Palun tutvusta ennast.

Pärit olen Saaremaalt, abielus ja kolme lapse isa. Laevaehitushariduse olen saanud Aalto Ülikoolist. Kaks aastat olen töötanud ka Hollandis ühe laevaehitustehase arendusosakonnas, kus modelleerisime laevade kokkupõrkeid ja arendasime kokkupõrkekindlaid konstrukstsioone. Mulle meeldib uusi teemasid käsitlevate koostööprojektide käivitamine ja süvenenult oma teadustööga tegelemine. Viimaseks kipub nüüd küll üha vähem aega jääma.

Millistest Sinu kogemustest ja teadmistest tenuuris kasu on?

Kõige rohkem on ilmselt kasu aastatega tekkinud arusaamast, millised meres asuvad laevad ja konstruktsioonid oma olemuselt on. Laevad on nagu väiksed linnad, mis peavad omama või tootma kõike, mida neil toimetulemiseks vaja on, alates soojusenergiast ja värskest veest kuni minimaalse elektrivarustuseni, mis on vajalik kriisiolukorras elutähtsate funktsioonide ja kommunikatsioonide käimashoidmiseks.

Laevad ja merekonstruktsioonid on oma olemuselt niivõrd mahukad ja keerukad, et neist ei valmistata prototüüpe. Seega peab laevaehitusinsener suutma hoomata ja hallata keerukat tervikut vaid oma peas ja arvutis loodavate mudelite abiga. Senine töö on mul võimaldanud osaleda mitmesugustes koostööprojektides ja saada osaks võrgustikest, mis sarnase mõtlemisega inimesi koondavad.

Mida tahad tenuuriprofessorina korda saata?

Tööstusrevolutsioon toimub ka laevades, mis eeldab nendelt järjest targemaks ja iseteadlikumaks muutumist. Järjest rangemaks muutuvad keskkonnanõuded eeldavad kütusesäästlikke ja keskkonnasõbralikke lahendusi või lausa uusi energiaallikaid. Lisaks on Läänemerele tekkimas avamere tuulepargid, mis avab Eestile võimaluse täiesti uue tööstusharu tekkimiseks. Eesti meretööstus ja teadus peab suutma nende teemadega kohaneda, kaasa minna või, miks ka mitte, teatud aladel suunda näidata. Võime selles kõiges kõrvaltvaatajaks jääda, kui meil ei ole inimesi, teadmisi ega kompetentse. Kolme viimase teemaga sooviksingi tenuuriprofessorina tegeleda.

Üks üllatus, mis uuel positsioonil on olnud?

Olen olnud uuel positsioonil ainult ühe kuu ja erilisi üllatusi pole veel olnud. Seega räägin pigem sellest, mis mind aastate jooksul on üllatanud. Kui 2000ndate algul hakkasin meretehnika koostööprojektides ja konverentsidel osalema, olin seal üldiselt ainus eestlane. Praeguseks on olukord märkimisväärselt muutunud ja eestlased on esindatud nii rahvusvahelises meretööstuses kui ka teaduses. See areng on olnud väga meeldiv üllatus, mida 20 aastat tagasi oodata ei osanud.