Personaalarvuti jäi kateedrisse kollektiivseks kasutamiseks, sel puudus salasõna ja ka graafikaliides. Meie arvuti oli Eestis üks esimestest, millel oli oma IP-aadress ja internetiühendus.

Mõni aeg hiljem oli võimalus ehitusmehaanika kaasajastamiseks osta IBM386, millel oli juba
graafikaliides. Ka see personaalarvuti jäi kateedrisse kollektiivseks kasutamiseks.

Oluline on märkida, et sellisel kujul personaalarvuti kollektiivne kasutamine oli sellel ajal maailmas arusaamatu, sest võis põhjustada probleeme paljude arvutiprogrammide litsentsidega. Näiteks iga arvuti kasutaja võis installida temale vajaliku programmi.

Pidasin vajalikuks, et minu koostatud ehitusmehaanika õppematerjalid oleksid vabalt juurdepääsetavad. Ilusasti on selle printsiibi sõnastanud IT-visionäär Linnar Viik, kes on öelnud nii: „/.../ olemuslikult on teadmised vabavara ning ühiskonna arengu huvides peavad teadmised olema vabalt juurdepääsetavad”. Kes soovib selle ettekandega põhjalikumalt tutvuda, vt XI täiskasvanuhariduse foorum „Täiskasvanuharidus virtuaalkeskkonnas”  19. oktoobril 2007. aastal Tartu Kutsehariduskeskuses).
 
Akadeemilise raamatu avaldamist avatud juurdepääsuga (st võimaldab e-raamatule juurdepääsu ilma lugemis- või liitumistasuta) pakuvad: MIT OpenCourseWare, Online Textbooks; Publish an open access book with Springer; Open Access to academic books: Working towards the “tipping point"; vt „An open license or free license“.
 
Loodan, et IT-visionäär Linnar Viik'i öeldud mõte võidab ükskord niikuinii! 

Loe ka teisi Tallinna Tehnikaülikooli liikmete mälestusi: Eesti 30. Mis jäi meelde 20. augustist 1991?