Minu lapsepõlvekodu asub teletornist täpselt üle tee teisel pool. Elasin seal kogu lapsepõlve ja kolisin ära, kui olin natuke üle kolmekümne. Teletorn oli meile justkui omamoodi kodusümboliks. Kui tulime maalt ja sõitsime mööda Tartu maanteed Tallinna poole, hakkas teletorn kaugelt paistma ja see tekitas tunde, et varsti olemegi jälle kodus. 

Info, et Eesti iseseisvus välja kuulutati, tõi meile kõigile lausa liigutuspisara silma. Vanaemal eriti, kuid samas oli ta ka hirmul. Olime eelnevalt kõigile ärkamisaja sündmusele väga kaasa elanud ja paljudest temaatilistest üritustest osa võtnud.  Augustis 1991. a juhtus nii mõnelgi korral, et kodukaitse "Žigulii" keeras meie kreegipuu alla ja jäi sinna kogu ööks valvama.

Pidasin sel ajal ka päevikut. Nende tähtsate augustipäevade sissekannetes on kirjas:

20.08.91

Täna levis raadio kaudu kuuldus, et sõjaväekolonn on teletorni poole teel. Teletorni parklas tiirles kodukaitse. Ka priitahtlikke valvureid tuli kõikvõimalike autodega ja isegi jalgratastega kohale. Hiljem saabunud seltskond kahanes. Ka kodukaitse tõmbus koomale. "Aktuaalse kaamera" erisaates öeldi, et kolonn keeras Kosele. Tallinnas on kaks sõjaväeüksust. Nad on majutatud "Dvigateli" tehasesse ja Maarjamäe sõjakooli ja sõjaväeosadesse. Elu on pingeline. Tankid, soomustransportöörid, "Katjušad," ja teised sõjamasinad on Tallinnas. "Aktuaalses kaameras" näitas, mismoodi need kaitsevärvi masinad liikusid mööda Tartu maanteed Tallinna südalinna poole. Kogu õhkkond on häirivalt ebatavaline.  

21.08.91

Kui hommikul välisukse lahti tegin, nägin, et tee peal oli palju masinaid. Kui läksin tuppa, oli ka ema juba üleval. Ta ütles, et ruttu kõik üles ja dressid selga. Olime ärevil ja silme ees kangastusid sündmused Leedu ja Läti teletornide juures. 

Köögi aknast oli näha, et A-kujulise elektriposti juures seisis risti tee peal kiirabiauto. Tema taga seisis "Mootori" buss. Läksin trepi peale. Kell oli umbes 6. Kaugemalt kostis mingi müra. Kodukaitsemehed, kellest said neil päevil nagu oma inimesed, jagasid häälekõvendajast käsklusi. Tõmbusin tuppa tagasi. Panime riidesse ja jalutasime Pärnamäe poole. 

„Mootori“ bussi  taga seisis "Ural", mille presentkatte all istusid lapilistes ülikondades sõjaväelased. Ja selle taga seisis terve rivi tankette: lasketorudega ja roomikutega. Asfalt oli rikutud. Kõik oli roomikute jälgi täis. Inimesed pidasid sõjaväelastega läbirääkimisi. Veel oli seal palju videokaameraid. Teel ja tee ääres, maha sõidetud heinal vedeles prahti: videokassettide ümbrispabereid ja muudki. Liiklus oli ümber suunatud, bussid sõitsid mööda Vana-Narva maanteed. Sõjaväelased jäid sinna paigale. Läksime vahepeal koju ja siis jalutasime sündmuskohale tagasi. Peale kella 9 läksime tööle. Jalutasime sellest tankikolonnist mööda Pärnamäele "Ristiaia" peatusesse. Ema tuli saatma. Tööle jõudes seletasin ärevalt kolleegidele hommikusi läbielamisi. Nemad küsisid, kas ma koju minna ei taha. Ütlesin, et piirdun esialgu helistamisega. Kuulasin kogu päev raadiot. Sealt öeldi, et teletorni juures on olukord stabiilne. Kella 12-14 ajal oli streik. Streigi ajal istusin ja kuulasin raadiot. Peale kella 15 teatati, et kõik on rahulik. Kogusin end pisut ja suutsin ka natuke tööd teha. Pea kippus valutama. Siis äkki raadiost öeldi, et teletorni rünnak algab uue jõuga. Ütlesin kolleegidele, et tahan koju minna. 

Kui jalutasin bussi pealt kodu poole, tuli üks sinises särgis kodukaitsemees vastu ja ütles, et naised ja lapsed hoidku sealt praegu eemale. Ütlesin, et elan seal ja tahaksin koju minna. Siis lubati minna, aga ringiga. Koju jõudes nägin, et kõik oli veelgi rohkem autosid täis kui hommikul. Teletorni juures vilistati ja hüüti midagi. Siis tulid sireeniga piirivalveteenistuse masinad. Selgus, et kaks "Urali" oli juurde tulnud. Seal oli olnud palju kiivritega välimundris sõjaväelasi, kes olid läinud jooksuga teletorni. Kõik sõjamasinad oli viidud teletorni territooriumile. Vastupanu ei osutatud. Valitsus andis korralduse kõik punktid vabastada. Läksime ka tee äärde vaatama. Politsei, piirivalveteenistus ja kodukaitse lõid korda majja. Lõpuks sõjaväelased lahkusid ja palju inimesi olid tee ääres neid jälgimas. Eestlased ääristasid nende raja põdrakanepitega. Sõjaväelased lehvitasid soomusmasinatest. Ajakirjanikud jäid veel kokkuvõtteid tegema. Pärast jagati inimestele tasuta kolmnurksetes pakkides piima.

Loe ka teisi Tallinna Tehnikaülikooli liikmete mälestusi: Eesti 30. Mis jäi meelde 20. augustist 1991?