Kohe pärast Külliku matuseid sõitsin Moskvasse oma doktorikraadi kaitsma. Tulevase Eesti Vabariigi vaatepunktist oli see kasutu ettevõtmine, kuid kes seda tookord teadis! Nõukogudeaegne „teaduste doktori“ kraad oli ihaldatud, kuid raskesti saadav tiitel, mis iga teadlaste karjääri edendas ja kaunistas.

Asi osutus oodatust kergemaks, kuid kaitsekomisjoni esimees, vana viinanina, tassis mind joomatuurile mööda Moskva asutusi ja kortereid. Eks mu kaitsmisega oli temalgi tüli ja tänulikkusest ei tahtnud ma ära öelda. Ta uuris murelikult, et kas Eesti astub tõesti NSVL-ist välja. Mäletan ta tuska, kui ütlesin, et seda ta teeb. Kui pärast kahte päeva kõigest jaburana oma hotellituppa jõudsin ja televiisori sisse lülitasin, oli seal Shevardnadze, kes näppu vibutades oma gruusia aktsendiga aina kordas „бунт будет, бунт будет…“. Nii läkski: augustis oligi mäss käes.

Mässupäeval juhtusin olema Soomes. Öö läbi vahtisin televiisorit, püüdes mõista, mis toimub. Muretsesin kojusõidu pärast. Kui tulid ülekanded miitingutest Moskvas ja Leningradist, kus sajad tuhanded inimesed demonstreerisid mässu vastu, tekkis lootus, et see üritus ei õnnestu. Nii läkski: järgmisel päeval oli Eesti vaba.

Pärast iseseisvuse taastamist: 9/10 teaduspersonalist tunnistati kõlbmatuks

Instituudis ei muutunud esialgu midagi, kuid palga- ja uurimisraha jäi üha vähemaks. Mäletan külmi talvi (17 oC laboris) ja kokku kuivavat sektori personali. Aasta 1992 jõulud võtsime vastu üsna nukralt: peale minu oli Mihkel Koel ja paar naist. Noorel vabariigil oli raha vähe ja akadeemiline teadus ei olnud see kõige tähtsam kuluartikkel Eesti Vabariigis. ENSV-s oli parasjagu 10 000 (!) teaduslikku töötajat ja Uno Laht imestas „Sirbis ja Vasaras“, et mida imet need küll teevad.

Välk lõi sisse 1993. aasta kevadel. Järsku hakkasid mööda instituute ja ülikoole käima välismaised komisjonid ja hindama meie teadust. Viisakad vestlused ja naeratused ei ennustanud halba, kuid kui saabus lõpuks raport, siis selle põhjal tunnistati 9/10 tolleaegsest teaduspersonalist teadustööks kõlbmatuks.

Meie grupi teadus osutus aga väga heaks, jäime alles ja avastasin ennast üle öö poolesaja inimese ülemana. Raha ikkagi ei olnud ja tuli koondada. Mäletan, kuidas käisin koondamisteatega ühe ja teise inimese juures. Oli viha, sõimu ja pisaraid. Paari kuu pärast oli laboris alles 15 inimest. Palgaraha polnud neile sellegipoolest maksta, mistõttu palgata „puhkused“ olid kolme-nelja kuu pikkused. Siiski oli fanaatikuid, kes visalt ja hambad ristis jätkasid teaduse tegemist ja instituut püsis elus. Kolmesajast inimesest oli alles seitsekümmend.

Teaduse tegemiseks vahendeid polnud, kuid oludele ei tohtinud alla anda. Hea oli, kui oli sõpru välismaal. Henri, Charles ja John aitasid asjade, raamatute ja grantidega, siin tegid Margus Lopp ja Nigulas Samel firmat, mõni kolleeg kolis välismaale. Mihkel Koel pani mitte millestki kokku oma superkriitilist reaktorit. Mina panin televiisorist, tükist kapillaarist ja prügimäelt leitud fluorimeetrist kokku esimese kapillaarelektroforeesi seadme. Sellega oli just sekveneeritud inimgenoom ja kohalikele oludele vaatamata ei tahtnud ma rongist maha jääda. Kui ühel külmal aprilliõhtul nägin esimesi piike, oli mu teaduse sisu pikaks ajaks otsustatud.

Akadeemilise teaduse harrastamine, lihtsalt niisama, tundus sellegipoolest uues Eestis liigse luksusena ja kandideerisin Tallinna Tehnikaülikooli professoriks. Tudengite õpetamine andis elule ja tegevusele sisu ja mõtte ning selle juures sai ka teadust edasi teha. Ka instituut liideti lõpuks tehnikaülikooliga. Protsessi käivitasid küll teised mehed, kuid toetasin seda entusiastlikult. Kõik siin nimetatud (lisagem siia ka kadunud Erkki) olid need, kes lõid praeguse Tallinna Tehnikaülikooli loodusteaduskonna.

Siit edasi algab juba uus lugu.

Loe ka teisi Tallinna Tehnikaülikooli liikmete mälestusi: Eesti 30. Mis jäi meelde 20. augustist 1991?