Kuldar Schüts, kontserdi kunstiline juht ja Inseneride Meeskoori peadirigent | Fotod: A Cube Agency

Esimene katsumus: TalTechi puhkpilliorkester, BigBand ja kammerorkester on niivõrd erinevad koosseisud, et pillide partiide ühildamine ühte teosesse on tõsine väljakutse. Õnneks oli projekti kaasatud Riivo Jõgi – andekas arranžeerija, dirigent ja pianist, kes aitas kõik asjaosalised ühiselt töösse rakendada. Selle tulemusena tekkisid 32-realised ja ligi 100-leheküljelised partituurid, mis vajasid dirigentide põhjalikku läbitöötamist. Siinjuures tänu kõikidele orkestridirigentidele ja koorijuhtidele, kes olid kättesaadava materjali osas paindlikud. Kooridega oli asi veidi lihtsam, kuid ka nende ühildamine vajas mõnevõrra tööd.

Tänavuse kontserdi lähteks sai Rein Rannapi 70. juubel. Viljaka helilooja rikkalikust tööst sai repertuaar kokku pandud n-ö Ruja hõnguga, keskmes rokk-kantaat „Ilus maa“. Olen seda teost mõned korrad varem ette kandnud üleriigiliste noortekollektiividega, menu on olnud väga suur. Teos oli aga veidi varjusurma jäänud ning rõõm oli see autoriga koostöös taas välja tuua. 10-osaline kantaat tugineb Hando Runneli luulekogumikule „Punaste õhtute purpur“, mille tähendusrikas tekst on tänapäeva ühiskonnas eriti aktuaalne. Sama teksti on varem oma loomingus kasutanud ka paljud teised tuntud heliloojad.

„Ilusa maa“ solistiks tuli minu üleriigilise poistekoori kasvandik Kristjan Kannukene, kes sai tuntuks telesaate „Eesti otsib superstaari“ lõppvoorust. Tema kaasamine ei olnud juhuslik. Kristjan jäi saate žüriiliikmele Rein Rannapile silma eripärase väljenduslaadi ja hingestatusega. Nende omavaheline koostöö toimib regulaarselt alates 2015. aastast. Muidu introvertne Kannukene omab ainulaadset võimet muusikasse sisse elada väga paeluval kujul. See lõi välja ka kontserdil, kantaadi ühes kiiremas osas, kus ta justkui väljus oma maisest kehast ning kargas mööda lava ringi, joostes läbi kõik vabalt asetsevad ruutmeetrid publiku ja esinejate vahel. Dirigendina oli rõõm jälgida inimeste püüdlust sealjuures tõsiseks jääda.

Kantaadile lisaks sai kontserdi jaoks seatud mõned hästituntud Ruja teosed, nagu „Inimene õpib“, „Eesti muld ja eesti süda“, „Õhtunägemus“, „Rahu“ ja Urmas Alenderi „Võta mind lehtede varju“. Tantsijatele sai vahepalana hoogu antud hoopis Metsatöllu lauluga „Vaid vaprust“, mille arranžeeris originaaliväärilisena Teet Raik.

Rannapi ja Ruja loomingus on hulgi pärleid, mida võiks kindlasti tulevikus ühiselt esitada, kuid see nõuaks veelgi suuremaid ressursse. Mainimist väärt on asjaolu, et nii suure esinejate hulga jaoks jääb enamik Eesti saale väikeseks.

Pilgeni täis saali ette astusid sel korral 5 koori, 3 orkestrit, 4-liikmeline bänd Riivo Jõgi juhendamisel, tantsuansambel Kuljus ning solistid Kristjan Kannukene ja meie oma mitmekülgselt tegus Kristjan Karmo. Kuulajaskonna püstised ovatsioonid ei tahtnud lõppeda ning mitme kontserdikülastaja tagaside põhjal tundub, et sellel üritusel toimus midagi, mis läks inimestele korda. Ülikooli kultuurikollektiivid ja nende kvaliteet võiksidki olla TalTechi n-ö kaubamärk.

Lisaks julgen väita, et TalTechi rektori kultuurilembus ja toetus meie kollektiividele on Eesti kultuurimaastikul ainulaadselt eeskujulik ja peaks teised ülikoolid kadedusest roheliseks tegema. Rõõm on töötada asutuses, kus sinu tegevust hinnatakse (väljaspool õpikeskkonda) nõnda kõrgelt.

Rein Rannap kantaadist ja Tehnikaülikoolist

Tallinna Tehnikaülikoolil on Rein Rannapi ja tema muusikaga väga eriline seos. Just Tehnikaülikooli aulas said 1970ndatel tuhanded kuulajad osa noore muusiku loomingust.

Rein Rannap ise meenutab seda aega nii: „TPI aula oli seitsmekümnendate esimeses pooles tõesti peaaegu ainuke koht, kus poolpõrandaalused bändid said vabalt oma loomingut tutvustada. Need kontserdid olid ilmselt ametlike järelvalvajate jaoks n-ö kinnised (kuigi nad tegelikult seda polnud) – nendele ei järgnenud kunagi mingeid pahandusi. Isegi siis mitte, kui tsiteerisin laval ajalehte Noorte Hääl ja mõnitasin sellega ametlikku ideoloogiat. Samas, kui 1974 meie ansambli üle hetkel valitsev asutus – nn Vana Tomp (ametlikult Kreuksi nimeline Kultuuripalee, tänapäeval Mustpeade maja) – püüdis meie esinemistest raha teenida ja korraldada kaks kontserti Estonia kontserdisaalis, tuli kohe paks pahandus ja teine kontsert neist keelati ära. Ega ka raadio- või telestuudiotesse polnud toonastel vähestel rokkbändidel eriti asja, nii et võib öelda, et TPI aula oligi meie põhiline väljenduskanal. Lisaks tegin sooloesinejana seitsmekümnendate lõpus kontserdisarja Tehnikaülikoolile kuuluvas Glehni lossis, kus läbi aasta esitasin ebatraditsioonilisi, vahel ka improvisatsioonilisi kavu.“

Rannap meenutab ka rokk-kantaadi „Ilus maa“ käekäiku: „Nii nagu korjati müügist ära Runneli luulekogu nende sõnadega, nii keelati ka mu kantaat peale Tallinna ettekannet (1983), kui publik loo keskel püsti tõusis. Selle korraliku ärakeelamise tõttu jäi teos aastateks varjusurma ja nii ei tulnud ta – mu suureks kurvastuseks – kellelegi meelde ega kõlanud ka laulva revolutsiooni ajal… Mul on aga väga hea meel, et viimasel ajal on hakatud „Ilusat maad“ ette kandma tervikuna. Laulupidudel on see teos kõlanud ju väga palju kordi, kuid seal on olnud tegemist vaid katkendiga kantaadist – kaks osa teose kümnest.“