Ajakirjas Nature Ecology and Evolution avaldatud värske teadusuuring, milles osalesid ka Tallinna Tehnikaülikooli geoloogia instituudi professor Siim Veski, vanemteadurid Anneli Poska ja Triin Reitalu ning teadur Normunds Stivrinš, näitab ühtlasi, kui oluline on valdkonnaülene lähenemine nii mineviku kui ka kaasaegsete pandeemiate mõistmisel.

Mida näitab õietolm mineviku kohta? Vastus: väga palju!

Õietolmu analüüs on teadusharu, mis tegeleb taimede õietolmu ja eoste uurimisega. Kuna 14. sajandi Euroopa oli peamiselt agraarühiskond, siis kajastub viljelusmajanduse edu ja hukk kultuurtaimede õietolmu hulgas. Tänu sellele on meetod võimas vahend musta surma demograafiliste mõjude avastamiseks, kuna enne industriaalajastut mõjutasid kohalikke maastikke peamiselt nendes piirkondades elanud inimesed, kes siis tegelesid kas põlluharimise või ehitustööga.

Uuringus kasutati Euroopa 19 riigi õietolmu läbilõigetest saadud andmeid, et hinnata Big Data Paleoecology (BDP) meetodi abil katkupandeemiast põhjustatud suremust Euroopa eri piirkondades. Selleks analüüsisid teadlased tuhandeid proove, mis kajastasid katkuepideemia eelset ja järgnevat aega. See võimaldas selgitada, millised taimed ja millises mahus eri piirkondades kasvasid, kas põllumajandustegevus oli igas uuritud piirkonnas järjepidev või oli teatud ajal katkestus. Ja kas metsikult kasvavad taimed n-ö „võtavad üle kultuurmaastiku“ sel ajal, kui inimese tegevus piirkonnas katku tõttu väheneb.

Skandinaavia kannatas raskelt, Ida-Euroopa pääses hullemast

Uuringu tulemused näitasid, et musta surma mõju eurooplaste suremusele 14. sajandi keskpaigas varieerus üsna suurel määral. Mõned piirkonnad* kannatasid pandeemia laastamistöö all kõvasti, teistel läks aga märksa kergemini.

Uuring näitas põllumajanduse järsku langust (ehk inimtegevuse vähenemist) Skandinaavias, Prantsusmaal, Saksamaa edelaosas, Kreekas ja Kesk-Itaalias, see toetab ka keskaegsetes allikates tõestatud kõrget suremust. Samal ajal näitas uuring, et üsna paljudes piirkondades, sealhulgas suures osas Kesk- ja Ida-Euroopas ning ka mitmel pool Lääne-Euroopas, sh Iirimaal ja Pürenee poolsaarel, jätkus elu üsna loomulikul viisil. Teisisõnu ei mõjutanud Must surm neid piirkondi nii drastiliselt.

Kes kuulusid rahvusvahelisse uurimisrühma?

Uurimisrühma kuulus Max Plancki Instituudi (Saksamaa uurimisinstituute ühendava organisatsiooni) paleoteaduse ja ajaloorühma juhitud rahvusvaheline teadlaste meeskond, sh ka neli Tallinna Tehnikaülikooli teadlast.

Teadlased analüüsisid õietolmuproove 261 eri paigas, mis hõlmas 19 tänapäeva Euroopa riiki, et selgitada, kuidas muutusid Euroopa maastikud ja põllumajandustegevus aastatel 1250 kuni 1450 ehk sada aastat enne ja kuni sada aastat pärast musta surma pandeemiat. Musta surma peetakse inimajaloo kõige laastavamaks katkupandeemiaks, kusjuures arvatakse, et see sai alguse Hiinast ning levis Euroopasse piki kaubateid.

Pandeemiad nõuavad konteksti teadmist

Üks põhjus, miks värsked tulemused üllatasid, on see, et paljud musta surma uurimiseks kasutatud kvantitatiivsed allikad pärinevad linnapiirkondadest, kus vaatamata sellele, et suudeti haiguse kohta infot koguda ja talletada, elati tihedalt koos ja kehvades sanitaartingimustes. Fakt on aga see, et 14. sajandi keskel elas üle 75% Euroopa elanikest maapiirkondades, mitte linnades. Käesolev uuring näitabki, et iga konkreetse piirkonna tegeliku suremuse mõistmiseks tuleb andmeid koguda ja  rekonstrueerida allikaid seal, kus inimesed tegelikult ka enamasti elasid, st üle kogu Euroopa viljelusmaastiku, kasutades kultuurmaastike muutuste mõõtmise meetodit.

Max Plancki Instituudi paleoteaduse ja ajaloo uurimisrühma juht Adam Izdebski rõhutab, et ei ole olemas ühtset „pandeemia” või „katkupuhangu” mudelit, mida saaks rakendada mis tahes kohas igal ajal, samas konteksti arvestamata. Pandeemiad on paraku keerulised nähtused, millel on piirkondlik ja kohalik ajalugu. „Oleme seda näinud COVID-19 ja nüüd ka Musta surma puhul.”

Kokkuvõte – mõju on ka kultuurilistel, majanduslikel ja klimaatilistel teguritel

Musta surma põhjustatud suremuse suured erinevused Euroopa piires näitavad, et katk oli dünaamiline haigus, mille levikut ja mõju vahendasid kultuurilised, ökoloogilised, majanduslikud ja klimaatilised tegurid. Igatahes on lootus, et tulevikus kasutatakse üha rohkemates uuringutes just paleoökoloogilisi andmeid, sest see aitab mõista, kuidas need muutujad mõjutavad mineviku ja praegusi pandeemiaid.

*Loe teadusartiklit (ja vaata ka fotosid BDP meetodist ja täpsemaid kaarte musta surma levikust) „Palaeoecological Data indicates land-use changes across Europe linked to spatial heterogeneity in mortality during the Black Death pandemic” ajakirja Nature Ecology & Evolution värskest numbrist.