalike uuringute keskusest EUROREG tõi hulga häid näiteid ülikoolidest üle ilma. Ta märkis, et pandeemia järel hindame varasemast rohkem elu ja töö tasakaalu, paindlikke võimalusi, ligipääsu ja e-teenuseid, oleme paremini teadlikud näost näkku suhtlemise väärtusest ja ka lihtsalt igatsenud oma kampusekogukonda. Ta tõi eraldi esile „kolmandate paikade“ olulisuse ülikoolilinnakutes – need on niisama olemise paigad, mis pole seotud töö või õppimise ega koduga. Kaasaegsetele kampustele on nüüd aga täiesti uued väljakutsed, alustades suurusest, keskkonnajalajäljest ja kõrgtehnoloogilisusest, suurt rõhku tuleb panna ka ruumide polüfunktsionaalsusele ning alakasutatud pindade ja tehnika majandusliku väärtuse tõstmisele.

Dr Wojnari järgi on hea ülikoolilinnak disainitud kaasavaks ja läbi mõeldud kõigi kasutajarühmade jaoks; loodud koostööd soosivaks ja inspireerivaks; pakub kvaliteetset õhku, vett, toitu, valgust ja heli ning toetab tervislikke eluviise nii kehale kui vaimule; see on ressursitõhus, minimaalse keskkonnamõjuga ning rohelise innovatsiooni katsetamise koht; seal on multifunktsionaalsed ja kohandatavad ruumid ja taristu ning see on hästi integreerunud ümbritseva keskkonnaga – linna, looduse, kultuuri, elupaikade ja transpordivõrguga. „Kokkuvõttes on see sujuv kogemus, kus teenuste „õmblused“ on märkamatud,“ ütles Wojnar.

Ülikoolid kui maailmamuutmise eestvedajad ja ühiskonna teenimise superstaarid

Sotsiaalteadlane dr Wendy Bos tutvustas Amsterdami teadlaste koostööplatvormi, mille piirkonnas on 2 teadus- ja 5 rakenduslikku ülikooli, 200 000 tudengit ja 2,5 miljonit elanikku. Seda kogukonda katab teadusartiklite avaldamise platvorm openresearch.amsterdam, kus on kolme aastaga avaldatud 10 000 artiklit. Kaasatud on mitmekesine valik eksperte ja teadmisi, näiteks uurijad ja teadlased mitte ainult koolidest, vaid ka muuseumidest. „Linnad on korratud,“ ütles Bos ja selgitas, et linnad on nii sotsiaalsete, tehnoloogiliste, majanduslike kui ka looduslike muutuste keskmes ning kõik need mõjutavad omavahel ka üksteist. Eesmärk aga pole selle segaduse vastu võidelda ja linnad „korda teha“, vaid aidata segadusega toime tulla. „Linnade väljakutsed vajavad sünergiat teadlaste ja otsustajate vahel. Poliitikad peavad olema läbipaistvad ja toetuma tõenditele,“ annab ta klaari suuna. Siin tulebki appi openresearch. amsterdam, pakkudes teadmisi, koostöövõimalusi ja kontakte. . Tõenduspõhiste teadmiste võrgustiku partnerite arv kasvab pidevalt.

Oma ettekande lõpetas Bos sõnumiga, et ülikoolid on muutuste katalüsaator ja tuleviku kampus on ülikooliseinte vahelt väljas. „Linnade funktsioon on asjad toimimas hoida, mitte muutusi juhtida, teadlased aga tegelevad muutustega iga päev,“ märkis ta. Ülikooli väärtuslikumate varade hulka kuulub suur hulk tudengeid – noored, uudishimulikud, tegutsemistahtelised ja energiat täis ressurss. Bos lisas aga kohe segase võrrandi teised osad: ülikoolid on ka ise raskesti muudetavad hiigelorganisatsioonid ning teadlased tegelevad uurimistöö kõrval pidevalt ka endale rahastuse leidmisega ehk aega napib. „Nii et kellelgi pole aimu, kuidas leida võimalusi kiirenduseks, aga kiirendust on tarvis,“ sõnas Bos. Hetkel ongi võimalustest aimu saamiseks käsil raporti „Universities as catalysts for change“ jaoks linnadest kogemuste ja praktikate kogumine.

Edinburghi ülikoolis aga teenitakse kohalikke kogukondi programmiga, kus 600 tudengit – change agents – otsivad lahendusi 21 väljakutse toojale. 2019. aastast käinud programmis panevad tudengid väikestes gruppides pead kokku ja iga projekt saab umbes 900 tudengitundi 8–12 nädala jooksul, tudengid omakorda päriselu probleemide lahendamise võimsa kogemuse, hea hüppelaua mõjusale töökohale ja muidugi ainepunkte. Kõik ülesanded on seotud ka ÜRO kestliku arengu eesmärkidega (SDG).

Kolmandat näidet kogukondade ja ülikoolide koostööst esitles Gabi Göbl Kesk-Euroopa ülikoolist ja Open Society University Networkist. Võrgustikku kuulub ülikoole üle maailma ning OSUN Science shop’i tulevad kohalikud organisatsioonid ja partnerid murede ja väljakutsetega, millest saavad ülikoolides kursuseprojektid, praktikumid ja uurimistööd ehk teisisõnu, murede omanikud saavad teaduslikku tuge ja lahendusi. Göbl tõi näiteid  nii filosoofilistest küsimustest, kvalitatiivanalüüsist, välitöödest kui ka dokumentaalfilmist, mis OSUNi „teaduspoest“ on saadud.

Tegelike probleemide lahendamisega kaotatakse lõhe akadeemiliste distsipliinide ja päriselu vahel, kuid kasusid on rohkem. „Teaduspoe“ kaudu on õppe- ja teadustöö tegijatele tähendusrikkam ja kogukonnale mitmes mõttes lähedal; tudengid leiavad praktika- ja tulevasi töökohti; teaduskonnad saavad õppekavadele põnevat sisu ja uurimisteemasid, majaväliseid partnereid, projektidele mikrorahastust ning innukaid ja rahulolevaid tudengeid; probleemide omanikud saavad mitte ainult lahendusi, vaid võrgustiku kaudu ligipääsu asjassepuutuvatele teadmistele ja kogemustele üle maailma, samuti tulevasi spetsialiste värbamiseks. Osalevad ülikoolid aga hoiavad end ajakohasena ja nii õppe- kui teadustöös võistlusvormis, pakkudes tudengitele põnevaid õpinguid ja tööturul reaalselt vajaminevaid oskusi ning muidugi seotust ümbritseva ühiskonnaga.

Omamoodi master plan’i on loomas ka Oslo ülikool, rääkis selle energia- ja keskkonnadirektor Vebjørn Bakken. Mõne aasta eest kinkis kohalik filantroop ülikoolile „kliimamaja“ – fossiilenergiavaba nullenergiahoone, mis asub ülikooli botaanikaaias, on kõigile avatud ning kus tehakse lastele põnevaid kliimateemalisi näituseid ja programme. Miinuseks on, et maja asub muudest ülikooli hoonetest eemal ega seostu avalikkusele ülikooliga. Nüüd plaanitakse Oslo kesklinna piirile teaduslinnakut, mis sisaldaks tervet teaduse ökosüsteemi. Lisaks ülikoolile ja selle haiglale on plaanis jätkustuutlikusse linnakusse koondada teadusasutused ja teadusmahukad ettevõtted ning inkubaatorid koos investorite ja asutustega, et toetada ideede, teadmiste ja teaduse innovatsiooni, loovust ja kommertsialiseerimisvõimalusi.

Jana Dlouha Prahast Charlesi ülikooli keskkonnakeskusest rääkis ülikoolide endi rohepöördest, mis peab hõlmama organisatsiooni kõiki protsesse. 25 Tšehhi ülikooli on ühinenud projektis UNILEAD, et kõrgharidus roheliseks pöörata. Fookus on ÜRO kestliku arengu eesmärkidel (SDG) ja sihiks ülikoolide rolli tugevdamine tõhusate, vastutustundlike ja kaasavate organisatsioonidena läbi koostöö ja heade tavade jagamise. 2022. aastal tegeldi strateegia ja strateegiliste partnerite, jäätmete, energia juhtimise, vastutustundlike hangete, veemajanduse, elurikkuse, liikuvuse, kestliku toidu, rohelise ehituse ja jätkusuutliku IT-infrastruktuuriga. Dlouha rõhutas, et organisatsiooni ümber kujundades on hea koostöö jaoks oluline, et algatus tuleks altpoolt, tegevusraamistik aga ülalt. 2023. aastal on Charlesi ülikoolil valmimas säästva arengu strateegia ning arutatakse läbi tegevusplaan ja mõõdikud.