Jätkuks varasemalt meedias toimunud ulatuslikule arutelule on Venemaa naftale ja maagaasile täieliku embargo kehtestamise ettepanek jõudnud viimaks ka Euroopa Komisjoni lauale. Viis enneolematut finantssanktsioonide vooru on küll nõrgestanud Venemaa eksporti, survestanud logistikasektorit, suurendanud tööstusettevõtete kulusid ja aidanud kaasa Venemaa majanduslikule isolatsioonile, kuid sellegipoolest ei piisa ilmselt juba rakendatud meetmetest Putini sõjamasina peatamiseks. Täielik embargo lõikaks ära Kremli olulise sissetulekuallika ja võiks seega lõpetada veresauna Ukrainas.

Energia impordist rääkides on oluline eristada nafta importi ja gaasi importi, kuna tegemist on kahe väga erineva turuga. Kui naftaga kaubeldakse ülemaailmselt, siis maagaasi turg on regionaalselt piiratud. See tähendab, et EL-il on võimalik naftatarnijaid vahetada, kuid sama kehtib ka Venemaa kohta, kuna ta võib kergesti müüa oma naftat ka teistele ostjatele peale EL-i. Teisisõnu oleks naftaembargo kehtestamise mõju Venemaa majandusele suhteliselt väike. Seevastu alternatiivse infrastruktuuri nagu torustiku ja veeldatud maagaasi terminalide  puudumisel saab gaasi asendada ainult muude energiaallikatega nagu taastuvenergia, pruunsüsi, kivisüsi ja tuumaenergia, ja sedagi pikemas perspektiivis. See muudab gaasiembargo kehtestamise ELi jaoks tõsiseks väljakutseks.

Seejuures tuleb arvestada, et nafta ja gaasi hind on alates 2021. aastast jõudsalt tõusnud, kuna ülemaailmne nõudlus energia järele taastus pärast Covid-19 pandeemiat kiiremas tempos kui pakkumine. Energiahindade üleilmne tõus on aidanud kaasa Venemaa valitsuse tulude kasvule fossiilkütuste ekspordist, moodustades ligikaudu kolmandiku riigi kogutulust.

Kui palju aga sõltub Lääs Venemaa naftast ja gaasist? Kui USA naftaimport Venemaalt moodustas 2020. aastal umbes 8% kogu USA naftaimpordist, siis Euroopa puhul oli sõltuvus Venemaa naftast oluliselt suurem, moodustades üle 25% ELi riikide naftatarbimisest. Veelgi problemaatilisem on aga Euroopa sõltuvus Venemaa gaasist. Venemaalt imporditava gaasi osakaal on üsna märkimisväärne näiteks sellistes Euroopa riikides nagu Austria, Itaalia, Holland ja Türgi. Nõrgim lüli on Saksamaa, kus 55% kogu tarbitavast gaasist pärineb Venemaalt.

Nobeli majandusauhinna laureaat Paul Krugman kritiseeris hiljuti Saksamaa valitsust, nimetades seda Putini peamiseks toetajaks, kuna Ukrainas peetavat sõda finantseeritakse rahast, mida Kreml saab energia müügist Euroopale. Samuti juhtis Krugman tähelepanu sellele, et Saksamaa energiapoliitika on olnud kõike muud kui vastutustundlik ka pikas plaanis. Tõepoolest, odavale energiale juurdepääsust saadud kasu kaalus riigi jaoks pikka aega üles riski, et tekib tõsine sõltuvus ühest üsna küsitavast energiatarnijast.

Ehkki agressoriga kauplemine on eeskätt moraaliküsimus, on siin ka selge majanduslik mõõde, pidades silmas seda, kui kulukas oleks Euroopale Venemaa nafta ja gaasi impordist loobumine. Alates selle arutelu algusest on täielikust embargost rääkides kasutatud väljendeid nagu mõistliku alternatiivi puudumine, mõeldamatu samm, valus meede ja tohutud kulud. Eksperdid ütlevad siiski, et see poleks katastroofiline.

Mitu uuringut on tehtud Saksamaa kohta, kuna seal on Venemaalt imporditava gaasi kogus märkimisväärne number mitte ainult suhteliselt võetuna, vaid ka absoluutarvudes. Konservatiivsete hinnangute kohaselt võib Saksamaa SKT kahaneda 0,5–3 protsenti, kui kehtestatakse täielik embargo. Kogutoodangu langus pole küll miski, mille üle rõõmustada, kuid samas pole see ka nii üüratu ja on isegi väiksem kui pandeemiast tingitud majanduslangus 2020. aastal. Hinnangud euroala majanduslanguse kohta Venemaa energiast loobumisel jäävad vahemikku 1,2–2,2 protsenti SKT-st. Embargost tingitud täiendav inflatsioon on hinnanguliselt umbes 0,8–2,6 protsenti.

Tänaseks on USA ja Kanada nafta impordi Venemaalt täielikult keelanud. Ühendkuningriik lõpetab Venemaa nafta impordi järk-järgult 2022. aasta lõpuks. Eesti plaanib teha sama Venemaa gaasi puhul, Leedu on aga juba täielikult loobunud Vene gaasi impordist, olles seega esimene riik EL-is, kes seda teeb. Nüüd on teistel EL-i liikmesriikidel aeg teha ühine otsus, mis on vajalik rahu taastamiseks Euroopasse.