Mari Öö Sarv | Foto: Karl-Kristjan Nigesen

Seni oli Viljar Otsa CV-s read müürsepp-pottsepa ja tehnik-elektromehaaniku kutseharidusega ning ärijuhtimise diplomi- ja magistriõppega, millest viimane jäi 15 aasta taha. Keskeas ülikooli astumine tuli mehele endalegi üllatusena, kuid kahetseda pole midagi.

Kuidas magistriõppe ühitamine Rahva Raamatu juhtimisega õnnestus?

Kindlasti on ettevõtte juhtimise kõrvalt õppimine keeruline, see nõuab päris palju pingutust. Tuleb arvestada, et ühe aasta jooksul on vaba aega väga vähe – tööajal teed tööd, õhtud ja nädalavahetused lähevad õppimisele. Tegelikult oli väga hea, et oli koroona-aasta – tööd oli küll palju, kuid vaba aja alternatiive eriti polnud, reisida ja sõprade juures käia ei saanud ja kogu vaba aeg mööduski kodus. Selle sai õppimiseks ära kasutada.

Ega mul tegelikult ülikooli minek mõttes polnud, kuid eelmise aasta juunis sattusin rääkima Kaubamaja juhi Erkki Laugusega, kes just sama õppekava lõpetas. Ta rääkis mulle sellest inspireerivalt 20 minutit ja ütles, et ma pean sinna kindlasti minema. Nii see alguses jäigi, kuid kolm nädalat hiljem läksin netist uurima, millega tegu. CV ja motivatsioonikirja saatmiseks oli aega kolm päeva. Kirjutasin oma elu esimese CV, saatsin dokumendid ära ja edasisi plaane ei teinud. Kui aga sisse sain, siis juba läksin õppima ka.

Mida see magistriprogramm Sulle juhina andis?

Kool annab mingil määral tarkust ja teadmisi, kuid kool peab sind inspireerima – panema millestki vaimustuma ja uutmoodi mõtlema, tahtma millestki rohkem teada ja uute asjadega süvitsi tegelda. Ja seda see tegi, sain palju inspiratsiooni ja pikema perspektiivi. Oma igapäevatöös ei mõtle ettevõtte juht 15–10 aastat ette, see on liiga pikk perspektiiv. Fantaseerida ju võid, aga äriplaane teed ikka viie või kolme aasta peale. Koolis aga tuli mõelda kaugemale tulevikule ja digiarengutele nii, nagu varem pole mõelnud.

Digimuutused on olnud Rahva Raamatus alati väga tähtsal kohal. 2013. aastal olime Eestis üks esimesi, kes läks üle digitaalsele laosüsteemile, hoidsime kokku palju paberit, aga ka tohutult palju tööaega ja vigu; seejärel seadsime sisse 24-tunnise tarne ja 2016. aastal saime Eesti parima veebipoe tiitli. Nii et digiteerimine on minu jaoks kogu aeg oluline teema olnud ja sellepärast saigi kooli mindud, et leida uut inspiratsiooni.

Kuidas siis digirevolutsioon raamatukaupmehe tööd muudab?

Järgmise paarikümne aastaga muutub kindlasti väga palju. Raamatu sünd ja tarbimine on olnud 500 aastat samasugune: kirjanik kirjutab, trükimasin trükib, inimene loeb paberilt. Viimase 20 aastaga oli meil esimene revolutsioon – e-raamat, mis andis võimaluse vahele jätta trükkimise etapp, lugeda paberi asemel ekraanilt ning väikese kaalu ja ruumi hinnaga võtta kaasa palju raamatuid. E-raamat olnuks ka võimalus lisada tekstile interaktiivseid kaarte, helilõike jne, kuid sellised arengud levima ei hakanud ja praeguseks on e-raamat oma turuosa paberraamatule tagasi andmas.

Järgmine suurem revolutsioon on audioraamatud, mis muudab mängu rohkem, sest muudab raamatu tarbimist ennast: lugemine ei pane lugejat kuidagi kinni, ta kasutab selleks hoopis teist meelt ja saab seetõttu „lugeda“ muude tegevuste kõrvalt, näiteks autosõidul, jalutades, sportides. Praegu veel loevad raamatuid sisse näitlejad, kuid usun, et kümnekonna aasta pärast suudab masin sellega sama ilmekalt hakkama saada. See eeldab, et masin saab sisust aru.

Juba on katsetamisel lahendused, kus tehisintellekt aitab kirjanikul raamatut kirjutada: masin on lugenud tuhandeid kriminulle ja aitab loo paika panna, süžeepöördeid paigutada, teksti kirjutada, toimetada ja lõpuks vigugi parandada. Praegu suudab masin teha kuni 500-sõnalisi tekste nii, et 50% lugejatest ei saa aru, et see on masina kirjutatud. Millal jõuavad masinad Hemingway või Tolstoi tasemele, on iseasi. Küsimus on selles, kas tehisintellekt hakkab tundma või mõistma emotsioone, kirge, viha…

Usun, et pikemas perspektiivis kirjutab AI teksti valmis, paneb eri formaatidesse ja saadab ka trükikotta, loeb selle ise audioformaadi jaoks väga ilmekalt ette ja võib-olla lõpuks viiakse tulemus inimese ajju nii, et ta ei peagi midagi tegema. Kuigi eks kindlasti jäävad alles erinevad tarbimise vormid. Küsimus on aga õigustes – kellele kuuluvad autoriõigused?

Põnev tõesti. Mis oli kõige huvitavam õppeaine?

Huvitavaid aineid oli mitu. Kristjan Portiga rääkisime tuleviku tehnoloogiatrendidest, millest just rääkisin. Andmeanalüüsi aine pani mind ka ettevõttes vaatama andmeid teise pilguga – sain teada, et meil on 1,3 terabaiti andmeid, aga kas neid kõiki on ikka vaja? Samuti oli uus ja üllatav kogemus vaadata ettevõtet, mida olen pikalt juhtinud, äriarhitektuuri vaatevinklist. Vau-efekte oli päris mitu, igas valdkonnas tegin peegelduse oma ettevõttest ja leidsin arenguvõimalusi mitmest kohast.

Olgem ausad, lisaks ettevõtte juhina õppimisele on raske ka keskealisena õppimine. Või kas on?

Nagu öeldud, oli ülikooli minek mulle ootamatu. Minu eelmine magister oli ärijuhtimises 2004. aastal ja siis poleks ette kujutanud, et lähen 52-aastaselt uuesti ülikooli ja vaimustun sellest.

Öeldakse küll, et mingist vanusest läheb õppimine keerulisemaks, aga ma usun, et elukogemus kompenseerib selle, et mõistus pole ehk enam nii terav: sa saad asjadest lihtsalt tänu kogemustele palju paremini aru. Praegune õppekava oli ka nimelt juhtidele mõeldud.

Küll aga kohtusin väljakutsega, et pidin uuesti õppima õppima.Õppimine on teistsugune protsess kui igapäevatöö, mul kulus uuesti õppima õppimiseks kaks kuud. Kogu aeg muude tegemiste kõrvalt õppimisprotsessiga tegeldes on lihtsam.

Anna mõni soovitus, kuidas õppida õppima.

Kõige olulisem on õigeaegne alustamine, milleks tuleb ennast tavaliselt sundida. Kui algus, kasvõi väike, on tehtud, on juba lihtsam. Seejärel ajagraafik ning rutiinist kinnipidamine. Kui õpid õiget asja, ei olegi see nii keeruline.