Keskkonna paremaks kaitsmiseks vajavad teadlased infot, milline oli järvede looduslik seisund enne inimese suuremat sekkumist. Vastuse sellele leiab järvesetetes leiduvate vesikirpude jäänustest, selgub TalTechi teadlaste osalusel toimunud uurimistööst.
Pole saladus, et järvede olukorda on enam kui saja aasta jooksul mõjutanud mitmesugused tegurid alates globaalsetest kliimamuutustest kuni inimtegevuseni välja, sh põllumajandus, metsade raadamine ja tööstusest tingitud reostus. „Järve ümbritsevate metsade raadamine võib näiteks muuta järvevee happesust, toitainete hulga suurenemine ja vee soojenemine võivad põhjustada omakorda veetaimede kadu, hapnikupuudust, kalade hukkumist ja kahjulike vetikate õitsemist,“ tõdeb üks uuringus osalenud teadlastest, TalTechi geoloogia instituudi doktorant-nooremteadur Anna Lanka.
Samas ei reageeri kõik järved sellisele survele samal viisil. Järvede tõhusamaks kaitsmiseks ja keskkonnatingimuste parandamiseks on vaja paremini hinnata nende elutähtsate ökosüsteemide looduslikku seisundit enne inimese sekkumist. Taolised looduslähedased, ulatuslikust inimmõjust veel puutumatud keskkonnatingimused valitsesid meie järvedes aga enam kui sajand tagasi, seega ammu enne kaasaegse keskkonnaseire algust.
Samas on järvesetted justkui iidne looduse arhiiv ning seal talletunud mikroskoopiliste koorikloomade Cladocera ehk vesikirpude jäänused aitavad leida tõendeid järvedes valitsenud keskkonnatingimuste kohta ammu enne seda, kui inimtegevus neid mõjutama hakkas. Neid järvesetete „arhiive“ uurisid Tallinna Tehnikaülikooli geoloogia instituudi teadlased koostöös kolleegidega Lätist ja Rootsist.
„Setetesse talletunud organismide jäänuseid kasutavad teadlased täpsete taastamiseesmärkide ja -strateegiate seadmiseks ülioluliste järvekeskkonna looduslikku seisundit kirjeldavate parameetrite ehk foonitingimuste määramiseks,“ selgitab Lanka.
Miks just vesikirp?
„Vesikirbud on eriti sobiv organismide grupp järvede seisundi kirjeldamiseks. Need pisikesed organismid elavad järvevees ja jätavad peale surma maha kõvad liigiomase välimusega kestad, mis vajuvad järve põhja, säilides setetes tuhandeid aastaid,“ avaldab Lanka. Tema sõnul vajab iga vesikirbu liik eluks konkreetseid, aga vaid talle omaseid keskkonnatingimusi. See omadus võimaldabki teadlastel setetesse talletunud vesikirpude jäänuste uuringuid kasutada mineviku veekogude keskkonnatingimuste taastuletamiseks.
Uuringu käigus kogusid teadlased 78 Eesti, Läti ja Leedu järvest pinnasetete proove. Uurides nendes proovides esinevaid vesikirpude liike ja võrreldes neid praeguste järvetingimustega avastati, et üle 20 vesikirbuliigi on tundlikud vee happesuse, elektrijuhtivuse ja toitainete hulga suhtes.
Seega on fossiilsed vesikirbud nutikas tööriist järvede foontingimuste ja veekeskkonna muutuste rekonstrueerimiseks, pakkudes põhjalikumat arusaamist sellest, kuidas inimtegevus on veeökosüsteeme mõjutanud, aidates säilitada neid inimkonnale olulisi loodusvarasid ning toetades tõhusamaid järvede majandamise ja taastamise püüdlusi. Loe teadustöö kohta täpsemalt ajakirjast Ecological Indicators.
Kui sulle pakuvad antud teemad huvi, ning oled kaalunud loodusteaduskonda õppima tulekut. Loe täpsemalt sisseastumise kohta SIIT.