Kärt Kase, inseneriteaduskonna õppearenduse keskuse spetsialist 

Meie üliõpilaste üldiseid ja erialaseid teadmisi hindavad tööandjad kõrgelt, kuid nende ootused teadmiste rakendamisele ning analüüsi- ja suhtlemisoskusele on kõrgemad, kui meie lõpetajad on seni õpingute jooksul omandanud.

CDIO (ingl k conceive-design-implement-operate ehk paneb insenerihariduse konteksti, kus õpingute käigus omandatavaid teoreetilisi teadmisi on vaja rakendada päriselu tooteid või teenuseid analüüsides, kavandades, luues. Inseneriteaduskonna dekaan Fjodor Sergejev leiab, et tulevikus võiksid kõik teaduskonna õppekavad olla CDIO raamistikule vastavad.

Tootearenduse ja robootika bakalaureuseõppekava on inseneriteaduskonnas esimene, mis programmijuhi Raivo Selli eestvedamisel sai CDIO kvaliteediraamistikule vastavaks tunnistatud. Nii selle õppekava õppejõudude toetamiseks kui ka teistes õppejõududes huvi äratamiseks korraldas Eesti inseneripedagoogika keskus septembri lõpus koolituse, mille viisid läbi CDIO initsiatiivi ühed algatajad, professorid Kristina Edström ja Jakob Kuttenkeuler Rootsi Kuninglikust Tehnoloogiainstituudist (KTH).

Koolitusel toodi mitmeid näiteid, kuidas CDIO põhimõtteid on KTH-s rakendatud nii erialaste teadmiste omandamiseks kui ka praktiliste insenerioskuste saavutamiseks insenerivaldkonna ainekursustel. Iga analüüsitud juhtum tõi välja õppimise aspekti, täiendavate oskuste arengu ning õppejõu rolli selles protsessis. Iga õppeprotsessi loomise ja rakendamise aluseks on tudengi omandatavad õpiväljundid. Erialaseid teadmisi ning nende rakendamist eeldavad õpiväljundid sõnastavad, mida on tulevane insener võimeline oma tööelus nende teadmiste abil tegema. Õppetegevustes peavad üliõpilased jõudma ka õpiväljundites sõnastatud kõrgema taseme oskusteni (analüüsima, hindama erinevaid lahendusi, valima sobivaima jne), mille kaudu süvenevad rakendust leidnud teoreetilised baasteadmised. Hindamisel saab õppija võimaluse tõestada, et ta on valmis lahendama kursuse käigus omandatud teoreetilisi teadmisi nõudvaid päriselulisi inseneeriaprobleeme.

Näiteks reaalelu probleemi püstitamine uue käsitletava teema illustreerimiseks aitab õppijal luua seoseid abstraktse teadmise ning selle rakendamisvõimaluste vahel. Üliõpilased saavad seniste teadmiste ja kogemustega luua seoseid, analüüsida probleemi ning kasvab motivatsioon uue teadmise omandamiseks. Õppejõule tähendab see mõningast ajalist kulu sobivaima näite valimiseks ning loengu alguses kümmekond minutit selle tutvustamiseks õppijatele.

Insenerihariduses küllalt laialdaselt rakendatava projektipõhise õppe puhul tuleb meeles pidada, et oluline ei ole mitte tulem, vaid ennekõike õppimine selles protsessis (ülesande püstituse analüüsimine, teoreetiliste teadmiste rakendamine, planeerimine, otsuste tegemine jpm). Grupitööde puhul on kindlasti väljakutseks õiglane hindamine. Üheks koolitusel välja pakutud võimaluseks on individuaalne portfooliopõhine hindamine, kus iga õppija peab ise enda panust reflekteerima ja õpiväljundite omandamist tõendama näidetega, kuidas nende panus projekti muutust tõi. Sellistes protsessides tuleb õppejõul võtta coach’i roll, kes vajadusel suunab õppijaid küsimustega, kuid ei anna ette „õigeid“ vastuseid.

Õppeprotsessi muutust planeerides on oluline mõelda ka õppejõu ajalisele ressursile. Lihtne on lisada õppimist toetavaid tegevusi, kuid tihtilugu väljendub see lisanduvates töötundides. Seega peab õppejõud analüüsima, millised tegevused aitavad õppijal kõige paremini õpiväljundeid saavutada. Kas äkki on siiani mõni õppejõu tehtav osa hoopis suurepäraseks õppimisvõimaluseks üliõpilastele? Koolitusel oli mitmeid näiteid, kus kaasüliõpilaste töid tagasisidestades said õppijad omandatud teadmisi teises kontekstis rakendada, mis omakorda hoiab kokku õppejõu väärtuslikku aega.

Pannes õppeprotsessis fookusesse õppimise, peame tagama ka selle, et üliõpilased tõesti mõistaksid, kuidas kursusel õppimine on kavandatud ja milliseid strateegiaid õpiväljundite saavutamiseks rakendatakse. Vastasel juhul võib see väljenduda õppijate rahulolematusena kursuse tagasisides, mis on aga täna peamine kriteerium õppejõu töö tulemuslikkuse hindamisel. Kristina ja Jakob võtsid selle teema kenasti kokku mõttega, et õppejõu ülesanne ei ole meeldida õppijatele, vaid aidata neil omandada vajalikud teadmised ja oskused, õpetada õppima, et neist saaksid edukad insenerid.

Need olid vaid mõned mõtted CDIO kahepäevaselt koolituselt. Praegu on hea aeg mõelda, milliste insenerioskuste omandamist saad oma kursusega toetada. Täpsemat infot CDIO raamistiku kohta ning abi oma kursuse õppeprotsessis nende põhimõtete rakendamiseks saad inseneriteaduskonna õppearenduse keskusest.