Eesti mure ei ole see, et meil oleks liiga vähe ideid, talenti või tehnoloogiat. Vastupidi – meie väljakutse on see, et maailmas, kus konkurents tiheneb ja platvormid vahetuvad, ei piisa enam lihtsalt „paljudes asjades hea“ olemisest. Väikeriigi jaoks on see eriti ohtlik, sest hea toode, hea teenus ja ka hea riik on asendatavad.

Kui tahame püsida konkurentsis, peame küsima endalt ausalt: kas tahame olla riik, kellel on maailmas roll – või riik, kelle üle otsustatakse. See ei ole ainult majanduslik või tehnoloogiline ambitsioon. See on vastutus. Püsimiseks peame muutuma vältimatuks riigiks.

Kellelt õppida – ja mida mitte üle võtta

Aastaid oleme vaadanud Põhjamaade ja Saksamaa poole, õppinud stabiilsust, institutsioonide ehitamist ja konsensuslikku juhtimist. Need on olnud õiged õppetunnid. Viimastel aastatel on võrdlusena esile kerkinud ka Lõuna-Korea ja Iisrael – riigid, kellel on olnud eksistentsiaalsed riskid ja keerulised naabrid.

Ent nende teed on olnud väga erinevad. Lõuna-Korea valis tugeva riikliku suunamise, suured tööstusharud ja ekspordile orienteeritud mudeli. See oli tsentraliseeritud ja autoritaarsem tee, mis ei sobi Eesti ühiskonnale ega tänasesse ajastusse.

Iisrael valis vastupidise lähenemise. Seal ei ehitatud riiklikke tšempioneid, vaid loodi süsteem, kus riik oli valmis võtma väga suurt riski, kaasama agressiivselt erasektorit ja seejärel taanduma. Riiklik Yozma programm ei olnud pelgalt majanduspoliitika, vaid signaal riskitaluvusest. Kapitali ei mõõdetud projektide arvu või korrektse kasutuse järgi, vaid selle järgi, kas riik muutus selle tulemusel vältimatuks.

Euroopa on siin juba oma hinna maksnud. Päikesepaneelide ja akude puhul keskenduti projektide rahastamisele, mitte vältimatuse loomisele – ning hoolimata suurtest investeeringutest kaotati konkurents Aasia riikidele. Kui toetus ei vähenda tulevikus toetuste vajadust, on see kulu, mitte investeering.

Eesti tugevus – ja selle varjukülg

Eesti suurim strateegiline otsus tehti enam kui 25 aastat tagasi – Tiigrihüpe. See ei sündinud konsensusest, vaid selgest valikust. Me otsustasime teha digiriigi. Isegi siis, kui kõik ei olnud nõus.

See fookus lõi unikaalse ettevõtluskeskkonna. Ei ole juhus, et Eesti ükssarvikud on tarkvaraettevõtted. See on süsteemne tulemus. Meil on maailmatasemel tarkvarainsenerid, inimesed, kes on ehitanud mitte ühe, vaid mitu globaalset tehnoloogiaettevõtet.

Lisaks tarkvarale on meil tekkinud ka väga tugev praktiline inseneeria riistvaralistes ja hübriidsetes süsteemides – ettevõtted, kes müüvad keerulisi lahendusi maailma kõige nõudlikumatele klientidele.

Väljast vaadates on Eesti edulugu. Aga edulugudel on üks ühine oht: usk, et piisab samas tempos jätkamisest. See usk on muutunud otsustamatuseks. Meil ei ole innovatsioonikriisi. Meil on otsustamatuskriis.

Miks otsustamatus on täna eriti ohtlik

Platvormivahetused karistavad hajutatust. AI ei ole lihtsalt uus tehnoloogia, vaid uus üldine infrastruktuur – nagu elekter või internet omal ajal. Küsimus ei ole, kas me seda kasutame, vaid kas me ehitame oma majanduse sellele teadlikult või juhuslikult.

Otsustamatus ei ole neutraalne seisund. See on otsus, mille tagajärjed avalduvad hiljem ja sageli meie kontrolli alt väljas. Täna ei saa enam lubada endale fookuse puudumist, sest aknad on lühemad ja rongid sõidavad kiiremini.

Meie tugevus digitaalse ühiskonnana ei ole baasmudelite või kiipide tootmises. Meie tugevus on uute platvormide rakendamises keerulistes, füüsilistes ja reguleeritud süsteemides – olgu see ehitus, energia, taristu või tööstus.

Vältimatus ei sünni loosungitest

Vältimatus tekib seal, kus on spetsiifiline võimekus, globaalne vajadus ja kõrge kopeerimislävi. Ettevõtetes näeme seda selgelt – Skeletoni teeb vältimatuks unikaalne tehnoloogiline IP, Bisly puhul sama. Mõlemad jõudsid sinna fookuse, eksimuste ja järjepideva valiku kaudu.

Riigina peame mõtlema samamoodi. Vältimatus ei sünni siis, kui kõik saavad natuke. Vältimatus sünnib siis, kui otsustame, mille eest vastutame. Fookus on välistamine. Fookus on vastutus. Ja fookus tähendab ka riski.

Meie suurust arvestades saab Eestil olla üks-kaks selget riiklikku fookusvaldkonda. Mitte loosungid, vaid päris tehnoloogilised suunad, mille taha joondub teadus, ettevõtlus ja riigi strateegia. See on meie moraalne vastutus tulevaste põlvkondade ees.

Kui eelmised põlvkonnad vastasid küsimusele „Mis on Eesti?“ sõnadega „digiriik“, siis meie peame leidma uue vastuse.

Eesti võime püsida esirinnas ei sõltu sellest, kui palju häid ideid meil on, vaid sellest, kui julgelt me otsustame, kus olla vältimatud. Ma usun, et me suudame otsustada – ja seeläbi ka võita.

Tegemist on kokkuvõttega Ants Villi ettekandest TalTechi majandusvisiooni konverentsilt.