Hommikusöögi ajal hotellis täheldasin, et televiisoris on jälle Gorbatšovi pilt, aga ei vaevunud kuulama, millest jutt. Kes ja millal mulle ütles, et Gorbatšov on Musta mere ääres koduarestis, Moskvas toimub riigipööre ja tankid liiguvad Tallinna poole, ei mäleta.

Küll aga mäletan oma hirmu. Nimelt oli meie 21-aastane tütar Leelo lennanud hommikul paha aimamata sõprade juurde Rootsi ning kodus viibisid 19-aastane Liina ja bolonka Sassu. Nägin kujutluses, kuidas uksekell heliseb, püssimehed küsivad, kus isa ja ema on, ja kuuldes, et nood on välismaal, võtavad Liina kaasa ja küüditavad Siberisse. Nii ju tehti 1941. ja 1949. aastal …

Koju helistada oli võimatu. Esiteks elasin odavas hotellis, kus toatelefon puudus. Teiseks oli konverentsikeskuse telefon pidevalt kinni, sest kõik Nõukogude Liidu kodanikud tahtsid teada, mis kodus toimub. Kolmandaks oli välismaalt Eestisse helistamine niigi pööraselt raske ja nüüd olid liinid täielikult ummistunud. Õnneks oli Andres välja uurinud meie konverentsi korralduskomitee telefoninumbri ja mind kutsuti infolauda. Nii saime vähemalt arutada, mis teha, kui piirid kinni pannakse.

Loe ka teisi Tallinna Tehnikaülikooli liikmete mälestusi: Eesti 30. Mis jäi meelde 20. augustist 1991?