Tarmo Soomere

1. Jagan täielikult Tallinna Tehnikaülikooli missiooni olla nii teaduse ja tehnoloogia kui ka innovatsiooni edendaja ning juhtiv inseneri- ja majandushariduse andja Eestis ning selle kaudu panustada innovaatilise Eesti arengusse ja Eesti jätkusuutlikkuse tagamisse. Pean kindlasti vajalikuks olla rahvusvaheliselt silmapaistev tehnika- ja tehnoloogiaülikool, kuid samas panustada ühiskonna teenimisse; hetkel eriti digitaalajastu väljakutsetega toimetulemisse, aidates kaasa kogu ühiskonna heaolu ja turvalisuse kasvule.
2. Ülikool on viimase kümne aasta jooksul teinud läbi mitmeid olulisi muutusi, millest mitmed tõid nii akadeemilise personali kui ka üliõpilased mugavustsoonist välja. Need muutused on praeguseks realiseeritud mitmel moel, alates ülikooli eelarve suurenemisest kuni mitmete erialade rahvusvahelise nähtavuse kasvuni.
   Ülikooli juhtimises on viimastel aastatel domineerinud kaasamise filosoofia ja põhjalikult läbi mõeldud otsuste praktika, mis on soodustanud rahuliku töökeskkonna kujunemist ning mis on jätkusuutliku arengu oluline alus. Selle poliitika jätkumine on kindlasti vajalik.
3. Lewis Carrolli parafraseerides: kiiresti muutuva maailmas tuleb aga isegi oma loomuliku positsiooni säilitamiseks joosta nii kiiresti, kui vähegi suudame. Positsiooni parandamiseks tuleb veel kiiremini joosta. Eesti, sh Tallinna Tehnikaülikool, on jõudnud maailmas eesliini lähedale. Tulemusena – erinevalt 30 aasta tagusest situatsioonist – ei ole enam üheselt selge, millist suunda tuleb eelisarendada, et eesliini lähedal püsida.
   Seetõttu võivad võrdselt õiged olla vägagi erinevad lahendused, kuid kindlasti on tarvis mitmetes aspektides teha jõulisemaid otsuseid. Isegi kui need ei ole perfektsed, on otsustega viivitamine sageli kehvem variant.
4. Eesti kõrgharidusmaastiku kui terviku suurimaks väljakutseks ja samal ajal ohuks on tagasihoidlik panus ülikoolide kolmandasse missiooni – ühiskonna teenimisse. See on jäänud suurelt jaolt paberile ja hüüdlausete tasemele. Eesti teadus- ja innovatsioonisüsteemi analüüsi¹ lõppraporti tutvustamisel teadus- ja arendusnõukogule ütlesid raporti autorid otse: kolmanda missiooni täitmisel on Eesti ülikoolid lihtsalt läbi kukkunud.
   Olukord on praeguseks mõnevõrra paranenud, kuid kaugel ideaalsest. Pean vajalikuks, et Tallinna Tehnikaülikool võtab selles aspektis juhtrolli, süstemaatiliselt sisustades kolmanda missiooni tähendust, panustades selle sisu realiseerimisse nii, et kasu sellest muutuks mõistetavaks nii poliitikutele, ettevõtjatele kui ka laiale üldsusele, ning innustades teisi kõrgharidusmaastiku osalisi samas suunas liikuma.
   Mõistan, et keerukas majanduslikus olukorras ei ole lihtne ühiskonnale oma vahenditest tuge pakkuda. Mõistan ka, et tegemist on mitte majanduslike, vaid põhimõtteliste otsustega, mille realiseerimiseks on tarvis olulisel määral muuta paljude mõtteviisi. See võib olla keerukas, aga mitte võimatu. Tundub ka, et aeg on selleks küps. On aga väga tõenäoline, et nii üldsus kui ka otsustajad reageerivad sellisele positsioonile sümpaatiaga, mis võib väljenduda väga erineval moel, alates üksikute õppesuundade sihttoetamisest kuni sponsorluse või pärandi ülikoolile jätmisena – nagu näeme paljude arenenud maade ülikoolide praktikast.
5. Eesti kõrgharidusmaastiku fundamentaalne ebakõla on, et inseneriõppe maksumus ühe üliõpilase kohta on Eestis pigem väiksem kui enamiku teiste erialade õppe maksumus. Pean siinkohal silmas inseneriõpet laiemas mõttes kui paljude erialade hulka, mille lõpetajad asuvad otseselt või kaudselt insener-tehnilisi ülesandeid täitma.
   Inseneriõpe on oma olemuselt kallis. Kui tahta odavat ja head asja, siis peab soetama kaks: ühe odava ja teise hea. Mõistan, et kõrghariduse rahastamise ümbervaatamine on valus ja poliitiliselt tundlik teema, aga möödapääsmatu nii tehnikaülikooli kui ka kogu Eesti konkurentsivõime seisukohalt. On aga väga tõenäoline, et inseneriõppe rahastuse suurendamise vajadusele õnnestub leida nii poliitilist kui ka majanduslikku toetust intensiivsema ja sisulisema ühiskonna teenimise kaudu.
6. Tallinna Tehnikaülikooli teaduse käilakujud, nagu Linda Hollebeek, on maailma teaduse teravaimas tipus. Kuigi igasugused järjestused on enamasti petlikud, on neist vahel kasu. Ükski teine tehnikaülikooli teadlane ei kuulu (vähemalt mulle teadaolevalt) praegu andmebaasi Web of Science andmeil maailma 1% enimtsiteeritud teadlaste hulka. Tehnikaülikooli teadlaste arv teistes analoogilistes järjestustes, olgu see andmebaasi SCOPUS 2% enimtsiteeritud teadlased või portaalis research.com esile toodud teadlased, on ebanormaalselt väike, võrreldes tehnikaülikooli teadusliku potentsiaaliga. See võimaldab isegi märksa tagasihoidlikuma potentsiaaliga ülikoolidel seada end tehnikaülikoolist paremasse valgusesse.
   Rõhutan veel kord, et seda tüüpi järjestuste kohta käib kindlasti George Box’i sõnastatud kuldne reegel statistika kohta: kõik mudelid on valed, aga mõned on kasulikud. Oluline pole konkreetne järjestus, vaid hoopis muu. Nimelt: süsteemne mahajäämus neis järjestustes tähendab tehnikaülikooli atraktiivsuse järjekindlat kahanemist, mis omakorda üldjuhul teiseneb nii üliõpilaskonna kui ka akadeemilise personali kvaliteedi süstemaatiliseks langemiseks.
   Peame selle protsessi mitte ainult peatama, vaid ümber pöörama. See võtab aega ja kiirete meetmetega seda ülesannet ei lahenda. Mitmed sammud selles suunas on tehtud (nt Q1 ajakirjades ilmunud artiklite autorite premeerimine), aga minna on palju ja võimalusi selleks on samuti palju.
   Ülikoolisiseste väljakutsete seas näen nelja aspekti, mis vajavad lähiaastatel käsitlemist.
7. Energiatõhususe ja ruumide parema kasutamise suunas on tehtud hulk tänuväärset tööd. Siiski on raske lahti saada muljest, et ruumide ja muude materiaalsete ressursside kasutamine ei ole veel kaugeltki optimaalne. Järjest kasvava kodukontoris töötamise ja kütte- ning elektrikulude suurenemise taustal võib olla vajalik teha põhjalik ruumide ja nendega seotud ressursside inventuur ja küsida, kui suuri kontori- ja laboriruume ülikool tegelikult vajab.
8. Kui kümmekond aastat tagasi alustati ülikooli struktuuri reorganiseerimist, seati eesmärgiks, et sama tasandi üksused oleksid enam-vähem võrreldava suurusega. Mitmetes aspektides õnnestus see realiseerida. Ent reorganiseerimise käigus kujunes välja praeguseks väga tugev inseneriteaduskond, mille suurus on aga peaaegu hoomamatu, kuid kaal sama, mis kordades väiksematel üksustel. See aspekt vajab kiiret ja arvatavasti jõulist, kuid samas hästi läbi mõeldud käsitlemist, et mitte lõhkuda soodsat tööõhkkonda, kuid samas liikuda võrreldava suurusega üksuste tekkimise suunas.
9. Ülikooli kolledžite roll on aastate lõikes kardinaalselt muutunud. Minevikus sai ülikool nende haldamiseks eraldi toetust, mille mõte oli regioonidevaheliste erinevuste vähendamine ja võrdsete (õppimis)võimaluste soodustamine. See poliitika on muutunud. Loogiline on, et ülikool vaatab üle oma poliitika kolledžite suhtes – mitte püüdes neid sulgeda, vaid kujundades ümber atraktiivseteks ja miks mitte vajaduspõhisteks õppekeskusteks, mis ei pruugi pakkuda kõikidel erialadel haridust kõigis kõrghariduse astmetes või vormides.
10. Praegust rektorivalimiste vooru iseloomustab paljude tugevate võimalike kandidaatide taandumine juba enne valimiste käiku sisenemist. Ühest küljest näitab see aspekt kindlasti suurt toetust ametis oleva rektori jätkamisele. Teisest küljest tekitab see nii mõnegi küsimuse. Julgen seda interpreerida (sh osalt prof Hendrik Volli Facebooki postitusele toetudes) mõneti teisest vaatekohast.
    Nimelt tähendab rektori või prorektori ametisse asumine tõsist probleemi mitte ainult isikliku teadustöö võimaluste kahanemise näol, vaid ka kogu senise töörühma tuleviku löögi alla seadmise kaudu; seda eriti tihedas konkurentsis teadusgrantidele. Seetõttu on osalt loomulik, et nii mõnedki edukad teadlased välistavad rektoriks kandideerimise – mis tundub just seekordset valimisvooru oluliselt mõjutavat. See omakorda tähendab palju piiratumat valikut.
    Kuigi ka selline valik võib anda suurepärase tulemuse, on oluline seda tüüpi valikut sisuliselt kitsendavate otsuste hulk minimeerida. Seda saab teha, sisustades korralikult tenuuri mõiste. Praeguses interpretatsioonis ei erine see kuigivõrd „tavalisest“ professuurist. Tenuuri algne sisu on radikaalselt suurem töökohakindlus, mis sisaldab endas nii asumist mõneks ajaks rektori või prorektori ametisse kui ka mõneks ajaks erasektorisse siirdumist garantiiga pärast sellist muutust jätkata täpselt sellelt kohalt oma töörühmaga, kust mujale siirduti. Kui selline regulatsioon ja praktika saavad tavaliseks, julgen arvata, et rektori valiku baas laieneb hüppeliselt ja valitud rektoril ei ole probleeme prorektorite leidmisega.

¹ Makarow, M., Arnold, E., Mercury, L., Tracey, I., Tsipouri, Mulligan, D., Schmid, M., Vock, P. 2019. Peer review of the Estonian R&I system. Final report. European Commission, Directorate-General for Research and Innovation, https://doi.org/10.2777/030204

Tarmo Soomere 
12.03.2025