Palun tutvusta ennast.

Olen rahuliku loomuga ja eelistan inimestes näha nende häid külgi.

Esmatähtis on minu jaoks loomulikult perekond, lapsed Hugo ja Ida on alles koolitee alguses. Vaba aja meelistegevustest nimetaksin vana talukoha hooldamist, mesilastega tegelemist, (tali)ujumist ja fotograafia ajaloo uurimist. Uuele tööpaigale sobilikult meeldib mulle palju lugeda, nõnda et raamatukogus liikudes on vägagi kodune tunne. Tööalaselt pean tähtsaks piisava aja leidmist tegevuste läbimõtlemiseks, keskendumist olulisele ja alustatu lõpuleviimist.

Milliseid varasema tööelu kogemusi ja teadmisi raamatukokku tood?

Olen 15 aastat töötanud kolmes Eesti muuseumis: Eesti Rahva Muuseumis, Eesti Ajaloomuuseumis ja viimased kolm aastat juhtinud TalTechi muuseumi. Ajaloomuuseumis olin kuus aastat teadusdirektor, juhtides teadus- ja kogude osakonda, mis on TalTechi raamatukoguga samas suurusjärgus struktuuriüksus. Koos arhiivide ja raamatukogudega kuuluvad muuseumid mäluasutuste hulka, nõnda et üldjoontes jätkan tööd tuttavas valdkonnas.

Võrreldes raamatukogudega on muuseumid pidanud viimastel kümnenditel eluspüsimiseks rohkem orienteeruma omatulule. See on tähendanud jõulist tegevuste optimeerimist ning nii riiklikul kui ka rahvusvahelisel tasandil järjepidevat lisarahastus- ja koostöövõimaluste otsimist. Seega on mul hea uute võimaluste otsimise ja teostamise kogemus, mida soovin rakendada ka uues ametis. Mitme raamatu koostaja, toimetaja ja autorina tunnen hästi kirjastamise valdkonda. Väga tänuväärne on, et viis Tehnikaülikoolis töötatud aastat on võimaldanud tundma õppida paljusid kolleege ja ülikooli töötavasid.

Mida tahad oma uuel töökohal korda saata?

Raamatukogu peab jõudsalt moderniseeruma. Paar aastat tagasi oli ka TalTechi raamatukogu arengus murranguline hetk: paberraamatute arvu kasv lakkas ja algas vähenemine. Paratamatult muutub raamatukogu järgnevatel aastatel üha digitaalsemaks. Uus rahvusvaheline teaduskirjandus on juba praegu valdavalt digitaalne ning ettevalmistamisel on kogu eesti teaduskirjanduse digiteerimine. See areng muudab oluliselt teadusraamatukogude olemust. Olemasolevad väärtuslikud paberraamatud jäävad loomulikult alles ja mõnevõrra lisandub uusi, kuid põhirõhk liigub paratamatult elektroonilistele teavikutele.

See tähendab, et üliõpilastel ja ülikooli töötajatel on üha vähem vajadust füüsiliselt raamatukokku kohale tulla. Et hoone ei muutuks alakasutatuks, tuleb leida põhjuseid, mis jätkuvalt tooksid eelkõige üliõpilasi raamatukokku. Esmalt peaks raamatukogu olema parim võimalik koht õppimiseks. See tähendab keskkonna üha kasutajasõbralikumaks muutmist ja järjepidevat arendamist. Teine samavõrd oluline tegevussuund on parima teabe pakkumise võimekus, mis eeldab pidevat tööd nii trükisõna pakkujate kui ka kasutajatega.

Üks üllatus, mis uuel töökohal on olnud?

Eelkõige olen rõõmsalt üllatunud kolleegide entusiastlikkusest, heasoovlikkusest ja abivalmidusest.