„Taasiseseisvumise aastad olid täis üliemotsionaalseid sündmusi: Rahvarinde tegevus, kodanike komiteede loomine, vabakslaulmine 1988. aastal lauluväljakul, seismine Balti ketis,“ loetleb Tallinna Tehnikaülikooli emeriitprofessor Karl Õiger.
Paar erutavat meenutust sellest ajast
Rongkäigus 1988. aastal lauluväljaku poole liikudes ütles minu kolleeg, et ega või olla kindel, et kuskil maja katuse all ei oota keegi käsku vajutada ühel hetkel kuulipilduja triklile.
Balti ketis seisin kolleegidega Polütehnikumi ees ja selle ülemise korruse aknal vehkisid vene tüdrukud punase lipuga ja karjusid meid fašistideks.
Samal ajal tegutses suur needus, Eesti iseseisvuse raevuks vastane Interliikumine või Interrinne (1988-1991), kuhu kuulusid impeeriumimeelsed peamiselt vene keelt kõnelenud kodanikud. Nad pidasid ähvardavaid ja lärmakaid koosolekuid. Eestlaste närvid olid kogu aeg pinges. Ja see vastutegevus, vahel varjatu, vahel avalik, mis tipnes plahvatusega Pronkssõduri mahavõtmisel ja teisaldamisel Tõnismäelt 27.04.2007. See õhtu ja öö kujunesid eriti kohutavaks üleelamiseks. Ega keegi ei teadnud, millega kõik lõpeb. Tuleb küll au anda inimestele, kes nendele takistustele ja üleelamistele vaatamata võitlesid Eesti vabaks. Varasema nõukogude aja sündmused on pikemalt esitatud minu raamatus „Ma tulin tagasi“ (2011).
Soomlaste antud 4000 marka kulus Euroopas reisimiseks
Vahetult enne iseseisvumist olin 1991. aasta suve lõpupoolel Londonis konverentsil. Septembris alguses pidin minema Tampere Tehnikaülikooli pooleks aastaks stažeerima. Kuid ootamatult tuli Nõukogude Liidus augustiputš ja kartsin, et mu Soome sõit jääb ära. Kirusin, et oleks seda natuke varem ette näinud, oleksin Londonist otse Soome sõitnud. Taas suured üleelamised, kui vene tankid olid teel Tallinna. Ja siis teletorni kaitsmine, mis jumal tänatud, ei toonud kaasa verevalamist. Kuigi olin Siberisse küüditatuna karastunud mees, kartsin ikkagi kohutavat jätku. Õnneks leidis putš üllatavalt kiiresti oma lõpu ja sellest ajast peale sammusime vabaduse poole.
Ja Tamperesse minek ei jäänudki ära. Panin seal kokku oma doktoritöö ja kaitsesin selle samas 1992. aasta mais. Nagu seal maal kombeks, eraldas ülikool ka mulle doktorikübara ostmiseks 4000 marka, mis oli väga suur raha. Kuna NL-i ajal mind üle piiri „hulkuma“ ei lastud, siis oli hinge kogunenud kange tahtmine maailma näha. Ja ma otsustasin kaabut mitte teha lasta, vaid kulutada raha Euroopas ringisõitmiseks. Algul oma Moskvitšiga, mis oli reisimisel ka hotelliks, pagasiruum aga pungil täis auto varuosi ja toiduaineid. Toitu valmistasime priimusel.
Hiljem, krooniajal mu majanduslik olukord paranes ja tänu sellele sain NL-i ajal kogunenud suurt reisinälga kustuda – külastades paljude aastate jooksul veel paljusid riike. Tundsin siis ennast, nagu oleksin vanglast vabaks saanud.
Doktorikübara tellisin hiljem 11000 Eesti krooni eest ikkagi ära.
Loe ka teisi Tallinna Tehnikaülikooli liikmete mälestusi: Eesti 30. Mis jäi meelde 20. augustist 1991?