Rainer Sternfeld. Foto: Kaupo Kikkas

Õppis Tallinna Tehnikaülikoolis:

2001–2005, tootearenduse bakalaureus

2005–2006, mehhatroonika magister (cum laude)

Foto: Kaupo Kikkas

Tänased tegemised töises ja ühiskondlikus plaanis?

Viimased 20 aastat olen ehitanud ettevõtteid, tiime, tooteid, teenuseid ja organisatsioone. Täna teen seda partnerina Jaapani investeerimisfondis NordicNinja VC, kus keskendume Põhjamaade ja Baltikumi kiire kasvupotentsiaaliga ettevõtetele, kes arendavad süvatehnoloogiaid, digitaalse infrastruktuuri tööriistu ja rohetehnoloogiaid.

Minu karjäär sai alguse TalTechis mehhatroonikainsenerina ning pärast ülikooli olen kogu aeg töötanud rahvusvahelises keskkonnas Euroopa, USA ja Jaapani organisatsioonidega. Enne Eestisse naasmist elasin kaheksa aastat Californias, kus ehitasin üles oma ettevõtte Planet OS. Kui USA kübertruvalisuse ettevõte Intertrust meid ära ostis, juhtisin seal andmeplatvormide divisjoni.

NordicNinja fondis töötan hetkel selliste ettevõtetega, nagu Mavenoid, Veriff, Varjo ja Logmore, kes kõik teevad erinevaid asju, kuid kelle ühiseks nimetajaks on digitaalsete tööriistade ja platvormide loomine, et arendajad ja loovisikud saaksid oma ideid paremini realiseerida ning jõuda oma kasutajateni ja kogukondadeni mistahes maailma punktis.

Ühiskondlikus tegevuses olen aktiivne kahes algatuses: 2019. aastal asutasime sõpradega kood/Jõhvi programmeerismiskooli ning alates 2016. aastast olen teinud audiosarja „Globaalsed eestlased“.

Kas ja kuidas oled vilistlasena ülikooliga seotud?

Mõni aasta tagasi osalesin mehhatroonika õppekava nõukogus, hetkel aktiivseid rolle pole. Hiljuti on küsitud veidi nõu selle kohta, kuidas kasvatada akadeemilise taustaga süvatehnoloogia algatusi edukateks kiire kasvuga ettevõteteks. Selleks on viimase aasta-kahe jooksul Eestis tehtud õigeid struktuurseid muudatusi, olen selles osas lootusrikas.

Räägi üks meelde jäänud hetk ülikooliajast.

Tudengipõlv oli kirev. See oli aeg, kui asutati palju klubisid. Minul oli õnne olla kahe asutamise juures: TTÜ Fotoklubi 2002. aasta veebruaris ning TTÜ Robotiklubi 2005. aasta mais. Tooksin välja ühe huvitava momendi, mis kirjeldab, kuidas täiesti argistest hetkedest võib saada elukestev sõprus ja enamgi.

II korpuse 1. korrusel füüsika praktikumi ning ühel uksel oli silt „Fotoklubi“. 1960.–70. aastatel oli tegutsenud TPI-s fotoklubi, kuid peale unustatud sildi polnud mõnikümmend aastat sellest muid märke. Töötasin sel ajal veerand kohaga Fotomaxis, kus oli Eesti esimene digifotolabor. Mõtlesin, et maailm on digifotograafia mõistes imikueas, kuid see on valdkond, mis ühendab endas tehnoloogia, kunsti ja kogukonnad, ning oleks huvitav inimesed kokku tuua. Aivar Hannolaineni soovitusel kirjutasin Studioosusesse lühikese üleskutse ning 14. veebruaril 2002 saigi V korpuse 2. korruse auditooriumis asutatud TTÜ Fotoklubi, millest kasvas elujõuline organisatsioon. Minu jaoks isiklikult kasvas sealt välja ka lähedane sõpruskond ja mis kõige olulisem: 2003. aasta fotoklubi jõulupeol kohtusin oma tulevase abikaasa Anuga, kellega oleme olnud õnnelikult koos pea 18 aastat.

Mida oled elus saavutanud tänu sellele, et käisid just selles ülikoolis?

Mul oli õnne, et sain tudengiajal kokku kombineerida parima, mis oli aastail 2001–2006 TalTechis võimalik.

Esiteks oli mul õnne õppida kahte sel ajal kõige värskemat eriala: bakalaureuseõppes tootearendust ja magistris robootikat. Tootearendus andis fundamentaalsed mõttemudelid, alates matemaatikast-füüsikast-mehaanikast kuni probleemilahenduseni. Mehhatroonika andis väga praktilise ja ajakohase võimaluse olla ühe jalaga digitaalses, teisega füüsilises maailmas.

Teine õnnelik juhus oli, et sain õppida ja töötada Tehnikaülikoolis samaaegselt. 2004. aastal liitusin professor Mart Tamre kutsel tema mehitamata sõidukite tiimiga, kuhu kuulus teiste seas täna Iseauto arendusega tegelev Raivo Sell.

Olen oma karjääri jooksul juhtinud muutuseid nii idufirmades kui ka Ränioru veteranettevõtetes, nii perefirma juhina kui ABB Baltimaade arendusjuhina, nii ülikoolis insenerina kui ka Maailma Ookeaninõukogu nõukogu liikmena. See pilt on üsna kirju ja ma olen kogu Tehnikaülikooli kogemuse peale tagasi mõeldes väga tänulik, sest see andis mulle nii teoreetilised kui ka praktilised oskused, milleta ma oma hilisemat kiiret karjääri sellisel kujul ette ei kujutaks.

Mis Sinust oleks saanud, kui Sa poleks õppinud Tallinna Tehnikaülikoolis?

Peale keskkooli lõpetamist olid kõik teed valla. Oleksin tahtnud õppida väljaspool Eestit, kuid see polnud perekondlikel põhjustel võimalik, niisiis jäin Eestisse. Peale tootearenduse olid mõttes veel arhitektuur, IT, diplomaatia, tootedisain, filosoofia. Klassikaaslased soovitasid õppida juurat, sest lahendasin üsna tihti inimestevahelisi arusaamatusi, mul oli hea mälu ja oskasin keeli. Kui oled alla 30-aastane, oled veel nii vormimata, kõik on võimalik. Ka hiljem on see võimalik, kuid vajab täielikku ausust enese vastu ning valmidust kõigest lahti lasta.

Ütle üks mõte, kuidas TalTechi veelgi ägedamaks ülikooliks teha, kui mingeid ressursipiiranguid ei oleks.

Olen inimesteusku, mitte betooniusku. Mida see tähendab? Täna saab tasuta või väikese tasu eest internetis ligi maailma parimate ülikoolide ja mõtlejate materjalidele. On võimalik õppida täiesti iseseisvalt või gruppides ilma ülikoolis käimata; osaleda ülemaailmsetes võrgustikes ja nii saada ajakohasemad ja paremad teadmised ja oskused kui ülikoolis õppides. Arvestades, kui kehvades ruumides elatakse ning õpitakse Stanfordis või Berkeley’s, samas kui konkurss neisse Ränioru ülikoolidesse on ülitihe, räägib see soovist olla teiste omasuguste seas, olgu magnetiks siis ekspertiis või ambitsioon. Ka mina tunnen enim puudust Ränioru inimestest, sõpradest ja vestlustest, mitte niivõrd kliimast ega muust.

Kui TalTechil oleks piiramatud ressursid, siis esimese asjana püüaksin siia tuua absoluutseid maailma tippe, et nad saaksid siin võtmevaldkondades luua maailma juhtivat tippteadmist. See muudaks TalTechi tõmbekeskuseks nii teaduritele kui ka tudengitele, sealhulgas doktorantidele. See vajaks asümmeetriliselt suurt esialgset investeeringut, kuid sarnaselt kiirekasvulistele iduettevõtetele tahavad parimad töötada parimatega. Ja kui sul on parimad inimesed tegemas oma parimat tööd, siis muu olme, administratiivsed ja isegi õppekavade küsimused – rääkimata betoonist – saavad oluliselt lihtsamini lahendatud.

Üks põhjus, miks peaks just TalTechi õppima tulema?

TalTech on kool, kust saab kaasa kriitilise mõtlemise ja kus on ise võimalik palju teha. Siin on tudengitel hea energia. Aga mõelge, kui atraktiivse vastuse saaks kirjutada, kui ülalmainitu oleks tõene!