Viktor Leppikson on infotehnoloogiateaduskonna arvutisüsteemide instituudi lektor ja emeriitdotsent. 

Kuidas jõudsite Tallinna Tehnikaülikooli tööle?

Kodune kasvatus oli mul niisugune, et mõtet, et ma ei ülikooli ei läheks, ei olnudki. Tollal Tallinna 1. Keskkoolis, praeguses Gustav Adolfis – olin linnapoiss – käisin eriklassis, kus õpetati matemaatikat ja arvutiga programmeerimist. Õpingud jätkusid minu jaoks ühe jutiga: aastal 1965 astusin tollasesse TPI-sse automaatika erialale. Lõpetasin 1970 ja jäin insenerina tööle tootmisprotsesside labori juurde. Tehnikaülikooli insenerid, kes laboris töötasid, olid tegelikult research engineer’id – tegelesid teadusliku tööga. 

Tollal olid asjad niimoodi, et kellel pea rohkem lõikas, üritasid uurimisinstituuti või muule säärasele tööle saada. Tööd instituudi juures alustati kolmandal-neljandal kursusel, ka diplomitöö teema tuli sealt.

Millal õpetamine tuli? 

Olin kaks aastat insener, siis õnnestus n-ö välja ajada aspirantuur Budapesti Tehnikaülikoolis. Tollal oli seal neli Eesti aspiranti, aga tudengeid lausa kolmekümne ringis. Budapestis tuli esimesel aastal kõigil õppida ainult ungari keelt ja teisel aastal ainult ungari keeles. Valdan ungari keelt praegugi, loen kirjandust, käin seal igal aastal ja vaatan vanad sõbrad üle.

Tagasi tulles sain õppejõu koha. Olin assistent, vanemõpetaja, dotsendi kt ja lõpuks dotsent. Õppejõuna töötasin nõukaaja lõpuni. 

Siis tuli suur pööre. Kogu ülikooli organisatsioon muutus, mind tõsteti automaatika kateedrist hoopis mujale, ma ei leidnud seal oma õiget kohta. Tulid ka probleemid: piirid lahti, kaubad riiulil, aga raha, mille eest osta, nappis. Üks kolleeg lõi väikese tarkvaraarenduse firma ja kutsus mind ka. Töötasin kahel kohal, tunnid ülikoolis jätsin ikkagi alles. Arendasime tarkvara Nokiale, küll mitte telefonide, aga teatud aparatuuri jaoks, mida tehastes vajati. Kõik see andis tohutu kogemuse, mille najal tegutsen siiamaani.

Firmas on mul praegugi töölaud alles, aga viimasel seitsmel aastal enam tarkvaraarenduse tööd pole teinud – vanus annab ikka tunda. 

Mul on praegu igal semestril kaks õppeainet. Õpetamise mõttes on ülikoolis aja jooksul kõik väga ja väga muutunud, kogu süsteem on teine. Nõukaajal tuli eriala valida sisseastumisel, tudengitest moodustati grupid, ühes 25 inimest. Osa neist pudenes välja, aga 15–20 lõpetas viie aasta pärast. See tähendas, et tudengitel valitses tugev grupivaim, tihtipeale kestab see elu lõpuni. Olen oma õpingukaaslastega siiani kontaktis.
Praegu on asjad teisiti. Igaüks tegutseb omaette, nii mõnigi kord soovitan, et küsige teiste käest – aga vastatakse „ma ei tunne mitte kedagi“. Kollektiivsust, kokkuhoidmist enam pole. 

Tudengite nimesid ja nägusid ei oska ka mina enam kokku viia. Varem oli grupp kinnistatud mõne kateedri juurde, õppejõud tundsid kõiki tudengeid. Peeti isegi ühiseid õhtuid – istuti laua taga, aeti juttu. Praegu annan oma loengud ära, aga pärast seda kõnnin koju, olen selles mõttes kõrvale jäänud, uurimistööga ei tegele juba ammu. 
Ülikooliga seotuse tunne on ikkagi jäänud, tunnen end ülikooli osana. 

Poole sajandi jooksul on ülikoolil olnud hulk rektoreid ja reforme. Milline ajastu on olnud kõige ilusam?

Millele siiani väga hea meelega tagasi mõtlen, on tudengipõli. Sai väga kõvasti õpitud, aga ka tempe tehtud. Sõbrad ju ümberringi! 

Nõukaajal oli automaatika kateedris läbisaamine väga hea, mingeid intriige ega tülisid polnud. Tegelesime tarkvaraga, millega saaks masinprojekteerida. 

Aga kui tuli pööre, lagunes kõik, inimesi tõsteti laiali. Uurimisgrupid lagunesid, mitmed neist olid ju seotud N Liiduga ja neid teemasid enam ei vajatud. Paljud läksid mujale tööle. Püüti siin-seal äri ajada, aga kellel tuli see välja, kellel ei tulnud. Võitjate põlvkonnaks ma meid küll liigitada ei julgeks.

Milline on olnud kõige parem õppetund töisest ebaõnnestumisest ja suurim töine õnnestumine, mille üle olete uhke?

Kõik see, mida me omal ajal saavutasime, on tänaseks päevaks ammu ununenud värk. Toonast arvutustehnikat võib ehk muuseumites näha. 

Samas, kui säärast arendustööd teha, on see oluline isegi siis, kui ta kuhugi välja ei vii. Aju arendab see kõvasti. Iga asi, millega tegelesin, tegi mind targemaks ja hoiab siiani vormis. 

Miks on ülikool hea tööandja, et olete sellele pooleks sajandiks truuks jäänud?

Ühest küljest hoidis mind siin harjumus. Teisalt mõte, et kui firma ebaõnnestub, jääb mulle leib alles. Ja kolmandaks, õppejõu töö ja loengute pidamine mulle meeldib, teen seda mõnuga. Mõtet, et täna tööle ei läheks, mul ei ole. Kes end lõdvaks laseb, lõpetab varsti oma elupäevad, sest uuesti alustada ta ei suuda, ta lihtsalt mandub. Seega soovitan, et liigutage oma aju, käsi ja jalgu nii kaua kuni suudate.

Kuidas olete hoidnud töö ning eraelu/hobide tasakaalu?

Hobina käin reisimas. Olen pea terve Lõuna-Ameerika läbi käinud. 

Ma ütleksin tulevasele tudengile, et ülikool arendab, teritab sinu aju. Isegi siis, kui õpid aineid, mida sa esmapilgul ei vaja või mis sulle ei meeldi. Treenitud ajuga jõuad kaugele. Ülikoolis treenitud ajuga, haritud inimesena, võid ennast elus julgemini tunda. Sa pole lükata-tõugata, saad oma tee ise valida.

Artikkel ilmus Mente et Manu erinumbris, mis oli pühendatud just Honor Universitatis tunnustuse saajatele.