Tallinna Tehnikaülikoolis lõpetas oma õpingud 2022/23. õppeaastal nominaalajaga* 47% üliõpilastest. Samas esimese aasta üliõpilaste hulgas oli katkestajate osakaal veidi üle 24 protsendi. Õppeprorektor Hendrik Volli sõnul on lõpetamise tulemuslikkus üks olulisemaid mõõdetavaid tulemusnäitajaid nii ülikooli kui riigi jaoks.

Ka partnerülikoolide jaoks on see oluline, kuid selle jälgimine on erinev. Anders Bjarklevi sõnul on tema juhitavas Taani Tehnikaülikoolis üldine kvaliteedipõhimõte kraadiõpet optimeerida ja arendada kõrgeimale rahvusvahelisele tasemele. „Meil ei ole konkreetset numbrit, mille poole püüdleme, kuid mitte kellelegi ei meeldi suur väljalangevus. Püüame parema poole pidevalt kõigis oma protsessides ning väljalangevusega võitlemine on kõigi ülikooli inimeste ühine töö ja väljakutse,“ selgitab ta ja lisab: „Ministeerium vaatab neid asju hoolikalt, ilmselt igas riigis meeldib poliitikutele, et inimesed lõpetavad ülikooli kiiresti, et nad saaksid tööle minna ja ühiskonda panustada.“

„Meil on küll KPI, aga hästi mitteformaalsel moel,“ ütleb Paul Koenraad Eindhoveni Tehnikaülikooli kohta ja selgitab: „Arutan väljalangevuse määra ja õpingute keskmist kestust igal aastal iga programmijuhiga ja kui näeme probleeme, siis räägime neist ja ootame järgmisel aastal paremaid tulemusi.“ Ülikooli rahastamine on lõpetamise näitajaga siiski seotud.

Tālis Juhna juhitud Riia Tehnikaülikool on aga värskete reformide järel esimene ülikool Lätis, kelle finantseerimine on seotud tulemuslikkuse võtmenäitajate ehk KPI-dega ja lõpetamise näit on ministeeriumiga kokku lepitud, just nagu meil Tallinnas. Mis juhtub, kui sihid ei täitu? „See on väga huvitav küsimus. Lepingu lisas öeldakse, et see mõjutab rahastust,“ ütleb Juhna.

Kust tuleb leivaraha ja kui palju juua õlut?

TalTechi statistikast on näha, et suurem väljalangemine toimub esimesel õppeaastal, ja nii on see kõikjal. Enamgi veel, selle poole lausa püüeldakse, et õppurid võimalikult kiiresti aru saaks, kas see ülikool ja õppekava on nende jaoks või mitte. Mida kiiremini see juhtub, seda vähem kulub nende aega ja ülikooli ressursse. „Vahel saame ministeeriumilt kriitikat, et välja langetakse varakult. Ma ei saa sellest aru, sest kellelegi pole kasulik see, et väljalangejad on ülikoolis kauem,“ räägib Anders Bjarklev. „Avalik-õigusliku ülikoolina on meil kohustus kasutada raha võimalikult vastutustundlikult, sama hästi kui oma raha, ning see on raha raiskamine,“ ütleb ta kindlalt.

Aga mis siis ikkagi sunnib õppimisest loobuma? Juhna sõnul on Riias suurim risk esimesed kaks semestrit, põhjuseks matemaatika ja füüsika, ning kolleegid noogutavad kaasa. Koenraad ütleb, et bakalaureuseõppe alguses on põhjuseks „mulle ei meeldi“ ja „ma ei suuda“ kombinatsioon ning siis liigutakse tavaliselt kas teise õppeprogrammi või teistlaadi hariduse juurde.

Põhjuste kogum on siiski suurem ja neli meest nimetavad üsna palju. Liiga lühikesed sissejuhatavad kursused, mis õppimist tutvustavad ja alustada aitavad. Liiga kiire või mõne jaoks ka liiga aeglane tempo. Eriala ei tundu selline, nagu oodati. Üksildus, kehvad elamistingimused, kehv majanduslik seis ja muud isiklikud põhjused pole samuti vähetähtsad. Üllatuslikult tuli ühest mõne aasta tagusest uuringust välja, et takerdumist võib põhjustada ka eriti suur või hoopis liiga väike kogus õlut. Naerda ju võib, kuid ilmselt pole asi alkoholis, vaid seltsielu, suhtlus- ja toetava võrgustiku ja vabal ajal lõõgastumise olulisuses.

Üks väga suur põhjus, mis õpingud tagaplaanile lükkab, on töö. Esiteks, kuna toetused ei kata üliõpilaste elamiskulusid ja teiseks, kuna tööstusel on hädasti tööjõudu tarvis. Nii et kui esimesel kursusel kukutakse välja füüsika ja matemaatika pärast, siis teisest aastast alates võtab pearolli töötamine. Voll märgib, et TalTech on Eesti ainus tehnikaülikool ja me ei suuda tööstusele piisavalt lõpetajaid pakkuda, kuid töötajaid on neil vaja. „Meil pole ettevõtetega sotsiaalset kokkulepet tudengeid mitte üle koormata, nii et täisajaga töötades ja head palka saades jäävad nad õpingutes maha,“ räägib Voll.

Küsimusele, kui paljud tudengitest töötavad, vastab Tālis Juhna: „Ma täpselt ei tea, aga minu hinnangul liiga paljud,“ ja teised noogutavad innukalt. Bjarklevi hinnangul teevad enam kui pooled Taani Tehnikaülikooli õppuritest osalise ajaga erialast tasustatud tööd ca 12 tundi nädalas. Koenraad arvab samuti, et enamusel on õpingute kõrval väike tööots ja selleks, et tudengeid lähedal hoida, pakub ülikool neile ise sobivaid töid. Hendrik Voll teab värske küsitluse andmetel täpselt öelda, et 66% meie tudengitest töötab. „See on liiga kõrge näitaja, tahaksime, et nad keskenduksid õpingutele,“ vangutab õppeprorektor pead.

Tööturul on peamine kahtlusalune muidugi IT-sektor, kus napib töötajaid kõigis riikides ning tudengid värvatakse kiirelt ettevõtetesse tööle. Bjarklev räägib Taanis värskelt tutvustatud tööstushariduse lahendusest, mis annaks võimaluse õppida kauem, poole kohaga õppides ja poole kohaga töötades. Reformi tulemusi saab vaadata mõne aasta pärast.

Hea ja piisav õppetoetuste süsteem on Volli sõnul esimene asi, mis üliõpilased tööle minemise asemel ülikoolis hoiab, ja Eestis on sellega praegu kehvasti, nagu ka Lätis. Meil saab heade hinnete eest 100-eurost stipendiumi, millest selgelt ei piisa äraelamiseks, lisaks 200-eurone toimetulekutoetus neile, kelle vanematel pole võimalik panustada. Lätis saab igaüks taotleda 100-eurost stipendiumi. Taanis aga on esiteks tudengistipendium ja teiseks soodne õppelaen. Stipendium on 6800 Taani krooni (üle 900 euro) kuus neile, kes ei ela vanematekodus, õppelaenu saab ligi 3500 krooni (ca 400 eurot) kuus.

Nii otsivad Tallinna ja Riia ülikoolid ise võimalusi tudengeid toetada. Juhna toob näiteks võimaluse valida innovatsioonikursus, kus tudengid töötavad keeruliste probleemide kallal ja saavad valida, kas saada ainepunkte või stipendiumi. Hendrik Voll aga saab uhkusega rääkida meie Arengufondist, kus ettevõtted panustavad aktiivsete tudengite toetamisse. „Kui valitsus õppetoetuste süsteemi tehtud ei saa, siis tööstus tuleb meile appi, sest neil on vaja haritud insenere,“ sõnab Voll. Eelmisel aastal oli Arengufondi stipendiumite maht kokku ligi pool miljonit eurot.

Suur erinevus tuleb ilmsiks ka tööturu ja õppetasemete vaates. Talis Juhna viitab, et tööturu suure nõudluse pärast on Riia Tehnikaülikoolil raske saada tudengeid magistriõppesse. Hendrik Voll mainib, et Eesti kutsetasemete süsteem motiveerib vähemalt ehitusinsenere põhjalikumat haridust omandama, kuna magistrikraadita ei ole tööturul palju teha. Paul Koenraadi sõnul aga on Hollandis bakalau­reuseharidus pigem imidži küsimus, mis annab märku, et inimene on kõrgharidusega kokku puutunud, ning lõviosa bakalaureuseõppe lõpetajatest ei lähe tööle, vaid jätkab magistriõppes ja seal on katkestajaid vaid 5% ringis.

Ka ülikoolide lähenemised sellele on erinevad. Nii on Riia Tehnikaülikoolis keerlemas mõte õppetasemete ühendamisest: kui tudengid astuksid magistriõppesse kohe esimesel ülikooliaastal, aitaks see tagada, et nad lahkuvad ülikoolist alles pärast magistriõpet. Hollandis ollakse minemas täpselt vastupidises suunas: traditsiooniliselt alustati ühes ülikoolis bakalaureuseõppega ja lõpetati sujuvalt magister sealsamas, kuid 12 aasta eest õppeastmed eraldati ning nüüd peab bakalaureuse konkreetselt ära lõpetama ja siis alustama magistriõpingutega, just nagu meil. „See annab rohkem võimalusi ja paindlikkust. Aga see, et pärast bakalaureust lõpetatakse õppimine ja minnakse tööle, on endiselt väga haruldane,“ märgib Koenraad. Hendrik Voll esitleb kolmandat rada, mille on valinud TalTech: üheaastased magistrikavad ja mikrokraadikavad, mida saab tasemeõppega ühendada. „Haridus muutub kogu aeg,“ võtab Voll jutu kokku.

Mida jälgida, kuidas sekkuda?

Kuid mitte kõik, kes väljalangevuse statistikasse pääsevad, ei jäta tegelikult ülikooli pooleli: näiteks alustatakse õpinguid loodusteadustes, kuid kolitakse inseneriõppesse, ja ehkki ülikool lõpetatakse insenerina, siis loodusteaduskonnas vaadatakse neid kui väljalangejaid. GDPR-reeglite pärast me lihtsalt alati ei tea, et need on samad inimesed.

Ja mitte kõik, kellel on ülikoolis raske, ei pea veel loobuma, ning ülikoolid innustavad ja toetavad kõiki, kellel tahtmist on. Kõigis neljas ülikoolis on tudengite päralt personaalne nõustamine nii psühholoogidelt, teistelt tudengitelt kui ka programmijuhtidelt, tuutorid, mentorid ja õpigrupid, infotunnid ja kursused õppimisest ja aja planeerimisest ja palju muud abistavat. Bjarklev räägib „tudengiõppe alustamise testist,“ mis ei ole karm test teadmiste kontrolliks, vaid õppimise planeerimist toetav vebinar, mille käigus iga osaleja peab koostama enda jaoks sobiva õppimise plaani.

Paul Koenraad räägib, et paljude „pehmete“ meetmete kõrval on Eindhovenis ainult üks „tugev“: bakalaureuse esimese aasta lõpus on kohustuslik õppenõustamine neile, kellel on kogutud vähemalt 30 punkti 60-st. Kes pole seda saavutanud, peavad lahkuma. „Praegu käivad läbirääkimised, sest tudengid on öelnud, et 30 EAP-d on liiga palju stressi ja minister plaanib seda langetada 20 peale. Andmete ja analüüsi põhjal ütlevad kõik ülikoolid, et see oleks vaid stressi edasilükkamine, sest toome teise õppeaastasse inimesed, kes pole piisavalt edasi jõudnud,“ selgitab magistriõppe prorektor. Ta lisab, et ka doktoriõppes on esimese 9 õpikuu järel raske eksam, et sõeluda välja need, kes on „õige materjal jätkamiseks“.

Kõigis ülikoolides aitavad tudengite edenemisel silma peal hoida Power BI tööriistad. Näiteks Eindhoveni graafikutelt on näha, et naistudengid teevad magistriprogrammi läbi meestest mõni kuu kiiremini ja välistudengid on motiveeritud kohalikest kiiremini lõpetama. Need andmed on üldised ja isikustamata; tudeng ja tema juhendaja saavad minna ka persooni tasandile ja näha konkreetse inimese hindeid ja edenemist. „Mina näen iga kursuse osalejate hulka ja keskmist tulemust; töökoormus ja õppematerjalide kvaliteet tuleb välja küsitlusest, ja kui näen ühel kursusel liiga palju „punaseid“ näitajaid, pöördun programmijuhi poole, kes omakorda tegeleb konkreetsete õppejõududega,“ selgitab Koenraad tavalist tööprotsessi.

Eindhovenis on igal teaduskonnal ja õppekaval omad eesmärgid ja vestluste süsteem paneb programmijuhte juba ise jälgima, miks maha jäädakse või välja langetakse; tagasisideringi on kaasatud ka tudengid. „Kahe aasta eest saime niimoodi teada, et üha rohkem õppejõude andis ühe semestri jooksul iseseisvaid töid ja neid sai tudengitele kokku liiga palju,“ toob Koenraad konkreetse näite. Ta rõhutab, et vestlused ja personaalne aktiivne lähenemine on Eindhovenis aidanud kõige paremini väljalangevust ja lõpetamise aega vähendada.

Nii Tallinnas kui Riias motiveeritakse teaduskondi oma eesmärkideni jõudma ka rahastusega – jääd lati alla, saad vähem, ületad ootused, saad boonust. Eindhoveni magistriõppe prorektor võtab samuti kokku, et kui programmis jääb õpinguaeg venima või väljalangevus on suur, kannatab rahastus ja dekaan ja rektor ei ole rahul. Bjarklev ütleb aga veel kord, et Taani Tehnikaülikoolis on rahastamine läbirääkimiste, mitte valemipõhine. Valemipõhise raha jagamise puhul näeb rektor ohtu, et hakatakse oma tööd „optimeerima“ ja prioretiseerima neid tegevusi, kust tuleb rohkem raha. „Oleme insenerikool ja me teame, et kui insenerid midagi oskavad, siis see on optimeerimine.“

*     Nominaalajaga lõpetajate osakaal ehk lõpetamise tulemuslikkus on õppekava nominaalkestuse pluss ühe või kahe aasta jooksul lõpetanute osakaal. Vähemalt 8-semestrise nominaalkestusega õppekavadele lisatakse kaks aastat, lühematele üks aasta.