August 1991. „Olin sellel ajal majandusminister ning asendasin valitsuse tööjaotuse järgi peaminister Edgar Savisaart tema äraolekul,“ meenutab Tallinna Tehnikaülikooli emeriitprofessor Jaak Leimann.
19. augusti varahommikul olin tavalisel metsajooksul. Tagasi tulles ootas mind juba auto ja abikaasa teatas juhtunust. Kuna valitsusjuht oli Rootsis, oli helistanud valvesekretär ja palunud mul kiiresti sõita Kadriorgu. Lossi aias jalutades koostasime neljakesi – Arnold Rüütel, Ülo Nugis, Arno Almann ja mina – üleskutset Eesti rahvale. Sõnum oli – mitte kaasa minna riigipöörajatega. Ruumides ei julgenud seda teha, sest kartsime pealtkuulamist.
Päeva jooksul korraldasime Toompeal mitmeid valitsuse operatiivnõupidamisi. Püüdsime olla kursis sündmustega Moskvas ja maailmas ning muidugi Eestis. Korraldasime Toompea kindlustamist, andsime suuniseid piirikaitsjatele, kes valmistusid vastu võtma soomuskolonni Pihkvast jms. Meenub, kui imestasin, et Ülemnõukogu täidab oma varasemat päevaplaani. Iseseisvuse otsuseks ei oldud veel valmis. Püüdsime prognoosida sündmuste arengut ja valmis olla tegutsemiseks. Hirmu ei mäleta. Kui lõuna paiku CNN-i kaudu nägin, et tüdrukud ronisid Moskvas tankile ja vanamees viibutas tankistidele rusikat, tekkis mõte, et riigipöördega ei saada hakkama.
Kui Edgar Savisaar hilisõhtul tagasi jõudis, tundsin kergendust. Raske päev oli seljataga. Võtsime kolleegidega lõdvestuseks Toompea puhvetis veidi konjakit. Siis, juba öösel, sain valitsusjuhilt uue ülesande – hakata valmistuma üldstreigiks. Kutsusin kohale paar lähemat kolleegi ministeeriumist. Need kogemustega mehed alustasid nõupidamist vabandusega, et pole kunagi streike korraldanud. Hoidsin optimistlikku meelt, et küll saame hakkama. Mäletan, hommikul istusin valitsuse esindajana ametiühingute juhi Siim Kallase streigiteemalisel nõupidamisel. Oli loomulik, et streiki organiseerib ametiühing.
Päeval olin Toompea lossi pööningul oleva lühilaine raadiosaatja kaudu kontaktis Leedu valitsuse liikmega, andsime pildi olukorrast ja olulisematest arengutest. Selgus, et leedulased olid meist vähem informeeritud. Ju meid aitas Soome lähedus. Iseseisvuse väljakuulutamisega 20. augustil polnud veel kõik ohud möödas. Mäletan, et juba eelmisel päeval lasin viia oma pere ämma juurde. Meenub ka, et tukkusin mõned tunnid üksi omas kodus, riietes, telefon ning väike raadio käeulatuses.
Järgnevatel päevadel algas mahukas töö iseseisva riigi toimimise tagamiseks. Sain muuhulgas ka ülesande juhtida komisjoni, mis pidi selgitama riigipöörde katsega majandusele tehtud kahju suuruse.
Loe ka teisi Tallinna Tehnikaülikooli liikmete mälestusi: Eesti 30. Mis jäi meelde 20. augustist 1991?