Aasta algusest on TalTechi (tenuuri)professorkond täienenud hulga uute inimestega. Päris uute hulgas on ka vanu tuttavaid, kes nüüdsest tenuuris panustamas. Uurisime lähemalt, kes nad on ja millest mõtlevad.
Andres Trikkel on materjali- ja keskkonnatehnoloogia instituudis füüsikalise keemia professor. Esimene tööpäev tenuuris: 1. jaanuar 2020.
Palun tutvustage ennast.
Olen töötanud Tallinna Tehnikaülikoolis alates selle lõpetamisest 1982. aastal, õigupoolest juba varemgi, sest alates kolmandast kursusest osalesin Mineraalväetiste laboratooriumi töödes ja tegemistes. Peale lõpetamist olen pigem panustanud õppetööle ning aastaid töötasin poole kohaga õppejõuna ja poole kohaga teadurina. Olen püüdnud tudengitele alati anda loetavad ja ülevaatlikud loengumaterjalid ning selgitada loenguteemad võimalikult põhjalikult lahti. Ka praegu on minu õppetöö koormus üsna suur – ehk suuremgi kui peaks.
Millistest Teie varasema töö- ja teadlaselu kogemustest ja teadmistest tenuuris kasu on?
Minu uurimistöö on läbivalt olnud seotud keskkonnaprobleemidega. Algul näiteks fosforhappe tootmise ühe keskkonnaohtliku ja suuremahulise kõrvalprodukti fosfokipsi ümbertöötlemisega, hiljem vääveldioksiidi heitmete vähendamisega ning süsinikdioksiidi heitmete vähendamisega läbi süsiniku püüdmistehnoloogiate, mis on seoses kliimamuutustega eriti aktuaalseks tõusnud. Sinna kõrvale ka tegelemine põlevkivituha uuringutega, eesmärgiga leida sellele uusi rakendusi, mis edendaks ühelt poolt ringmajandust, teiselt poolt oleks seotud ka CO2 emissioonide vähendamisega. Need uuringud on kasutanud laialdaselt termilist analüüsi, mis on olnud meie labori – nüüdse nimega Anorgaaniliste materjalide teaduslabor – üheks läbivaks uurimismeetodiks. Seda kompleksi oleme pidevalt kaasajastanud ja arendanud. Eks kõik need kogemused leiavad rakendamist ka tenuuriprofessori kohal.
Mida tahate tenuuriprofessorina korda saata?
Praegu on huvitav aeg: me soovime vähendada põlevkivi kasutamist, kuid vajame ka midagi tuleviku jaoks. Fosforiidisõda mäletavad kõik, kuid ei saa mööda vaadata sellest, et Eesti fosforiidi uuringud on pikalt olnud kalevi all. Arvan, et tuleks uuesti käivitada sellealane teadustöö, et täpsemalt kaardistada Eesti fosforiidi omadused, nende varieeruvus ja katsetada uute töötlemismeetodite sobivust. Vahepeal on aktuaalseks muutunud ka nn akumetallid ja nii Eesti fosforiidis kui sellega kaasnevas graptoliit-argilliidis leidub mitmeid huvipakkuvaid keemilisi elemente: haruldasi muldmetalle, mille sisalduse kohta on varasemad andmed lünklikud ja mille eraldamise võimaluste uurimine oleks vägagi huvipakkuv. Nii need elemendid kui ka fosfor ise kuuluvad Euroopa kriitiliste ressursside hulka. Siin näengi eesmärgina arendada sellealast võimekust, tuua teema juurde uusi noori teadlasi ja kasutada ära veel tegutsevate vanemate kolleegide teadmisi fosfaatide keemia alal.
Üks üllatus, mis uuel positsioonil on olnud?
Tenuuriprofessorina näen rõõmuga ülikooli rahvusvahelistumist ja noorte professorite lisandumist, samas jääb ka väike mure eesti keele positsiooni pärast.