Globaalsed kliimamuutused, sealhulgas aina tihenevad valingvihmad esitavad meie juba olemasolevatele veesüsteemidele suure väljakutse. Uute tingimuste tuules läheb seetõttu aina rohkem tarvis valdkonna parimaid eksperte, kes mitte ei tegeleks ainult uute lahenduste loomisega, vaid oskaksid paremini tööle panna ka praegused lahendused.
Kuidas see täpsemalt käib, räägib TalTechi ehituse ja arhitektuuri instituudi abiprofessor tenuuris Ivar Annus.
Joogivett kasutatakse paiguti ebaotstarbekalt
Kliimamuutused on Annuse sõnul toonud süsteemide projekteerimises kaasa muutuse, kus tuleb arvestada muu hulgas ka ekstreemsete ilmaoludega – olgu selleks liiga kuumad suved, kus on vaja lisaks kütmisele hooneid ka jahutada, või valingvihmad, mis põhjustavad lokaalseid üleujutusi.
“Teisalt oleme näinud ka seda, et kuumadel perioodidel võib tekkida olukord, kus vett on lausa puudu – see ei ole nii üle Eesti, kuid näiteks Harku ja Viimsi vallas on see tärkav probleem. Ka sellistel juhtudel võiksime kavandada veesüsteemide lahendusi selliselt, kus olemasolevat ressurssi paremini ära kasutada, sealhulgas vett, mida sajab ühel hetkel taevast liiga palju,” rääkis ta.
Annuse hinnangul ei seisne Eesti joogivee probleem selles, et seda oleks liiga vähe, vaid selle kasutamise eesmärkides. “Me kasutame joogivett veidi ebaotstarbekalt: näiteks kastetakse joogivee puhtusega veega peenraid ja suuri murulappe – siin tuleb mõelda, äkki oleks võimalik kuidagi teistmoodi käituda,” näitlikustas ta.
Muutunud linnakeskkond soosib üleujutusi veelgi
Annuse sõnul tuleb hoonete ja veesüsteemide projekteerimisel võtta aina rohkem arvesse kolme aspekti. “Esiteks on toimunud nihe kliimas, mistõttu on sademed aina intensiivsemad ja lokaalsemad. Teiseks muutub linnakeskkond aina tihedamaks – hooneid tuleb juurde, lisandub kõvakattega pindu, sealhulgas suuri parklaid, ning rohelust jääb muudkui vähemaks. Kolmandaks on meie veetaristu vananemas, mis seab täiendavaid väljakutseid, kuidas tagada selle toimimine ka ekstreemsetes oludes,” loetles ta peamiseid tegureid.
See ongi suuresti tekitanud olukorra, kus praegused süsteemid ei suuda nii palju vett vastu võtta, kuna nad ei olegi selleks loodud. “Need süsteemid, mis kunagi projekteeriti ning mis võtsid arvesse minevikus eksisteerinud olukorda, tuleb tööle panna ka tulevikus – see ongi meie valdkonna peamine väljakutse,” sõnas Annus.
Niisiis ei ole eesmärk minna maa alla väiksemaid torusid suuremate vastu vahetama, kuna see lahendab vaid poole probleemist ning tekitab uusi muresid juurde. “Meil ei ole ju iga päev nii suuri sademeid. See tähendab, et tegelikult on vaja olemasolev süsteem efektiivsemalt tööle panna. Selleks on targad ja nutikad lahendused, millega praegust süsteemi paremini juhtida. Kuna hetkel on tegemist suuresti staatiliste lahendustega, on peamine muuta see dünaamiliseks, et süsteem kohalduks vastavalt uutele vajadustele,” rääkis ta.
Üleujutused neelavad miljardeid eurosid
Häid näiteid, kuidas veesüsteemid muutunud olukorra valguses paremini tööle panna, jagub nii lähiriikidest kui ka järjest enam meilt endilt. Näiteks muutis Kopenhaagen paradigma, kuidas veesüsteeme linnakeskkonnas planeerida ja projekteerida – seda põhjusel, et valingvihmad tekitavad miljardite eurode väärtuses kahju.
“Kui torustik ei suuda vett vastu võtta, on sealsed maapealsed lahendused projekteeritud nii, et vesi voolaks võimalikult kiiresti mere poole. See on üks hea näide, kuidas linnaplaneerimise kaudu probleeme lahendada,” näitlikustas Annus Kopenhaagenis toimunud muudatusi.
Eestis on TalTechi eestvedamisel ellu viidud juba kaks esimest pilootprojekti – üks neist Rakveres ja teine Haapsalus. “Oleme püüdnud nendes linnades leida viise, kuidas olemasoleva süsteemi efektiivsust läbi nutikate lahenduste tõsta. See tähendab, et välja ei vahetatud ühtegi toru, vaid lisati juhtimiselemente, et olemasolevat süsteemi paremini hallata,” selgitas ta. Samuti katsetatakse e-monitoorimise süsteemi Viimsi vallas.
Kuidas see täpsemalt käib? Põhiline aspekt, mis linnakeskkonnas probleeme tekitab, on lihtsamalt öeldes see, et liiga palju vett voolab korraga liiga kiiresti ühte kohta. Et torustik ei suuda nii suurel hulgal vett korraga vastu võtta, tulebki seda üleujutuste vältimiseks tarkade lahenduste abil piirata. Siinkohal ongi järjest suuremaks peategelaseks saamas veesüsteemide reaalajas juhtimine (Real-time Control).
“Reaalajas juhtimisega üritatakse tekitada olukord, kus vee voolamine torustikku on suhteliselt ühtlane. Rakveres nii tehtigi ja Viimsis planeeritakse sarnaseid lahendusi: vett puhverdatakse looduslikus viibetiigis, mille väljavoolule on lisatud automaatselt juhitav klapp, mis reguleerib, kas, millal ja kui palju torustikku võib vett juhtida,” selgitas Annus.
Vett saaks suunata ka parklatesse
Ent ajutise veehoidlana ei pea kasutama ainult tiike, mida eksisteerib linnas pigem vähe – selleks sobib hästi ka kõik muu. Näiteks koguneb Rotterdami suurte valingvihmade ajal kümmekond sentimeetrit vett hoopis laste mänguväljakutele. “Selle tulemusel muutub korvpalliväljak paarikümneks minutiks ajutiseks veehoidlaks – vihma lõppedes suunatakse vesi sealt jälle ära,” rääkis ta.
Samasugust lahendust võiks Annuse sõnul kasutada ka kaubanduskeskuste parklates. “Midagi ju ei juhtuks, kui kuhjaksime sinna aeg-ajalt paar sentimeetrit vett. Autorehvid saaksid natuke märjaks, kuid inimesele oleksid käiguteed tagatud. Linnakeskkonna veesüsteemide mõttes oleks see probleemi lahendamine,” mõtiskles ta. Esimesed teoreetilised pilootlahendused on juba näiteks Rocca al Mare piirkonna puhul välja pakutud.
Töö vajab (noori) tegijaid
Selleks, et hoonete sisekliima ja veetehnika lahendused areneksid, läheb tarvis selle valdkonna parimaid eksperte. TalTechi hoonete sisekliima ja veetehnika eriala annab laiapõhjalised teadmised, kuidas hoonete tehnosüsteemid toimivad ja kuidas mõjutada hoonete energiatarbimist.
Õpe on Annuse sõnul jagunenud võrdlemisi tasakaalukalt: kui esimese 2,5 aasta jooksul on suurem rõhk üldainetel, siis õppe teises faasis keskendutakse rohkem projekteerimisainetele, kus tudengid lahendavad reaalseid probleeme ja otsivad nendele lahendusi.
Pärast paari aastat kestnud erialast tööd on lõpetajal õigus ja võimalus taotleda ka 7. taseme insenerikutse, mis annab talle õiguse iseseisvalt antud valdkonnas töötada. “Me oleme uurinud vilistlaste töötasusid ning võib öelda, et pärast kaitsmist teenivad eriala lõpetanud inimesed selgelt üle keskmise Eesti palga ning suurem osa neist töötab erialasel tööl, seda kas projekteerimis- või ehitusettevõtetes, avalikus või erasektoris laiemalt,” kinnitas Annus.
Peamiselt minnakse tema sõnul tööle projekteerijateks, aga ka projektijuhtideks või erinevateks spetsialistideks. “Üks on kindel: madalalt töökohalt meie eriala lõpetanud vilistlane kindlasti ei alusta,” ütles ta lõpetuseks.
Tema sõnul domineerib nii veesüsteemidele kui hoonete energiatõhususele keskendunud inseneride hulgas hetkel vanemaealiste töötajate osakaal, kes siirduvad lähiaastatel pensonile. “See hulk tudengeid, keda me juba praegu TalTechis koolitame, ei taga ära vajadust, mida tööturg meilt tegelikult ootab,” nentis ta.
Seetõttu on veetehnika ja hoonete sisekliima insenerid tööturul väga hinnatud ja oodatud. “Omalt poolt kutsuksin üles noori kindlasti sellele erialale kandideerima,” ütles Annus lõpetuseks.
Hoonete sisekliima ja veetehnika erialaga saab lähemalt tutvuda siin. Avaldusi saab TalTechi sisseastumiseks esitada juba praegu ja seda 6. juuli keskpäevani.
Artikkel ilmus esmakordselt portaalis Geenius.ee 11.04.2022