Urve Kallavus on inseneriteaduskonna mehaanika ja tööstustehnika instituudi vanemteadur, emeriitprofessor.

Kuidas sattusite Tallinna Tehnikaülikooli tööle?

Pärast TPI keemiateaduskonna elektroonika erimaterjalide tehnoloogia eriala lõpetamist 1974. aastal oli meil erakorraliselt võimalik tulevast töökohta ise valida (varem oli üleliiduline suunamine). Tundus huvitav minna oma erialast veidi kõrvale ja nii sattusingi insenerina tööle TPI füüsika kateedrisse.

Töötasin insenerina „I osakonna“ valvsa kontrolli all piiratud juurdepääsuga projektides. Sel ajal olid pooljuhtmaterjalid peaaegu et keelatud teema. Mõne aja pärast selgus, et minu keemikuteadmised kuluvad marjaks ära. 

Tolleaegne füüsika kateedri liikmeskond koosnes kolme vanusegrupi inimestest – vanem põlvkond (pensioniealised), kuldses keskeas, ja tormilises nooruses olevad kolleegid. Nii oli alati võimalus küsida nõu vanemalt kolleegilt. Sealtmaalt on minu deviisiks olnud, et kõige paremaid tulemusi saab ainult siis, kui teadmised ja oskused antakse edasi järjepidevuses – meistrid, sellid, õpipoisid.

Aegade jooksul olen olnud insener, vanemteadur, professor, õppetooli juhataja, materjaliuuringute teaduskeskuse juhataja ning emeriitprofessor.

Oluline aeg tööelus on kulunud õpetamisele nii Tehnikaülikoolis kui ka väljaspool. Peale akadeemilise õppe olen pidanud oluliseks laiale kuulajaskonnale loengute pidamist restaureerimisel kasutatavate materjalide biolagunemise kohta, lisaks artiklite avaldamine ajakirjanduses, esinemine raadios, TV-s.

Oluliseks pean ka oma tegevust väljaspool ülikooli. Olen Euroopa Liidu raamprogrammide sõltumatu ekspert, 2015–2017 Eesti riigi ametlik esindaja Euroopa Komisjoni juures tegutsevas ehitusmaterjalide ohtlike ainete töögrupis, 2005–2010 Eesti riigi ametlik esindaja NATO teaduskomitees.

Millised tehnoloogilised muutused on teie tööd kõige rohkem mõjutanud?

Esimesteks töövahenditeks olid mitte kõige väiksemad seadmed. Töö tegi põnevaks võimalus kasutada tolleaegse TPI arvutuskeskuse „Nairi-2“, „Minsk-32“ ja EC ühtsusseeria raale. 

Alguse sai see tegelikult juba lõputöö tegemisel, aga ainult öötundidel – päeval tegi arvutuskeskuse personal oma päevatööd. „Arvutindus“ sai omamoodi haiguseks, mis nakatas ja ühendas huvilisi. Parimaks õpetajaks oli füüsikalise keemia kateedri vanemteadur Leo Türn. Eriliseks oskuseks sai perfolintide ladus lugemine, mis sarnanes pisut noodikirja tundmisele. Perfolindiks oli paberist riba, millesse tehti auke teatud koodide järgi (nt 5-, 7- või 8-bitised mustrid) ja neid loeti muidu mehaaniliste või optiliste andurite abil, kuid koodi tundes sai seda „lugeda“ ka linti näppude vahelt läbi libistades. Tänapäeval on perfolint muuseumiväärtusega nostalgiatehnoloogia, aga selle põhimõte (bitid – augud = info) oli aluseks ka nüüdisaegsete andmekandjate arengule.

Kuid kõige rohkem muutis minu elu elektronmikroskoopia areng maailmas.

1976. aastal külastasin Moskvas Kristallograafia instituudis elektronmikroskoopia laborit, et näha varjatud fotograafilist kujutist tekitanud hõbeda mikrokristalle pooljuhtmaterjali pinnal.  See pilt ekraanil, mida nägin, lummas mind täielikult ja määras minu edasise teadlasekarjääri. Meil Eestis ei olnud sellel ajal skaneerivat elektronmikroskoopi, aga minust pidi saama elektronmikroskopist! See silmale varjatud maailm on pööraselt huvitav (rääkimata ilust), ja mis kõige tähtsam – seletab mikroskaalas lahti ainete ja materjalide sisemise ehituse saladused. 

TPI-sse saabus esimene skaneeriv elektronmikroskoop TESLA BS 300 möödunud sajandi 80-ndatel.

Mida ülikoolis töötamine on teile andnud?

Endiste ja praeguste kolleegidega on läbisaamine väga hea. Omal ajal oli tööelu kõrval suur tähtsus ka ühisüritustel – rahvamatkad, suusapäevad Aegviidu suusabaasis, vastlasõidud Vanakal, spordipäevad, sünnipäevad, saunaõhtud ja palju muud. Meil oli väga tore ja kokkuhoidev kollektiiv! 

Oleme minu venna, doktor Arvo Merega töötanud koos füüsika kateedris ja eraldi ülikooli teistes struktuuriüksustes väga kaua aega. Hea ja kindel tunne, et venna käest saab küsimustele alati õiged vastused. Tema füüsiku teadmised ja minu keemiku kogemused on viinud paljude tulemuslike lahendusteni.

Pöördeliseks sündmuseks minu tööelus oli väga äkiline muutus senise pooljuhtmaterjalide füüsika ja keemia valdkonnast puidukeemia valdkonda. Nimelt astusin 1986. aastal kaugõppe aspirantuuri Läti Riikliku Puidukeemia Instituudi juures. Ainevaldkonna vahetamine nõudis küll väga suuri pingutusi, kuid pakkus ka ülihuvitavat uurimistööd. Doktoritöö kaitsmisel hinnati kõrgelt minu panust puidu morfoloogia ja ultrastruktuuri uurimisse transmission- ja skaneeriva elektronmikroskoopia abil, mis sel ajal oli veel üsna tagasihoidlik. Pälvisin 1993. aastal esimesena Läti Vabariigis habiliteeritud keemiadoktori kraadi.

Edasi olid minu lemmikprojektid ja teemad seotud puidu, tselluloosi ja puitpõhiste materjalide struktuuri uurimisega nii uute materjalide loomise kui ka olemasolevate biolagunemise alal. 1996. aastal ilmus minu labori uksele lugupeetud professor Karl Õiger, käes mingi komps. Selles oli mädanenud puidutükk. Ta arvas, et ma võiksin vaadata (elektronmikroskoobis), kes seal sees elab ja kuidas puitu hävitab. See oli algus jällegi uuele ja väga huvitavale uurimisvaldkonnale.  

Aastast 2013 sai alguse uus valdkond – materjalide biokindluse katsetamine, mis annab olulise panuse uute ehitusmaterjalide väljatöötamisele.

Poole sajandi jooksul on ülikoolil olnud hulk rektoreid ja reforme. Milline ajastu on olnud kõige ilusam?

2016. aasta novembrikuus pühkisid rektor Jaak Aaviksoo juhtimisel üle ülikooli tormituuled, mis muutsid kõikide akadeemiliste struktuuriüksuste ja nende töötajate edasist saatust. Lõpetati ülikooli seniste akadeemiliste struktuuriüksuste tegevus, teiste hulgas ka materjaliuuringute teaduskuse eksistents. Väiksemad struktuuriüksused lahustati suuremate vahel laiali. Pidime lahkuma oma armsaks muutunud laboriruumidest teise korpuse keldrikorrusel ja meie teaduskeskuse riismed said peavarju mehaanika ja tööstustehnika instituudis, et individuaalselt jätkata oma teadus- ja õppetegevust.

Millised on olnud teie kõige uhkemad saavutused tööl?

Kõige suuremaks saavutuseks loen materjaliuuringute teaduskeskuse renoveeritud labori avamist 2002. aastal. See andis meie kollektiivile suurepärased töötingimused ja uurimisvõimalused. 

Kuidas olete hoidnud töö ning eraelu/hobide tasakaalu?

Kohustuste ja vastutuse vähenemisega  on jäänud rohkem aega eraelu jaoks. Sellele aitab kaasa üldine teaduspoliitika, mis piirab eakate teadlaste võimalusi teadustöö organiseerimises.

Tegelesin palju aastaid kalligraafiaga ja auaadresside kirjutamisega, mis arvutite võidukäigu varjus soikus, tänapäeval teeb selle töö edukalt ära tehisaru. Olen suur koeraspordi fänn – mul on praegu šveitsi valge lambakoer Leroy, kellega veedan palju aega trenniplatsidel ja looduses. Aastaid olin ka Eesti-Läti-Leedu kõrgkoolide spartakiaadidel meie sportliku kalapüügi võistkonna liige. Tasakaaluks sellele meeldib näputöö ja aiandus.

Kui saaksite anda ühe nõuande uuele töötajale, mis see oleks?

Kunagi ei tohi olla liiga kindel oma arvamustes. Füüsika kateedrisse tööle asudes olin väga kindel, et töötan ainult teadusrindel ega hakka kunagi kedagi õpetama. Kahe aasta pärast oli aga vaja asendada haigestunud kolleegi. Esialgu tundus see töö kohutav, pidin harjutustundi andma meesväest koosnevale endast vanematele õhtustele ja sõjaväest tulnud nn. nullkursuse tudengitele, kes katsetasid kõiki õppejõu proovile panemise meetodeid. Aeg aga andis arutust ja nii see õpetamise amet külge jäi.

Teadlasetööl on mõtet ainult siis, kui saab edasi anda oma kogutud teadmisi ja kogemusi. 

Artikkel ilmus Mente et Manu erinumbris, mis oli pühendatud just Honor Universitatis tunnustuse saajatele.