Seade on paigaldatud konveierliinile, kus see mõõdab jooksvalt põlevkivi värvust ja niiskust. Arenduse aluseks on idee kasutada värviandurit, mis suudab eristada oluliselt peenemaid toonierinevusi kui inimsilm ning siduda need materjali omadustega.

Arendusinsener Mihhail Derbnevi sõnul alustati arendust algselt ainult värvianalüüsist. „Esialgu vaatasime, kas värvi põhjal on üldse võimalik midagi usaldusväärselt määrata. Põlevkivi sobib selleks väga hästi, sest selle kütteväärtust analüüsitakse laboris pidevalt ja meil on olemas suur hulk võrdlusandmeid,“ selgitas ta.

Täpsemate tulemuste saavutamiseks lisati kaamerale niiskusandur. Selle arendusetapi jaoks tehti koostööd Leedu ettevõttega Elektroliuksas. „Nemad tulid katsetustega väga hästi kaasa – kui midagi oli vaja, reageerisid kiiresti ja aitasid lahendust edasi arendada,“ märkis Derbnev.

Valminud prototüüp paigaldati Viru Keemia Grupi tootmisliinile, kus seda testitakse reaalses keskkonnas. Kuna samas protsessis analüüsitakse põlevkivi omadusi ka laboratoorselt, on võimalik pidevalt võrrelda mudeli prognoose tegelike tulemustega ja hinnata lahenduse täpsust.

Põlevkivi valik katsetusmaterjalina oli arendajate sõnul loogiline, kuna olemasolev andmebaas võimaldab mudelit kiiresti treenida. Samal ajal on lahendusel ka otsene praktiline väärtus. „Kui suudame kütteväärtust pidevalt mõõta, aitab see muuta põlevkiviõli tootmise protsessi automaatsemaks ja efektiivsemaks. Kivi kvaliteet on selles protsessis väga oluline sisend,“ ütles Derbnev.

Juba praegu annab pidev mõõtmine võrreldes pisteliste proovidega olulise eelise. „Kui mõõtmine ei ole enam üksikute proovide põhine, vaid pidev, siis see üksi aitab juba protsessi paremini juhtida,“ lisas ta.

Pikemas vaates nähakse võimalust viia lahendus veelgi kaugemale. „Teoreetiliselt võiks see areneda nii kaugele, et asendab konveieril töötava operaatori – süsteem mõõdab pidevalt niiskust ja kütteväärtust ning teeb nende põhjal ise protsessi juhtimise otsuseid,“ kirjeldas Derbnev. Tema sõnul on sellest veel vara rääkida, kuna see eeldaks märksa mahukamat arendust.

Kui tehnoloogia ennast õigustab, võib sarnaseid lahendusi tulevikus kasutada laiemalt tootmisprotsessides. Kaamerapõhiste ja anduritel põhinevate süsteemide abil oleks võimalik mõõta erinevaid materjali omadusi seal, kus seni on tulnud tugineda kas käsitööle või aeglastele laborianalüüsidele.