19. augusti varahommikul kuulsin raadios kompartei ja sõjaväe konservatiivse ladviku putšist ning Mihhail Gorbatšovi isoleerimisest Krimmis partei keskkomitee Forosi sanatooriumis, kus minagi olin nooruses kompartei Võru rajoonikomitee instruktorina puhanud. Jäin murelikuna kuuldele ning järgneval öösel edastati teade, et Pihkvas baseeruv dessantvägede diviis ületas Eesti piiri ning tankikolonn liigub Tallinna suunas. 

Esimese bussiga Tallinna

Hommikul vara istusin Võrumaal Saru–Tallinna autobussi, ise täis otsustavust osaleda Eesti iseseisvumise kaitsmisel, ehkki teadmata, kuidas. Olin haaratud patriootlikust entusiasmist, valmis end kas või ohverdama. Niisugune meelsus oli mul kujunenud juba Võru I põhikoolis Albert Kivikase romaani „Nimed marmortahvlil“ salajasest lugemisest. Möödusime tankidest, kütuseveokitest, presendiga kaetud sõjaväemasinatest. Paar tanki külitas maanteekraavis. Tankikolonn seisis Tallinnas Tartu maantee alguses, kus eraisikud püüdsid tulutult midagi nende meeskondadele selgitada. Asjata!  Sõdur täidab oma kohust ja muu pole talle oluline.

Rahvas nõudis iseseisvust

Oma kartustega läksin kõigepealt Toompeale, kus resideerusid valitsus ja ENSV Ülemnõukogu. Juurdepääsud olid blokeeritud suurte kivimürakate ja betoonplokkidega, millel oli sõjaliselt siiski ainult sümboolne tähtsus – ründaks ju jalaväeüksus. Sama päeva, 1991. aasta 20. augusti pärastlõunal osalesin Rahvarinde Eestseisuse poolt vaatamata kogunemiskeelule välja kuulutatud rahvakoosolekul “Diktatuur ei lähe läbi!” demokraatia toetuseks. Endist Võidu, nüüdset Vabaduse väljakut täitev inimeste mass, kes oli kuulanud ära Edgar Savisaare, Heinz Valgu, Rein Veidemanni jt esinemised, otsustas üksmeelselt nõuda ENSV Ülemnõukogult Eesti iseseisvuse taastamise väljakuulutamist. Mõistsin, et oli saabunud Eestile otsustava tähtsusega silmapilk. Muidugi jälgis julgeolek toimuvat ning hinges oli teatud kartus isegi miitingult rahumeelse lahkumise võimalikkusest.

Kaks ööpäeva raadiomaja ees

Ülemnõukogu esimees Ülo Nugis oli esinenud üleskutsega rahvale kaitsta raadiomaja ja teletorni. Õhtul läksingi raadiomaja juurde Gonsiori tänaval. Arvasin raadio olevat asendamatu elanikkonna teavitamisel toimuvast ja kaasamisel tegevusse, pealegi oli Mustamäelt raadiomaja juurde kergem jõuda. Võtsin kaasa bensiinipudeli, millele meisterdasin koduse sütiku taolise korgi. Seda olin valmis süütama ja purustama vastu tanki ventilatsiooniresti luuki, kustkaudu tuli leviks sisemusse. “Molotovi kokteili” jaoks, millega süüdati saksa tanke sõjas ning vene tanke Budapestis ja Prahas, polnud käepärast petrooli, mis tulnuks bensiini hulka segada leegi pikemaajaliseks põlemiseks. Samal hilisõhtul Eesti NSV Ülemnõukogu otsustaski 69 poolthäälega 70-st (puudusid 34) Eesti riikliku iseseisvuse kehtestamise.

Kaks ööpäeva veetsin raadiomaja ees koos kümnete mulle tundmatute isikutega, peamiselt noormeestega. Nende hulgas oli ka grupp demokraatiameelseid venelasi kolmevärvilise vene rahvuslipuga. Olin soojalt riides, kuid ööd olid siiski jahedad. Palju inimesi käis meid uudistamas. Toodi pirukaid, talunikud pakkusid piima. Raadiomaja esine oli ümbritsetud kahelt realt betoonplokkidega koormatud veoautode ja haagistega.

Tankide ja sõjaväe vastu meie kaitse oleks jäänud sümboolseks. Siiski on parem olla valmis halvimaks, kui jääda passiivseks. Päeval käisin kodus lühiajaliselt puhkamas. Lõpuks öisel ajal kostus mootorite mürin ning tankid suundusid tõkete kõrvalt tagasi Pihkva poole. Võisime rahulikul südamel lõpetada oma valvekorra. Saime kuulda, et rahva toetust leidmata olid avantüristid Moskvas oma ettevõtmisest loobunud. Olime alguse pannud NSV Liidu lagunemisele.

Loe ka teisi Tallinna Tehnikaülikooli liikmete mälestusi: Eesti 30. Mis jäi meelde 20. augustist 1991?