Teaduste Akadeemia avaldatud kogumik koondab teaduspreemiate ja teiste riiklike auhindade laureaatide artikleid. Väljaandes on esindatud ka keemia ja biotehnoloogia instituudi proteoomika täisprofessor tenuuris ja metalloproteoomika uurimisrühma juht Peep Palumaa, kes keskendub vase metabolismi uurimisele ja sellega seotud ravistrateegiate väljatöötamisele.
Peep Palumaa uurimisvaldkond on struktuurne ja meditsiiniline metalloproteoomika, ta on keskendunud vase valkudele ja amüloidsetele peptiididele. Biomeditsiini valdkonnas tegeleb ta uute, vase metabolismi regulatsiooniga seotud ravistrateegiate väljatöötamisega Alzheimeri ja Wilsoni tõve puhul.
Vask on organismis asendamatu biometall, mis toimib redoksreaktsioonide katalüsaatorina paljudes olulistes biokeemilistes protsessides. Kuigi vask on hädavajalik, võivad kontrollimatud vaskioonid tekitada reaktiivseid hapniku radikaale ja muutuda toksiliseks. Seetõttu on rakuline vase ainevahetus rangelt reguleeritud ning spetsiifilised valgud, mida nimetatakse vase šaperoonideks, osalevad rakuliste vase transporterite ja ensüümide metalleerimises. Rakulise vase jaotuse termodünaamiline taust on teada ning vaske suunatakse rakkudes sihtmolekulideni vastavalt laugetele afiinsusgradientidele.
Vase ainevahetus on häiritud Wilsoni, Menkesi ja Alzheimeri tõve puhul, mida iseloomustab vastavalt vase liiasus, defitsiit ja valesti jaotus. Wilsoni ja Menkesi haigust saab ravida vastavalt vase kelaatorite ja toidulisanditega. Alzheimeri tõve puhul otsitakse endiselt tõhusaid molekulaarseid tööriistu vase ainevahetuse korrigeerimiseks.
Palumaa näitas, et looduslik α-lipoehape võib selle häire leevendamise kaudu Alzheimeri tõve ennetada või ravida. Wilsoni tõve puhul kuhjub vask rakkudesse ning haigus kahjustab eelkõige maksa ja aju. Selle haiguse puhul neutraliseerib α-lipoehape liigse vase kahjuliku toime ja taastab kahjustatud raku.
Kogumikku „Eesti Vabariigi preemiad 2024“ saab lugeda Teaduste Akadeemia veebilehel.
Peep Palumaa on Tallinna tehnikaülikooli proteoomika professor alates 2002. aastast. Ta õppis Tartu ülikoolis keemiat, omandas 1986. aastal doktorikraadi atsetüülkoliinesteraasi aktiivse saidi uuringute eest, oli 1989–1992 Zürichi ülikooli biokeemia instituudi järeldoktor ning jätkas seejärel tööd Tartu ülikoolis vanemteaduri ja biokeemia professorina. Ta on end täiendanud Karolinska instituudis Rootsis ja Münsteri ülikoolis Saksamaal.