Ajaloost
Mäeinseneride koolitamine ning maapõue-alane uurimistöö sai Tallinna Tehnikaülikoolis alguse 1938. aastal. Keemia- ja mäeteaduskonna mäeosakonnas, mis oli just loodud, kinnitati uus õppekava ning ametisse valiti praktilise geoloogia professor Jaan Kark ja mäetööde professor Artur Aleksander Linholm (Linari). Sestsaadik on tehnikaülikooli lõpetanud üle tuhande mäeinseneri ja maapõue spetsialisti, kelle roll meie maavarade uurimisel ja kasutuselevõtul – ning sealtkaudu majanduses – on olnud märkimisväärne.
1997. aastal liitus Tallinna Tehnikaülikooliga algselt Teaduste Akadeemia instituudi ja seejärel riikliku teadusasutusena tegutsenud Geoloogia Instituut. 20 aastat hiljem tõi ülikooli struktuurireform kaks sarnase profiili ja fookusega instituuti - mäeinstituudi ja geoloogia instituudi ühise katuse alla loodusteaduskonna koosseisus. Ühendinstituudi nimeks jäi geoloogia instituut, kuigi samahästi võinuks see kanda ka geoloogia ja geotehnoloogia instituudi nime.
Teaduste Akadeemia Geoloogia Instituut asutati Ministrite Nõukogu otsusega 5. aprillil 1946. aastal. Töö algas siiski alles 1947. aasta veebruaris, mil Eesti Teaduste Akadeemia president määras instituudi esimeseks direktoriks professor Artur Luha. Esimestel aastatel oli instituudi töötajate arv väike ning osakondi kolm: geoloogia, rakendusgeoloogia ja geofüüsika. Põhiliselt uuriti Paleosoikumi ja Kvaternaarisetete stratigraafiat ning litoloogiat. Kuna riiklik geoloogiateenistus Eestis tollal puudus, tegeles instituut ka hüdrogeoloogiliste töödega ning maavarade otsimise ja uurimisega (põlevkivi, fosforiit ja looduslikud ehitusmaterjalid). Sel ajal said alguse siiski ka alusuuringud.
1960ndate alguses allutati enamik Nõukogude Liidu geoloogilisi uurimisinstituute NL Geoloogiaministeeriumile Moskvas. Eesti Geoloogia Instituudil õnnestus säilitada alluvussuhe Teaduste Akadeemiaga, eelkõige tänu instituudi alusuuringute kõrgele tasemele.
1960-1990 kasvas töötajate arv kiiresti ning instituudi struktuuri muudeti. Töötajate arvu suurenemise põhjustas osaliselt fosforiidi ja põlevkivi rakendusuuringute tähtsuse kasv. Võrreldes 29 inimesega 1947. aastal tõusis töötajate arv 1990ndate algul 193ni. Varsti pärast Eesti taasiseseisvumist toimusid instituudis olulised muudatused. 1992-1994 vähendati töötajate arvu 54% võrra ning enamasti rakendusuuringusuundade arvelt: hüdrogeoloogia, geofüüsika, meregeoloogia koondusid Geoloogiakeskuse (tollal Geoloogiavalitsus) juurde. 1996. a. viidi Geoloogia Instituut EV Valitsuse määrusega Haridusministeeriumi alluvusse. 1997. a ühines instituut iseseisva uurimis- ja arendusasutusena Tallinna Tehnikaülikooliga.
2006. a kolis Geoloogia Instituut kesklinnast Estonia puiesteelt Tehnikaülikooli Mustamäe linnakusse, kus instituudi käsutusse anti TTÜ peahoone 4. korpuse 4. korrus ning vastvalminud hoone kollektsioonide hoidla, laborite ja tööruumidega. Alates 2006. aastast viib instituut koostöös TTÜ Meresüsteemide Instituudiga läbi Maa-teaduste eriala doktoriõpet, alates 2007. aastast magistriõpet ja alates 2011. aastast ka bakalaureuseõpet.
01.09.2016 liitus instituudiga seni Energeetikateaduskonnas paiknenud mäeinstituut. TTÜ struktuurireformi tulemusena kadus instituudilt iseseisva asutuse staatus ning alates 1. jaanuarist 2017. a paikneb Geoloogia Instituut Loodusteaduskonna koosseisus.
Põhjalikumad materjalid meie ajaloost:
