Tallinna Tehnikaülikool sündis unistusest ja vajadusest, et Eesti suudaks endale ise koolitada tarvilikke tehnikaspetsialiste ja insenere. Selles tajuti meie iseolemise eeldust. 

Niihästi materiaalset, see tähendab olla suutlik rajada ja arendada riigi tehnilist taristut. Aga ka vaimurikkuse poole pealt, sest tehniline mõte on kultuur ja insenerid on alati kuulunud vaimueliiti.

Läbi riigikordade on selle missiooni täitmine olnud kui nähtamatu niit, mis seob kokku eri põlvkondade tudengeid, õppejõude ja teadlasi. Ka praegu, olgugi et ülikool on nüüd tuntavalt laiem kui vaid inseneri- ja tehnikaerialad, on teie tuum nendes. Näen, et kannate algusaegade unistust jätkuvalt uhkuse ja vastutustundega.

Ja seda mitte ainult loengusaalides ja laborites. Olgu näiteks Inseneriakadeemia või rektori poolt algatatud e-rehkendus, mis mõlemad annavad tunnistust selgest arusaamast, et edukas inseneriharidus, seeläbi meie riigi tehnikaalane julgeolek, ei alga ülikooli uksest sisse astudes.

See saab alguse palju varem. Praktilistest kokkupuudetest tehnoloogiamaailmaga näiteks huvihariduses, ühiskondlikest hoiakutest matemaatikasse, eeskujude olemasolust. Kui pakume neid, aitame tagada, et Eesti tehnoloogiline elusoon ei kuiva kunagi kokku.

See on põhjus, miks asutasin kaks aastat tagasi presidendi kultuurirahastu juurde noore inseneri preemia. Selle kaks senist laureaati, mõlemad Tallinna Tehnikaülikooli vilistlased, on innustavad näited, kes on juba teinud palju oma valdkonna nähtavuse suurendamisel ühiskonnas.

Siiski ei oleks lahendus see, kui kõik noored tuleks õppima tehnikateadusi. Inseneeria ei saa kunagi õilmitseda üksinda. Et tehnoloogia teeniks inimest ja ühiskonda, vajame me filosoofide ja juristide kriitilist pilku, majandusteadlaste mõistmist, loodusteadlaste tarkust.

Me vajame, et teised eluvaldkonnad, meditsiinist keskkonnateaduseni oleksid tipptasemel, et pakkuda eneseteostust meie parimatele inseneridele. Et poliitikutel oleks julgust teha uusi suundi avavaid otsuseid näiteks energeetikas. Ja et ettevõtted oleks suutelised toetama innovaatilisi ideede teostumist ning turule viimist.

Seetõttu ei ole inseneeria ja teised valdkonnad konkurendid – ei ülikooli sees ega ülikoolide vahel. Vastupidi, riigi tasakaalustatud, ent hoogne areng saab sündida koos tegutsedes ja vastandusi vältides.

Kui räägin riigi arengust, ei tule seda mõista, et rahvusvahelisus pole oluline. Vastupidi – tehnoloogia ei tunne riigipiire ja teadus ei arene vaakumis. See tähendab ka seda, et ülikool valmistab oma tudengeid ette töötama maailmas, kus lahendused sünnivad mitme riigi ja kultuuri koostöös.

Ühiselt tuleb ellu viia jätkusuutlikuseks tarvilikud sügavad ühiskondlikud muutused, millele insenerid annavad tehnilise ja praktilise sisu. Kuidas toota energiat säästlikult? Kuidas kasutada tehisaru vastutustundlikult? Kuidas ehitada linnu, mis oleksid nutikad ja samas rohelised? Tõstan pilgu ja näen siin saalis inimesi, kelle teadmistel ja arvamustel neis küsimustes on kaalu.

Tehnikaülikool on mitmes olulistes ühiskondlikes aruteludes olnud eestvedaja või sisukas kaasalööja. Eesti tänab teid selle eest!

Ülikooli suurust ei määra ainult professorid ja teadustöö, vaid ka tudengite endi algatused. Need on justkui labor, kus õpitut kohe proovile pannakse. Tudengivormel või tudengisatelliit ei ole ainult võistlused või projektid, vaid õppetunnid meeskonnatöös, vastutuse kandmises ja teadmiste rakendamises.

Seal sünnib arusaam, et inseneritöö ei piirdu valemite ja arvutustega, vaid tähendab oskust lahendada päris probleeme, koordineerida eri valdkondi ja viia ideed lõpuni. 

Nii muutuvad tudengialgatustest kasvanud kogemused millekski palju enamaks kui tehniline saavutus – need kasvatavad inimest ja ühiskonda, mis julgeb võtta ette suuremaid sihte.

Austatud rektor, olete eelmisel viiel aastal teinud palju tööd inseneeria kui Tehnikaülikooli ilmasamba edendamisel ning valgusvihku tõstmisel. Soovin teile ja kogu ülikooliperele jõudu, tarkust ja inspiratsiooni, et see tee jätkuks sama väärikalt kui seni.

Elagu Tallinna Tehnikaülikool!