Kuressaare Kolledž

Teguh Putranto on pärit Indoneesiast – maailma suurimast saarestikuriigist. Indoneesias on kokku 17 508 saart. Teguh elab koos perega Jaava saarel, mis on Indoneesias suuruselt viies saar ja maailmas 13. kohal.  Jaava on maailma rahvarohkeim saar, mille elanike arv on 151,6 miljonit ning saarel paikneb umbes 56% Indoneesia elanikkonnast.

Teguh omandas bakalaureusekraadi 2012. aastal ning magistrikraadi 2013. aastal Indoneesias, Surubaya linnas, Institut Teknologi Sepuluh Nopember (ITS) ülikoolis laevaarhitektuuri erialal. 2014. aastal alustas ta karjääri õppejõuna laevaarhitektuuri osakonnas samas ülikoolis ning selle tööga on ta endiselt seotud.

Alustame „vaba mikrofoniga“ – räägi oma perest, kodumaast või muust meelepärasest.

Jaava saarel elame Surabaya linnas, mis on Indoneesia suuruselt teine linn Jakarta (Indoneesia pealinna) järel. Surabaya linn on tuntud kui „kangelaste linn“ (või indoneesia keeles „Kota Pahlawan“), millel oli oluline roll nii riigisisese kui ka rahvusvahelist toetuse kujunemisel Indoneesia iseseisvumiseks 1945. aastal. Surabaya linnas asuv Bambu Runcingi monument sümboliseerib Indoneesia võitlejate visadust, kes kasutasid võitluses sissetungijate vastu isetehtud relvi. Paljud Hollandi koloniaalajastul ehitatud ajaloolised vaatamisväärsused on nüüd kasutusel raekodade ja muuseumidena.

Mul on abikaasa nimega Muniroh ning meil on kaks last: Rayhan ja Hamzah. Minu naine on lõpetanud kommunikatsiooniteaduste eriala ning tal on töökogemus ajakirjanikuna ühes Indoneesia populaarseimas ajalehes Jawa Pos.

Me armastame vürtsikat toitu: toidule lisame alati tšillit. Indoneesia on troopilise kliimaga riik, kus taimed kasvavad aastaringselt. Puu- ja köögiviljade valik on väga suur – näiteks tšillit on 21 tüüpi. Indoneesia pinnas on väga viljakas, seal asub palju vulkaane. Piltilusa vaatepildi Indoneesias loovad ka mäestikud. Siiski on sealkandis mitu aktiivset vulkaani, mis võivad mõnikord paisata õhku kuuma tuhka ja teevad kohalikele elanikele muret. Lisaks laiale toiduvalikule ja maalilisele ilule on Indoneesias ka mitmekesine kultuur ning ollakse sallivad erinevate religioonide suhtes. Seda näitab asjaolu, et valitsus on välja kuulutanud riiklikud pühad erinevate usupidude pidamiseks.  

Nüüd sinu doktoritöö kohta – mis ajendas sind antud teemat valima?

Laevakonstruktsioonidega seotud uurimisteema valik lähtub minu erialast. Minu bakalaureuse- ja magistriõpingutes keskendusin laevakonstruktsioonide numbrilisele modelleerimisele. Selle aja jooksul tegelesin laeva tugevusanalüüsidega, et määrata selle võimekust vastu pidada sisemistele ja välistele koormustele. Lisaks tunnen huvi programmeerimise vastu, mis on samuti uurimisteema valiku põhjuseks.

Mis oli suurim väljakutse seoses sinu doktoritööga?

Uudsuse leidmine uurimistöös on minu doktoritöö suurim väljakutse. Laeva tugevusanalüüs on laevaehitajate seas tavaline teema. Lisaks on välja töötatud palju meetodeid laeva tugevuse uurimiseks. Esimese kolme semestri jooksul lugesin artikleid, et leida ideid ja lünki varasemate teadlaste läbiviidud töödest. Mitmeid kordi proovisin uusi meetodeid luua, kuid ükski minu eksperimentidest ei andnud tookord rahuldavaid tulemusi. Pärast mitmeid katseid töötasin välja edukaks osutunud meetodi, mida kirjeldan üksikasjalikult oma doktoritöös.

Kas sinu uurimisteemat saab ka edasi arendada?

Loomulikult – neid meetodeid ei töötatud välja mitte ainult laevakonstruktsioonide piirtugevuse analüüsimiseks, vaid ka muude konstruktsiooniprobleemide lahendamiseks ka muudes valdkondades. Samuti arendame meetodit konstruktsiooniväsimuse analüüsiga tegelemiseks.

Jätkame veidi isiklikuma lähenemisega: mis inspireerib sind, kas sul on elumoto ja mis on sinu edu võti?

Mind inspireerib alati see, kuidas inimesed suudavad asju korda saata. Miks ei võiks meie midagi korda saata, kui keegi teine seda suudab? Peame protsessi tõsiselt võtma. Kui me kunagi ei alusta, kuidas siis  teame, milleks me võimelised oleme? Tavaliselt alustan sellest küsimusest, et saada julgustust ja inspiratsiooni. Minu moto on „liigu alati edasi, ära kunagi peatu“. Edu võti on väärtuse loomine meid ümbritsevate inimeste jaoks: kui suure panuse me ühiskonda anname? See parameeter on minu jaoks edu kriteeriumiks.

Millised on sinu hobid?

Minu hobiks on kokkamine. Mulle meeldib Indoneesia toitu valmistada, teiste kultuuride toite valmistan ma harva. Iga kord perele süüa tehes märgib mu naine, et minus on peidus kokk 🙂. Väga harva kasutan toiduvalmistamisel retsepte – see võib olla ande määratlus 🙂.

3 supervõimet, mida sooviksid omada ja miks?

1) Üleinimlik jõud: olla füüsiliselt tugevam. Minu roll abikaasana ei hõlma ainult kontoris töötamist, vaid ka kodutööde tegemist, mis nõuavad arvestatavat jõudu.

2) Kaugteleportatsioon: millegi liigutamine eemalt. Konkreetsele ülesandele keskendudes võib juhtuda, et olen veidi laisk ja ei leia motivatsiooni mõne eseme liigutamiseks – kui mul selline võime oleks, saaksin asju liigutada ise liikumata.

3) Elektrienergia neeldumine – elektrienergia neelamiseks. Ükskord televiisorit parandades sain elektrilöögi. Mäletan seda juhtumit tänaseni.

Miks Eesti?

2018. aastal doktoriõppesse kandideerides oli Eesti mulle võõras. Internetist doktoriõppevõimalusi uurides leidsin oma juhendaja Mihkli kuulutuse kandidaadi otsingutest. Siis sain teada Eestist: Eestis on kõrge hariduse kvaliteet, suurepärane tervishoiuteenus ja hea õhukvaliteet. Lisaks on Eesti esimene digiriik maailmas. Eesti valimine oma õppimise sihtriigiks tundus minu jaoks õige otsus. Selle tulemusena otsustasingi kandideerida sellele kohale ja mind võeti vastu.

Mis sulle Eesti ja Saaremaa juures meeldib?

Mulle meeldib haridus, tervishoid, õhukvaliteet, hea valitsus, rahu ja sõbralikud inimesed.

Kui hästi oled Eestis elamisega kohanenud?

Praeguseks hetkeks oleme siinse kliima ja kultuuriga hästi kohanenud. Talvel pean külmale vastu. Lisaks hakkas mulle meeldima kohalik köök. Kohuke on mu lemmik suupiste, mida Indoneesiast ei leia. Mis kõige tähtsam: olen rahul rahuliku keskkonnaga Kuressaares.

Millega on olnud Eestis keeruline harjuda?

Olles moslem, on siin elamise juures üks keerulisemaid aspekte see, et ei kuule „Adzani“ ehk palvele kutsumist ega saa palvetada kogudustes. See on kõige raskem osa.

Aitäh Teguhile ja soovime temale ning tema perele kõikide unistuste täitumist!

Dhanushka on pärit troopiliselt saarelt nimega Sri Lanka, kus aastaaegade vaheldumisel on hoopis teine tähendus kui Eestis. Seal ei lange temperatuur alla nulli ning lumi on eksootika, mida Dhanushka kohtas esimest korda Eestis. Sri Lankal elas ta suuremat sorti linnas, mille rahvaarv oli 2,9 miljonit – üle kahe korra rohkem kui Eestis. Tema vanemad ja kaks õde elavad endiselt Sri Lankal ning tunnevad tihti huvi, kuidas Dhanushka külmas Eesti talves vastu peab.

Milline on olnud sinu haridustee ja karjäär?

Bakalaureusekraadi masinaehitustehnoloogia erialal omandasin Sri Lankal 2008. aastal. Peale õpinguid töötasin mõned aastad kodumaal. Üheks minu ametiks oli mehaanikainsener teetehases: tegemist oli ettevõttega, mis toodab ja müüb Sri Lanka kuulsat Tseiloni teed. Järgmiseks väljakutseks oli töö Singapuris maineka Jaapani kontserni Toshiba tütarettevõttes Toshiba Tec. Minu ametikoht oli mehaanika projekteerimisinsener ja töö sisuks disainida vöötkoodi printereid, mida kasutatakse näiteks lennujaamades pagasite märgistamisel.

Soov anda oma karjäärile hoogu juurde, tekitas huvi omandada magistrikraad mehhatroonika erialal. Minu varasemad kogemused olid suuresti seotud tootearendusega ning tekkis tahe täiendada end elektroonika ja tarkvaraarenduse valdkondades. Selle asemel, et õppida mõnes Aasia riigis, otsustasin tulla hoopis Euroopasse: osalt võlus mind koolis õpitud Euroopa ajalugu ja kultuur, karjäärivõimaluste osas tundusid Euroopa ettevõtted uuenduslikumad ja paremaid võimalusi pakkuvad. Näiteks Eestis on kõige rohkem robootika start-up’e elaniku kohta – ainuüksi see paigutab Eesti ettevõtete loomise ja innovatsiooni poolest Euroopa tippu.

Uurides potentsiaalseid ülikoole, leidsin Euroopa juhtivate tehnikaülikoolide hulgast TalTechi.  Soovitud mehhatroonika eriala paljud teised ülikoolid ei pakkunud ning 2014. aastal alustasingi õpinguid TalTechi magistrantuuris. Aastal 2016 kaitsesin magistritöö teemal „Laevamudelite katsebasseini juhtimissüsteemi väljatöötamine“ ning olen TalTech Kuressaare kolledži väikelaevaehituse kompetentsikeskuse (alates 2023. aasta jaanuarist MARTE) mudelkatsebasseini automaatika looja. 2017. aastal jätkasin õpinguid doktorantuuris ja 2021. aastal kaitsesin doktoritöö teemal „Hüperspektraal-pilditehnika maastiku nutikaks tajumiseks“.

Mida pead suurimaks võiduks oma elus?

Juba lapsepõlvest saati olen tundnud huvi vidinate vastu ning mind on saatnud küsimus „kuidas asjad töötavad?“. Olen alati tahtnud olla praktiline ja loominguline. Hobisid on mul olnud mitmeid, näiteks elektroonika või fotograafia. Töö kattub samuti mu hobidega: naudin ja armastan seda, mida igapäevaselt teen ning oma suurimaks võiduks elus pean lapsepõlve ambitsioonide elluviimist – inseneriks saamist. See kõik ei ole tulnud niisama: edu võtmeks pean tugevat tahet, plaani eesmärkide saavutamiseks ning visadust. Olgu sul maailma parim plaan või kõikvõimalikud ressursid – ilma visaduseta edu ei saavuta!

Mis teeb inimese õnnelikuks?

Õnnelik võiks olla see, kes suudab järgida oma unistusi, täita oma vajadusi ning olla ümbritsetud armsatest ja lahketest inimestest.

Kuidas oled kohanenud Eestiga?

Eestiga kohanemine ei olnud minu jaoks keeruline, mul on üksi välismaal elamisega piisavalt kogemusi. Keeruline on olnud vaid madalate temperatuuride ja nelja väga erineva aastaajaga harjumine. Näiteks karmidel talvepäevadel libedal teel kõndimist õpin ma siiani. Talv on mu jaoks eksootiline ja ma naudin seda. Olen käinud suusatamas ja ehkki ma eriti osav ei olnud, oli see lõbus kogemus. Kuigi talv on köitev, eelistan ma siiski suve. Eestlastele tavapärases kuumas saunas ma üle paari sekundi olla ei suuda.

Eesti on rahulik ja vaikne. Olen veetnud ligi 8 aastat Eestis, neist 7 Tallinnas ja viimase aasta jooksul kolinud Saaremaale. Saaremaa on Tallinnaga võrreldes veel eksootilisem paik. Armastan siinset loodust, rohelisemat keskkonda, puhast õhku, abivalmis ja viisakaid inimesi. Ent toidukultuur ja maitsete eelistused on Eestis väga teistsugused, Sri Lankal süüakse palju vürtsikamat toitu. Eesti toitudest maitseb mulle väga must leib – see on ainulaadne. Meeldejääv kogemus on mul ka tigude söömisega Tallinna restoranis, Sri Lankal seda ei tehta: seal peetakse neid ebameeldivateks kahjuriteks.

Kas näed enda tulevikku Eestis?

Kui saaksin valida endale supervõime, siis selleks oleks võime näha tulevikku. Ehkki seda võimet mul ei ole, arvan, et ka lähitulevikus paiknen ma Eestis. Siin olen leidnud oma unistuste töö: võimaluse teenida elatist nii, et naudin iga hetke sellest

 „Eks ma selline endast targemate inimeste heade mõtete füüsiline elluviija olen,“ tõdeb Kuressaare kolledži väikelaevaehituse kompetentsikeskuse laborite peaspetsialist muiates.

Maris Jakobson | Fotod: Karl-Kristjan Nigesen

Ruttar Teär ütleb oma tööd iseloomustades, et ta on üpris pisike, kuid vajalik mutter kõigis tegevustes, milles osaleb. Ja neid tal juba jagub! Nagu ka vaimustust oma töö vastu ning võimalusi oskuste ja võimete piire kombata.

Ruttari sõnul on kõik, mida ta varem teinud, suunanud ta lõpuks Tehnikaülikooli. „Varasem töökogemus on andud mulle teatava teadmiste pagasi ja loogilise mõtlemise ning haridustee on seda kinnistanud,“ ütleb ta.

Varasemat tööelu iseloomustab ta sõnadega „kirjum kui sebra“. Algas see juba 9-aastaselt üheksa-aastaselt ajalehepoisina, jätkus teismelisena karjas käies ja farmi abitööliseks olles ning gümnaasiumi suvevaheaegadel ehitajana nii siin kui sealpool Soome lahte töötades. Eesti Maaülikoolis tootmistehnikat õppides lisandus kogemustesse ka praktika Saaremaa Lihatööstuses mehaaniku rollis. „Lisaks käisin ülikooli kahel suvisel pausil Reval Autos lukksepaks ja kooli kõrvalt olin Olerexis tehnik,“ jätkab Ruttar. „Ülikooli lõpetamise ja TalTechi tööle asumise vahel töötasin samuti autoremondilukksepana ettevõttes, mis on Hyundai, Citröeni, Izusu, Suzuki margiesindus Saaremaal.“

Väikelaevaehituse kompetentsikeskusse asus Ruttar tööle 2019. aastal mehaanik-laborandina. Seejärel sai temast katsete spetsialist ning eelmise aasta lõpust laborite peaspetsialist. Aga karjääri tegemine teda ei huvita. „Tahan vaid teha tööd, milles on võimalik omandada uusi oskusi ja teadmisi ning mille tegemine pakub mulle rõõmu.“

Ahvatles see, mida keegi teine ei tee

Ruttar märgib, et teda ärgitas TalTechi kandideerima tema eelkäija Madis Salumaa, kes soovis uusi väljakutseid, kuid ei tahtnud kollektiivi hätta jätta. „Tundub, et ta nägi minus midagi. Mina nägin võimalust pea ees tundmatusse hüpata,“ meenutab ta. „Lisaks kõigele muule – kui tihti avaneb võimalus teha tööd, mida keegi teine ei tee?“

Hiljem, olles juba teadusest ja haridusest ümbritsetud, otsustas ta TalTechis omandada ka magistrikraadi. Õpingud „Tootearenduse ja tootmistehnika“ erialal on praegu veel pooleli.

„Kuna asusin TalTechi tööle suhteliselt madalale astmele ja teaduskauge inimesena, olen saanud end ühel või teisel moel n-ö lainele viia. Ehk siis konkreetselt laborite peaspetsialisti ametiks on mind ette valmistanud töö TalTechis koos kõigist varasematest ametitest õpituga,“ lisab ta.

Laborite peaspetsialisti töö sisu on ühelt poolt laborite töö korraldamine ning nendega seotud toimimisriskide ja protsesside analüüsimine ja parendamine, sealhulgas tehnilise korrasolu tagamine (hooldused, kalibreerimised jms). Samuti tuleb tegeleda katseseadmete ning materjalide hankimise ja haldamisega. Teisalt kuulub peaspetsialisti tööülesannete hulka osalemine väikelaevaehituse kompetentsikeskuse teadus- ja arendustegevuses ning teadmussiirdes.

Teemad ja ülesanded, millega kompetentsikeskuses tegeletakse, leiavad oma tee sinna nii klientide, koostööpartnerite kui ka teadlaste kaudu, aga mõned ideed sünnivad kohapeal. „Eks ma selline endast targemate inimeste heade mõtete füüsiline elluviija olen,“ muigab Ruttar.

Erilahenduste loomine ja katsetamine – basseinis!

Laborite peaspetsialist saab oma ametis päris tihti enda oskuste ja võimete piiril olla. Kuid mõttekaaslasi leiab alati ja õppida on kõigilt midagi – tähtis on vaid osata omandatud teadmisi rakendada.

Töö muudab tema jaoks paeluvaks eelkõige rutiinitu rutiin. Rutiin on see, et on koht, kus töö toimub, kollektiiv ja tegevuse pealkiri. Rutiinitus seisneb aga selles, et ükski projekt pole sama mis teine, ükski probleem ei kordu üldjuhul samal kujul ning universaalsed lahendused on pigem unistus.

Just see viimane, erilahendused ja nende välja mõtlemine, ongi see, mis paneb Ruttari silmad särama. Eriliselt põnev on aga mudelkatsete tehniline ettevalmistamine ja läbiviimine vastavalt määratletud standarditele.

Raskeim on aga enda jagamine kõigi ülesannete vahel nii, et miski ei kannataks. „Samal ajal on käimas on üks tootearendusprojekt, meretehnoloogia ja hüdrodünaamika teadustaristu ja -teenuste arendamine ehk SCC 2.0, ning ühe uuendusliku laevadisaini mudelkatsetamine. Need on üpris ajamahukad ja tähelepanu nõudvad tegevused, lisaks neile tuleb tagada ka kogu ülejäänud elu toimimine.“   

Korraga tulebki end üldjuhul jagada kolme suurema projekti vahel, mis omakorda jagunevad mitmeks väiksemaks, mille hoomamiseks peab Ruttari sõnul appi võtma Exceli tabeli.

Kaks kätt ja sassis pea

Ruttar naerab, et tema peamised töövahendid on kaks paksu nahaga kätt ja sassis juustega pea. Lisaks siiski veel ka arvutipõhised ja füüsilised tööriistad või segu neist kahest. „Suurema hulga tööst saab ära teha füüsilises maailmas,“ märgib ta. „Kõige erilisem töövahend on muidugi 60 meetrit pikk, 5 meetrit lai ja 3 meetrit sügav mudelkatse bassein.“

Pole siis imestada, et kolleegid kutsuvad Ruttarit basseinipoisiks, kes on ametis kogu südame ja hingega. Kolleegide tunnustus omakorda on Ruttari jaoks kõige suurem tänu.

Artikli autor: Maris Jakobson (Mente et Manu)

Virgo on Kuressaare kolledži töötaja ning tudeng, keda võib pidada lennukate ideede täideviijaks. Töökeskkonnast väljaspool on ta isa, elukaaslane, majaperemees. Kodus on Virgol samu huvisid jagav elukaaslane ja kaks poega, lemmikloomadeks kaks koera ja üks kass. Lisaks on neil käsil omal jõul vana maja renoveerimine, kust leiab ka mitmeid nutikaid lahendusi. Virgo leiab tihti rakendust tehnikale, millest juba mõni kasutaja on loobunud, ühendades alateadlikult ringmajandamise oma hobi arendamisega. Isana panustab ta suure energia oma laste tehnikahuvi arendamisse, näiteks 8-aastasele pojale on õppimise eesmärgil soetatud vana Lada, millele enam muud kasutust ei leitud.  

Kuidas mõtestad oma isarolli?
Vanematel on tähtis töö. Näha, mida laps oskab ja sellesse panustada. Ma leian, et last muuta ei saa, aga minu ülesanne on näha, mida ta oskab ja sellele kaasa aidata. 

Kuidas sa kaasad oma lapsi oma tegevustesse?
Olen kaasanud neid programmeerimisvaldkonda, näidanud, mis asi see on ja kuidas koodireast reaalselt midagi välja tuleb. Lapsed on huvitatud ka vanatehnikast. 
 
Millest on tekkinud sinu tehnikahuvi?
See on väga ammusest ajast. Võib öelda, et lapsepõlvest. Pigem on tegemist rohkem isetekkelise huviga, seejuures on ka eeskujusid lähedaste hulgas olnud mitmeid. Leiutushuvi algas koos isaga: sai kõike koos ehitatud ja katsetatud. Tuleb välja, et isa on minule üsna sarnane leiutaja olnud. 
 
Sinu ideaalne lahendus mõnele tehnilisele väljakutsele.
Oskan leida asjadele eesmärki, mida neile ei ole veel leitud. See on lahe, kui võtad midagi vana ja paned selle uusi asju tegema. Hobikorras ma parandan igasuguseid asju. Elukaaslane lausa kurdab, et ühtegi asja ei saa ära visata ja uut osta – mees teeb kõik korda! Lihtsalt on tore asju lahti võtta ja kokku panna ning vaadata, mis asjadel viga on. Remontida ja näha, kuidas need töötavad. Kõige parem on see, kui sa saad asja uuesti kokku nii, et see ka pärast töötab. Muidugi ükski asi ei tule kohe esimesel korral välja, kui sul pole kedagi kõrval, kes õpetab. Kogemused tulevad juurde, saad uusi teadmisi. Miks visata asju ära, kui need veel töötavad ja neil on mõni võimalik kasutusviis? Uute asjade ostmisel peab hinna-kvaliteedi suhe paigas olema. Kui ei ole päris midagi sellist, mida sa tahad, siis tuleb see ise teha. 

Kust tulevad sinu teadmised lisaks koolile ja tööle?
Internet on väga suur abivahend. Elukaaslase Sandraga jagame ühist nutiseadmete huvi, väga palju teadmisi tuleb temalt. Palju abi saab tuttavatelt, kes avaldavad oma arvamust ja jagavaid mõtteid. Eks see ikka nii on, et mida rohkem tuttavaid sul on, seda targem sa oled.
 
Kas su lapsed teavad, mida sa tööl teed?
Teavad. Nad on siin käinud, nad tahavad siia kogu aeg tulla. Igapäevaselt tööl käimine on mu hobi – siin on nii palju põnevaid asju.
 
Kas tegeled ka tööväliselt tehnikalahenduste pakkumisega?
Ikka. Minu juures käivad näiteks jahimehed rajakaameraid seadistamas. Lisaks on olnud kaks mopeedauto projekti. Eks ma aitan nii palju, kui saan ja oskan. Olen kohalikku kogukonda aidanud, näiteks annetasime kolledžiga kohalikele mittetulundusühingutele arvuteid, mida aitasin üles seada.
 
Millise tehnika arendamine oleks kasulik looduskeskkonna hoidmisel ja parendamisel? 
Ma leian, et ühtset tehnoloogiat ei ole, mis kõikjale sobiks ja aitaks. Kõike tuleks arendada! Akutehnoloogiad, energia tootmise tehnoloogiad. Energia tootmise ja salvestamise metoodikad: saaks päikese- ja tuuleenergiat salvestada ning kasutada seda siis, kui seda kõige rohkem vaja on. 

Mis sa arvad, kuhu tehnika areneb?
Ega tal väga piire ei ole. 
 
Sinu arvamus tehisintellektist?
See on meie tulevik: teeb elu lihtsamaks. Ega ta midagi ei asenda ja kui seda õiges suunas arendada, siis ei hakkagi seda tegema. Siis ta jääb igapäevaelu abivahendiks ja infoallikaks. 
 
Kust võiksid alustada tehnikahuvilised noored? 
Kodust, garaažist, puudekuurist, oma toast… Otsigu vanu asju, vana elektroonikat, pigem mitte liiga hinnalist. Võtku laiali, tehku tükkideks ja pangu uuesti kokku tagasi!
 
Kas sa oled innovatsiooni usku?
Ma olen veidi konfliktis, mulle ei meeldi kuidas inimkond raiskab kõike. Kuidas toodetakse lihtsalt selle nimel, et asju toota ja see rahaks teha. Ma ei tahaks iga aasta vidinaid vahetada, aga kuidas sa muidu saad asju katsetada ja arendada. Aga samas ilma innovatsioonita ei toimu ka arengut, nii et… see on paradoks. 
 

Ethel on Saaremaa tüdruk, kes läks peale keskkooli mandrile õppima. Bakalaureusekraadi omandas ta andragoogika erialal ning magistritasemel asus õppima hariduse juhtimist. Põlise saarlasena on elu juhatanud ta uuesti mandrilt tagasi ning Tallinna Tehnikaülikooli hinnatud töötajana leidis ta rakendust ka Kuressaare kolledžis. 

Alustame sind tutvustavate teemadega. Oled Saaremaa tüdruk, kes läks peale keskkooli mandrile õppima – kuidas see käis?

Just, pärast andragoogika bakalaureusekava lõpetamist tuli ootamatu tööpakkumine asendada lapsehoolduspuhkusele suundunud välisministeeriumi personaliosakonna koolitusnõunikku. Äsja ülikooli lõpetanuna tundus see just selline võimalus, millest kinni haarata. Lisaks sellele, et aitas õpitud eriala reaalsesse töökeskkonda viia, siis võimaldas õppida tundma ministeeriumi toimimist, protsesse ja selle põhivaldkondi nagu rahvusvaheline suhtlus, õigus, välismajandus jms. Selles mõttes tundsin ka veidi kergendust, kui see pakkumine päevakorda tuli – ehk siis õnneks elu sekkus ise ja lihtsam oli otsustada, mida edasi teha.

Millest selline erialavalik?

Peale gümnaasiumi lõpetamist ei olnud mul välja valitud kindlat suundumist, mida edasi õppida. Küll aga oli sisse kodeeritud teadmine, et ülikool on põhimõtteliselt ainuõige valik peale gümnaasiumi. Täna ma enam nii kategooriliselt ei arva. Oli palju erialasid, mida suutsin kohe välistada (eelkõige tehnilised alad, sest oma tugevuseks pidasin kindlasti just sotsiaal- ja humanitaarvaldkonda). Ja kui nüüd aus olla, siis Tartu erialadesse ma isegi ei hakanud eriti süvenema, sest teadsin juba siis, et tahan iga vaba hetke ka ülikooliõpingute ajal Saaremaal veeta, aga Tartu jääb selle soovi realiseerimiseks liiga kaugele.
Lõpuks jäin kaaluma Tallinna Ülikooli andragoogika ja reklaami ja imagoloogia vahel, kuhu mõlemasse sain sisse. Kaalukausile jäi andragoogika – mulle väga sümpatiseeris elukestva õppe idee ja nägin, kuidas täiskasvanuharidus Eestis laiemalt pead tõstis. Kui terve õpingute aja pidin eranditult peaaegu igaühele lahti seletama, mis see andragoogika on, siis nüüd on vastupidi – pigem on harv juhus, kui keegi ei tea, mis see on. Peamine põhjus andragoogika kasuks oli muidugi täiesti pragmaatiline – reklaami eriala oli täistasuline ja mõtlesin, et tasu eest saan maailmas küllap veel ükskõik mida õppida, aga et alustaks tasuta haridusest. Õnneks sain andragoogikat õppides valida reklaami ka endale kõrvalerialaks. See aitas täita just loomingulisema eneseväljenduse poolt. Edasiõppimise rutt aasta hiljem tuli aga eelkõige jällegi ratsionaalsetel kaalutlustel – nägin ennast pidevalt Saaremaale tagasi ikka tulemas ja tundus mõistlik, et kui praegu veel Tallinnas töötan, siis võiks magistri ikka ka siin juba paralleelselt ära teha. Hariduse juhtimise magistrikava oli loogiline jätk andragoogikale, mitte päris sama asi, aga tuttav ja meeltmööda valdkond. Arvasin, et mind ei võeta sinna, kuna üheks eelduseks oli juhtimiskogemus, mida mul loomulikult äsja baka lõpetanuna polnud – õnneks olid bakalaureuse ajast õppejõudude toetus ja usk suuremad kui see nõue. 

Millist tööd tegid välisministeeriumis ja kuidas jõudsid TalTechi? 

Jõudsin välisministeeriumis töötada veidi üle 1,5 aasta ja selle ajaga äsja ülikoolist tulnuna nii suures asutuses töö ennast ammendama ei jõudnud hakata, aga tundsin, et see ei ole ikkagi päris minu „cup of tea“. Sain seal koolitusspetsialistina mitte-diplomaatilisel ametikohal töötades erinevate inimestega kokku puutudes üsna hea ülevaate ka diplomaadi tööst – alguses tundus see midagi sellist, mille poole ehk püüelda tulevikus. Lisaks, kuna minu üheks peamiseks tööülesandeks oli konsulaarametnike pika koolituse ettevalmistamine ja korraldamine, siis ka konsulaarametniku ja konsulaatide tööst. Lõpuks tuli ikka endale otsa vaadata – lähtuda iseendast ja enda vajadustest ja soovidest edasi liikumise osas. Minuga koos õppis hariduse juhtimise magistris Ragne TalTechi avatud ülikoolist. Temal oli info, et TalTechi õppeosakonnas otsitakse uut töötajat ja veel ei ole õnnestunud leida. Tuli välja, et otsitakse elukestva õppe spetsialisti – minul kui andragoogika lõpetanul läksid silmad põlema ja proovisin konstrueerida lühikesse motivatsioonikirja nii palju ilusaid mõtteid kui suutsin. Usun, et sellest mõjusam oli siiski isiklik soovitus. Sain kaasa lüüa Eesti ja TalTechi VÕTA protsessi ja tegevuste arendamisel ja koordineerimisel. Oli väga huvitav ja arendav. Umbes siis, kui VÕTA enam Eesti haridusmaastikul võõras akronüüm ei olnud, liikusin õppeosakonna sees edasi tol ajal alles loodud ehk täitsa noorukesse ja tillukesse arendus- ja kvaliteeditalitusse, mis tänaseks on kasvanud juba 10 inimeseni.

Kuidas ikkagi jõudsid tagasi Saaremaale ja millega siin tegeled? 

Nii nagu eelnevast välja juba tuli, siis südames lootsin alati, et mingi hetk siia tagasi jõuan. Millal, kuidas, milleks – need oli lahtised ja vähemtähtsad küsimused. Pärast õpinguid läks elu Tallinnas hooga käima ja siis piisas ka sellest, et sai Saaremaal veeta suvepuhkusi ja nädalavahetusi. Kui alles on tekkinud enda väike ja mõnus pere – leiad endale kaaslase ja tulevad lapsed – siis see ise juba on nii äge ja samal ajal intensiivselt tormiline aeg, et ei tundnud otsest vajadust veel end niiöelda kuhugi paika seada. Isegi mõnes mõttes teadlikult vahetasime pere suurenedes oma kesklinna 2-toalise elamise äärelinna 3-toalise vastu just selle sama eesmärgiga – see ei ole veel see koht, kuhu me jääme, see on vahepeatus. Kartsime, et kui võtame kohe suurema korteri, siis paneme end liiga mugavasse olukorda tuleviku mõttes. See oli õige otsus, sest see aeg aitas meil vaikselt ja hästi loomulikult jõuda selleni, kuhu suunas me liikuda tahame. Nii mina kui mu abikaasa jõudsime tõdemuseni, et töö Tallinnas on pikalt olnud see üks peamine asi, miks Tallinnasse olime jäänud, kuid üha rohkem veenis mind ka mõte, et töö ei pea defineerima kogu elu.
Ilmselt nii nagu paljudel, siis elu keerleb trajektooril töö-lasteaed-kool-vaba aeg. Ma olen väga tänulik oma otsesele juhile arendus- ja kvaliteeditalituses, kes ei näinud probleemi selles, et liigun oma tööga Saaremaale ja teen seda distantsilt, käies siiski mingi regulaarsuse ja vajaduspõhisusega peamajas Tallinnas. Ja kuna Kuressaares on kolledž, siis mul on eriti hea meel, et saan ka siia panustada. Kolledžil on nii palju põnevaid teemasid ja võimalusi pidevalt laual. Kontrastina suurele peamajale on vahelduseks nii värskendav näha, kuidas väikeses koostöises kogukonnas asju aetakse kiiremini, vabamas vormis ja avatumalt. Mul endal lihtsalt võtab sellega harjumine veel aega. Lisaks tööle tegeleme abikaasaga (tema küll oluliselt rohkem) veel sellega, et proovime enda maja valmis saada järgmisel aastal. Majal on katus ja seinad, aga pikk tee on veel minna ja nii nagu ilmselt iga selle teekonna ette võtnud inimene teab, siis üks pool on reaalne ehitus ja teine kõik see ettevalmistus: uurimine, planeerimine, otsimine, otsustamine…
Meile meeldib perega nädalavahetuseti käia kuskil looduses, see ei pea olema mingi pikk retk, aga hea on näha, kuidas lapsed vanuse ja vastupidavuse kasvades on ka seda rohkem väärtustama hakanud. Seetõttu on väga hea meel selle üle, et kolledžki panustab keskkonna- ja tehnikahariduse edendamisse ja kõikidesse sellistesse jätkusuutliku ökosüsteemi arenguga seotud ettevõtmistesse, sh näiteks saanud endale rolli ja vastutuse Lääne-Saarte biosfääri programmiala toimekeskusena.

 
Millist supervõimet sooviksid omada?

Olen arvanud, et mul on juba supervõime – ülemõtlemine. Õnneks on see aja ja kogemusega vähenenud ehk siis seda ma enam supervõimeks ei liigitaks. Samas – ära ka ei ütleks sellisest supervõimest, mis ühe „nupulevajutusega“ ülemõtlemise välja lülitaks. Aga kui nüüd „päris“ supervõimetest rääkida, siis ajas rändamise võime koos selle juurde kuuluva eri keele- ja kultuuriruumi mõistmisega oleks äge. Aga mulle tundub, et sellised klassikalised supervõimed võiks siiski jääda sinna utoopiamaailma põhjusega – mulle vähemalt täitsa piisab sellest, kui nad figureerivad mingis mõistlikus koguses ekraanidel, raamatutes ja ei hakka pärisellu liigselt trügima.

 
Mis sind sütitab ja inspireerib?

Mulle väga meeldivad erinevad aforismid ja tsitaadid, ma ei saa neid küll eriti kasutada, sest mulle ei jää autorid meelde. Aga nooremana ma lugesin neid tihti… Ilmselt nad võimaldasid mingeid sügavamaid tähendusi luua, varjutada elu pinnapealsust… Toon siin välja ühe, millele mulle meeldis viidata ja millele ma suudan isegi autori alati juurde öelda: „Imepärane tunne on teada, et sa ise ehitad maailma!“ – Isaac Asimov.

 
Parim nõuanne, mis sulle kunagi antud on. 

„Ära mõtle üle!“… Kui nüüd tõsiselt rääkida, siis parimad nõuanded on ilmselt tulnud abikaasalt, oma vanematelt, lähematelt kolleegidelt. Need ei ole ükski selline, et ma panen endale selle magamistuppa raami sisse ja siis loen seda kui mantrat iga päev. Aga on olnud lihtsalt omas kontekstis ja ajahetkes mingid õiged tähelepanekud/mõtted, mis on mind kas siis eraelulises või tööalases küsimuses edasi aidanud või pannud teistmoodi mõtlema. Või mis veel parem – kinnitanud mingit minu mõtet/kahtlust. 

 
Kas sinu elus on olnud mõni pöördeline moment, mis on su suhtumist maailmasse radikaalselt muutnud?

Radikaalselt vist ei ole ükski moment seni muutnud. Olulisemad elusündmused nagu laste sünnid kindlasti muutsid väärtuste tähtsuse järjekorda (peale selle, et enda ema-isa vaatasin ka vähemalt esimese lapse sündides hoopis läbi teistsugusema prisma kui seni). Teiseltpoolt ka täiesti võõraste inimeste raskemad läbielamised ikka teevad korrektuure mõttemaailmas ja raputavad, vähemalt korraks – õpetavad olema tänulik väikeste asjade eest, mitte võtma kõike nii iseenesestmõistetavalt.

Mille kallal praegu töötad? Mis on praegused väljakutsed, eesmärgid? Kuhu soovid jõuda?

Kõige praktilisem soov või eesmärk on kindlasti perele uue kodu sisseseadmine, et Saaremaal elamisele veel see viimane lihv anda. Soovin, et lapsed saaksid siin kasvada ja koolis käia, kogeda ikkagi sellist mõnusat ja vaikset saare-elu – sest fakt on, et mingi hetk nad lendavad pesast välja, aga ma tahan, et nad tunneks selle kohaga rohkemat kui lihtsalt seda, et „suvel oli tore linnuse ümber jalutada ja jäätist süüa“. Nad kindlasti lähevad ja leiavad oma tee ja see võib vabalt olla ükskõik kus maailmas, aga minu Saaremaa päritolu ja ehk ka see kangus (mille julgelt saare juurte arvele kirjutan) ei luba neil terve elu kusagil „suurlinnas“ elada. Minu isa nt ei kasuta Kuressaare puhulgi linna mõistet, vaid ikka „lähen keskusesse“. Ehk siis otsustasime ära kasutada veel seda ajahetke, kus lastel meie plaani osas vastuseisu polnud. Igaks juhuks pean vist ära mainima ka selle, et ka minu abikaasa, kes on pärit Lääne-Virumaalt omamata ühtegi sugulussidet saarega, tahtis Saaremaale täitsa ise tulla (elas vapralt üle kõik need kümned „silmade pööritamised“, kui me sellest mõttest rääkima hakkasime). Siin ma oma veenmisoskusi lihvida ei saanud, vastasel juhul poleks me perena lihtsalt sellise otsuseni jõudnud. Veel on muidugi mõtteid ja soove, kuid neil on veidi ruumi ja aega vaja (mida siin Saaremaal loodetavasti rohkem on) enne kui nende kui unistuste poole liikuma hakata.