Alates 2018. aastast TalTechi majandusteaduskonnas professorina töötav kreeklane Vasileios Kostakis tunnistab, et maailm elab kõige muu kõrval praegu läbi ka tõsiseid tehnoloogiakriise. Üks ohutegur on see, kui riikidel või kogukondadel puudub võimekus tehnoloogilist arengut juhtida. „Eesti puhul näen digieduloo kõrval riski tehnoloogiliseks sõltuvuseks,“ märgib Kostakis.

Eesti on tema sõnul olnud küll digivalitsemise teerajaja, kuid on viimane aeg mõelda, kas me ka kontrollime neid süsteeme või kasutame lihtsalt väliste osapoolte pakutavaid teenuseid. „Tõelise tehnoloogilise suveräänsuse loomine on kriitilise tähtsusega,“ rõhutab Kostakis.

Kust sa pärit oled ja kui kaua oled teadusvaldkonnas tegutsenud?

Olen kreeklane, sündinud 1985. aastal. Teadustöös olen aktiivne olnud juba peaaegu kaks aastakümmet. Minu akadeemiline teekond algas Kreekas Thessaloníki Makedoonia Ülikoolis, kust edasi viis tee Amsterdami ning seejärel Tallinna TalTechi, kus kaitsesin 2011. aastal doktorikraadi. Alates 2018. aastast olen TalTechi professor ning samal ajal seotud ka Harvardi ülikooli Berkman Kleini uurimiskeskusega. Paralleelselt asutasin 2013. aastal Kreekas Ioanninas uurimiskeskuse P2P Lab, mis ühendab akadeemilise uurimistöö kogukondliku praktikaga. Nii et ehkki olen kreeklane, on minu töö olnud alati n-ö rahvusülene.

Kuidas sa teadusesse sattusid ja mis sind teaduse juures köidab?

Mu tee teaduse juurde oli mingis mõttes ebatavaline. 2007. aastal olin seotud P2P Foundationiga, uurides selliseid uusi nähtusi nagu suurt lendu teinud Wikipedia, avatud lähtekoodiga tarkvara ja koostööl põhinev tootmine. Mind vaimustas see „mõistatus“, et kuidas kogukonnad suutsid luua triljonite väärtuses tarkvara, entsüklopeediaid, ehk ületades kõike seda, mida korporatsioonid olid loonud. Ja mis peamine – nad tegid seda koostöö, mitte konkurentsi kaudu. See seadis kahtluse alla kõik, mida olin majandus- ja ärivaldkonnas õppinud.

Teaduse juures köidabki mind nn tehnoloogia ja valitsemise kokkupuutepunkt. Tehnoloogia ei ole neutraalne – see kannab endas väärtusi ja kujundab võimalusi. Kogu minu karjääri on suunanud küsimus, et kuidas saaksime tehnoloogiat demokraatlikult juhtida nii, et see teeniks kogukondi, mitte ei eralda neid või ei võta neilt ära.

Milline on praegu käsil olev uurimisprobleem ja miks sellega tegelemine oluline on?

Oma uurimistöös keskendun sellele, kas tehnoloogilised ühisvarad (näiteks vaba tarkvara, avatud lähtekoodiga riistvara, kogukondlikud energiasüsteemid) saavad toimida ka „taastavate ökosüsteemidena“. Põhiküsimus on: millistel tingimustel suudavad need ühisvarad ümber jaotada tegutsemisvõimekust ja suveräänsust ning samas takistada varade-väärtuste n-ö väljavoolu ning toetada ökoloogilist taastumist.

See on kiireloomuline mitmel põhjusel. Vaba ja avatud lähtekoodiga tarkvara arendusmaksumus võrdub omandilises vormis 8,8 triljonit dollariga, ehk et tohutu väärtus koondub üha enam ettevõtete kätte, kes pole seda ise loonud. Tehisintellekti süsteemid omastavad inimkonna kollektiivset teadmist enneolematus ulatuses.

Samal ajal sõltuvad kogukonnad üle maailma läbipaistmatutest, omanduslikest süsteemidest, mis taastoodavad ekstraktiivseid dünaamikaid. Peame aru saama, kas tehnoloogilised ühisvarad suudavad ajaloolist omastamist tõeliselt heastada või on neil oht seda uutes vormides põlistada. Loodavad juhtimisraamistikud määravad, kas tehnoloogilised vastused ökoloogilisele lagunemisele süvendavad ekstraktsiooni või loovad võimalusi õiglasemaks arenguks.

Mis on sinu teadusvaldkonnas seni suurimat ühiskondlikku mõju avaldanud avastused?

Nobeli preemia 2009. aastal pälvinud Elinor Ostromi töö ühisvarade valitsemisest oli murranguline. Ta näitas, et kogukonnad suudavad edukalt hallata jagatud ressursse ilma erastamise või riikliku kontrollita. See seadis kahtluse alla mitmedki majanduses ja poliitikas valitsenud eeldused.

Hiljem on olnud märgilise tähtsusega praktiline tõestus, et ühisvarapõhine võrdne tootmine tõepoolest toimib. Linux valitseb enam kui 90% pilvetaristust, 85% nutitelefonidest ja kõiki tipptasemel superarvuteid. Wikipediast on saanud maailma suurim entsüklopeedia.

Minu enda valdkonnas on oluline olnud arusaam, et need ei ole pelgalt huvitavad erandid, vaid alternatiivsed tootmismudelid, millel on tähendus jätkusuutlikkuse, demokraatia ja arengu aspektist. „Kosmolokalismi“ kontseptsioon („üleilmne, aga samas väga kohalik“) näitab parimal viisil, kuidas võiksime üleilmsete teadmiste abil kohaliku tootmise sobivalt ümber korraldada, millel oleks ka suur positiivne mõju rohepöörde ja jätkusuutlikkuse vaates.

Mis on sinu uurimisvaldkonnast lähtudes tänases Eestis või maailmas kõige olulisem probleem?

Globaalselt näen kolme omavahel seotud tehnoloogiakriisi. Esiteks eelpool mainitud nn extraction-enclosure kriis, mille puhul kollektiivsel teadmisel treenitud tehisintellektisüsteemid harrastavad enneolematut „omastamist“, samal ajal kui platvormiettevõtted hõivavad süsteemselt kogukondade loodud väärtust.

Teiseks suveräänsuskriis: kogukondadel puudub institutsionaalne võimekus tehnoloogilist arengut juhtida, mistõttu taastoodetakse tehnoloogia kaudu koloniaalseid suhteid. Kolmandaks muudab ökoloogiline kriis nende kahe lahendamise eksistentsiaalselt kiireloomuliseks.

Eesti puhul näen digieduloo kõrval riski tehnoloogiliseks sõltuvuseks – tuginemist mujal kontrollitud taristule, mille kaudu voolab väärtus riigist välja. Eesti on olnud digivalitsemise teerajaja, kuid küsimus on, kas kodanikud tõepoolest kontrollivad neid süsteeme või kasutavad lihtsalt väliste osapoolte pakutavaid teenuseid? Tõelise tehnoloogilise suveräänsuse loomine, näiteks ühisvarapõhiste lähenemiste kaudu digitaristule ja energiasüsteemidele, on minu hinnangul kriitilise tähtsusega.

Suur väljakutse on ka see, et tehnoloogilised vastused kliimakriisile ei kinnistaks ekstraktsiooni uutes vormides – näiteks „rohetehnoloogiad“, mille intellektuaalomand koondub jõukatesse riikidesse, mille tootmisahelad sõltuvad kaevandamisest ja mis eeldavad lõputut majanduskasvu.

Teadustöö tulemus, mille üle oled eriti uhke?

Olen uhke mitme asja üle. Kontseptuaalselt on mõjukas olnud just „kosmolokalismi“ raamistik, mille töötasime välja koos kolleegidega ja mis on leidnud kasutust ka teiste teadlaste ja praktikute seas. Sõnastasime, kuidas „kujunda globaalselt, tooda lokaalselt“ praktikad võivad väärtuse loomist ümber korraldada.

Veelgi uhkem olen saavutuste üle, mis ühendavad uurimistöö ja praktika, nt eelmainitud P2P Lab. Minu roll Tzoumakersi ja Kreekas tegutseva energiakooperatiivi CommonEn asutajaliikmena on näidanud, et ideed võivad muutuda käegakatsutavateks institutsioonideks. Kopli 93 kogukonnakeskus Tallinnas on samuti algatus, mille juured on TalTechi Ragnar Nurkse osakonna töörühmas. 2016. aastal pälvisime Golden Nica auhinna, mis tunnustas meie ühist tööd P2P Foundationiga. Hiljutine Michael Doweri maaelu kestlikkuse auhind (2025) kinnitas meie uurimistöö olulisust kogukondade jaoks. Suurimat rahulolu pakub aga see, et endised üliõpilased ja koostööpartnerid juhivad nüüd ise projekte, vabaühendusi ja kooperatiive – see näitab, et mentorlusel ja võimestamisel on ka teadustöös püsiv mõju.

Mida sa oma teadustöös veel korda sooviks saata?

Minu praegune ambitsioon on R-COMMONS projekt, mis oleks seni kõige põhjalikum uurimus sellest, kas tehnoloogilised ühisvarad võivad toimida tõeliselt taastavate ökosüsteemidena. Soovin mõista tingimusi, mille korral ühisvarad jagavad ümber nn tegutsemisvõimet ja suveräänsust, selle asemel et taastoota sõltuvust uutes vormides.

Täpsemalt on eesmärk töötada välja ajalooliselt põhjendatud juhtimismehhanismide tüpoloogia, mis võimaldab ümberjaotavaid tulemusi, lisaks koos ökoloogiliste väljakutsetega silmitsi seisvate marginaliseeritud kogukondadega kavandada „taastavaid ühisvarasid“ ning teoretiseerida, kuidas ühisvarade juhtimine saab institutsionaalselt esindada ka mitteinimlike osapoolte huve ja pikaajalisi ökoloogilisi ajaskaalasid. Samuti on oluline mõista, kuidas nn taastavad ühisvarad saavad laieneda ilma et need oma transformatiivset iseloomu kaotaks. Lisaks soovin jätkata teooria ja praktika ühendamist, luua reaalseid tööriistu, mida kogukonnad ja poliitikakujundajad saavad reaalselt kasutada.

Tegemist on kiireloomuliste uurimisteemadega, sest samal ajal, kui kujundatakse tehisintellekti juhtimisraamistikke ja ökoloogiline kriis süveneb, vajame elujõulisi alternatiive eelnimetatud süsteemidele. Minu eesmärk on, et see uurimistöö aitaks muuta sellised alternatiivid ka institutsionaalselt teostatavaks.

Originaalartikkel ilmus Delfi Forte-s.