„Aprillis 1991 reisisime ema ja vennaga Nõukogude Liidu kodanikena Torontosse, kus mu dissidendist ema panustas nõukogude võimu õõnestamisse ja Eesti vabastamisse distantsilt. Tagasi tulime riiki, mida polnud enam olemas,“ meenutab Mari Öö Sarv, Tallinna Tehnikaülikooli ajakirja Mente et Manu peatoimetaja, turunduse ja kommunikatsiooni osakonna loovkirjutaja.
Varasematel aastatel olin emaga koos Tartus ja Tallinnas läbi käinud paljud avalikud poliitilised miitingud ning olnud pea kõikide oluliste sündmuste juures alustades ERSP asutamisest lõpetades Hirvepargi ja MRP AEG tööga, hilisem presidendikandidaat oli mulle lihtsalt Lagle ja tuntud dissidendid olid me kodus tavalised külalised ja tegid mu kiigele hoogu. Nii oli Eesti käekäik mulle ehk pisut isiklikum teema kui teistele 12-aastastele.
Kodust vanavanematelt Torontosse saabuvad kirjad 1991. aasta suvest Eestis olid rasked lugeda ja teadmatus tuleviku ees suur. Suve lõpus pidime kodumaale naasma, kuid keegi ei teadnud, mis sellest kodumaast saab. Mäletan, et mure Eesti pärast minu sees oli suur, kuid jagada seda kellegagi ei olnud, sest ega keegi ju ei teadnud.
20. augustil olime Kotkajärvel skaudilaagris ja mängisime parasjagu võrkpalli, kui tuli meie rühma juht ja teatas: „Lapsed, Eesti on vaba. Nõukogude Liitu pole enam ja Gorbatšov on kadunud.“ Kõik, kogu lugu.
31. augustil maandus meie lennuk Moskvas – passidega, mis enam ei kehtinud; riigis, mida justkui polnud enam olemas; suundumas naaberriiki, mida alles 11 päeva oli tunnustatud. Emal olid Ameerika või Kanada riigilt mõned diplomaatilised dokumendid selle olukorra klaarimiseks, kuid ega me ju ainsad sellised reisijad olnud. 1. septembril läksin murevabalt Elvas kaheksandasse klassi nagu tavaline 12-aastane, kellel lihtsalt oli suvel olnud võimalus süüa banaani ja kellel oli välismaa koolikott.
Loe ka teisi Tallinna Tehnikaülikooli liikmete mälestusi: Eesti 30. Mis jäi meelde 20. augustist 1991?