TalTechi loodusteaduskonna aastakonverentsil rõhutas Meresüsteemide instituudi teadur Natalja Kolesova üht olulist tõsiasja: me küll teame, kui palju on Läänemeres reostust, kuid palju vähem teame, mida reostus tegelikult elusloodusega teeb, kirjutab portaal Trialoog.
Merekeskkonna saaste hindamisel on aastakümneid mõõdetud peamiselt üksikute kemikaalide kontsentratsioone – muuhulgas kaadmiumi, TBT (kunagi laevavärvides kasutatud toksilise aine) või muu ohtliku ühendi või aine osakaalu vees, setetes või elustikus. Kuid aja jooksul on muutunud nii inimtegevuse mõju kui ka sellega kaasnev reostuse iseloom. „Kui me räägime bioloogilistest mõjudest, peame silmas seda, kuidas reageerib organism või populatsioon saasteainete esinemisele keskkonnas,“ selgitas Kolesova.
Tema uurimisvaldkond keskendub just nimetatud reaktsioonidele – häirunud hormonaalsüsteemidele, kahjustunud embrüotele, rakutasandi stressireaktsioonidele, neurotoksilistele protsessidele. Bioloogiliste mõjude meetodite näol on tegu tööriistadega, mis aitavad neid mõjusid avastada ning näidata andmeid, mida keemilised mõõtmised üksi tuvastada ei suuda.