August 1991. Riigi iseseisvuse saavutamine ei ole pea kunagi ühekordne poliitiline otsus, vaid see on pikemaajaline ja laiu rahvahulki kaasav protsess. Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisel oli kahtlemata oluline koht ülemnõukogu 20. augusti 1991. aasta hilisõhtu hääletusel ja otsusel.

Andrus Öövel näitas, kuidas tankidele vastu hakata

20. augusti õhtul liikusid tuhanded inimesed Tallinna raadiomaja, telemaja või teletorni juurde, et luua tõke vaenlaste sissetungi vastu. Viimased olid juba Tartu maanteed mööda soomustransportööridel teel Tallinna. Õhtul kusagil kella 21 paiku tuli meie juurde Kodukaitse staabiülem Andrus Öövel, kes talle omase kire ja kõva häälega näitas ette, kuidas käsitsi (tankidele?!) vastu hakata.

Südaöö paiku läksid mõned ülemnõukogu saadikud mööda Gonsiori tänavat Kungla hotelli. Mobiiltelefone ei olnud veel, aga raadio kaudu oli meieni jõudnud info, et ülemnõukogu võttis vastu otsuse meie iseseisvusest. Aga selliseid otsuseid oli tehtud ka varem ja seetõttu ootasid inimesed, et saadikud tuleksid ja selgitaksid meile selle otsuse erilisust. Paraku läksid nad omavahel lõbusalt juteldes edasi ning meie jäime vaenlase sõjamasinaid ootama.

Park oli ümber piiratud meie oma veoautodega, millel olid suured betoonblokid. Öösel kella nelja paiku ehmatas inimesi alanud tugev mootorimürin koos suitsuga. Kostus hõikeid: „Tankid tulevad!“ Tegelikkuses oli olukord kergem, sest augustiöö oli jahe, autojuhid käivitasid mootorid ning kuna oli ka pime, siis sellest ka see ehmatus.

Õhtu tõi meeldivaid sõnumeid

Hommikuni olin raadiomaja juures, aga siis tuli teade, et tankid on liikunud teletorni juurde ning läksin samuti sinna. Päeva jooksul hakkas olukord rahunema, sest meeldivaid teateid tuli ka Moskvast. Õhtupoolikul läksin linnavolikogu majja, kus oli neil päevil korraldatud (nagu linnavalitsuses) ööpäevane telefonivalve. Meeldiv oli õhtul hakata vastu võtma kõnesid, kus linnaelanikud teatasid rõõmsal häälel, et näevad/nägid sõjamasinate lahkumist linnast mööda Tartu maanteed.

Veel 30 aasta taguseid sündmusi, mida peaks mäletama: esimesed vabad kohalikud valimised

Mis toimus Tallinna linnavolikogus?

10. detsembril 1989. aastal toimusid kohaliku omavalitsuse volikogude valimised, mis olid poole sajandi järel esimesed vabad valimised. Mind valiti Tallinna linnavolikokku. Olin eelnevalt mitme aasta jooksul Teaduste Akadeemia Majanduse Instituudis tegelenud kohaliku omavalitsuse uurimisega ja seetõttu oli mul ka mõningane teave sellest institutsioonist kui  demokraatliku ühiskonna alustalast. Kust see pärines?

Esialgu ei saanud veel lugeda erifondidesse peidetud kodumaist kirjandust, kuidas meil enne okupatsiooni toimis kohalik omavalitsus. Selle kohta on muljetavaldavalt kirjutanud kolleeg professor Wolfgang Drechsler: „Eesti riik on ajalooliselt välja kasvanud kohalikest omavalitsustest ja eestlased on elanud kogukondlikus iseorganiseerimises kui ühiselu struktuuris sajandeid kauem peaaegu kõigist Euroopa rahvastest.”

Meie oluline teave pärines siis suhtlemisest välismaa kolleegidega. Olgu neist tänutundes märgitud üksnes mõned – Saksamaalt Burkhard von Hausen, Soomest Jussi Pekka Alanen ja Heikki Telakivi, Taanist Holger Pyndt jt). Enda teadmiste kujunemise seisukohalt pean ka märkima suurepärast võimalust, mis mul avanes 1983. aastal, kui TPI majandusteaduskonna teenindusökonoomika kateedri juhatajana sain stažeerida kümme kuud Saksamaa Liitvabariigis Maini-äärse Frankfurdi Ülikoolis ja mitte ainult lugeda, vaid ka näha demokraatliku turumajandusliku ühiskonna toimimist.

69 liiget olid Rahvarindest

Tallinna Linnavolikogu 69 liikmest olid pooled valitud Eestimaa Rahvarinde nimekirjast ja ka ülejäänutest selge enamus olid eestimeelsed saadikud. Mõned näited Tallinna linnavolikogu jõulisest poliitilisest tegevusest Moskva keskvalitsuse vastu 1990. aastal, mis aitasid kaasa meie iseseisvuse taastamisele, seejuures väga oluliselt – erinevalt Leedust ja Lätist veretule taastamisele. Mõned näited meie tegevusest võõrvõimudest vabanemiseks Tallinna Linnavolikogus.

Piirati sõjaväelaste sissekirjutamist

14. mail 1990 otsustas Tallinna Linnavolikogu hakata piirama N. Liidu sõjaväelaste ja nende perekonnaliikmete Tallinnasse sissekirjutamist. Linnavolikogu otsuse kohaselt võis neid sisse kirjutada neile seoses sõjaväeteenistusega antud elamispinnale ajutiselt teenistuse kestvuse ajaks, kuid mitte kauemaks kui viieks aastaks.

16. augustil 1990, seega aasta enne Moskvas toimunud putši, alles mille järel sai teatavasti võimalikuks taastada Eesti Vabariigi riiklik iseseisvus nii de jure kui de facto, otsustas Tallinna linnavolikogu piirata eluruumi saamist Tallinnas, kuhu aastakümnete jooksul olid igal aastal saabunud tuhanded peamiselt vene keelt kõnelenud töölised. Sellest Tallinna Linnavolikogu otsusest kujunes impeeriumit toetanud poliitiliste jõudude (Interrinde) poolt üks enim kritiseeritud linnavolikogu otsuseid (kuni protestimiseni siinses Ülemnõukogus ja kaebamiseni NSVL Rahvasaadikute Kongressis).

Astuti vastu nõukogude armeele!

Kolmanda jõulise näitena peab tooma linnavolikogu otsuse 8. novembrist 1990, millega peatati N. Liidu relvajõudude Tallinnas viibimisega seotud jooksvate küsimuste lahendamine kuni Tallinna linnavõimude tunnustamiseni Tallinna Garnisoni poolt, sest 7. novembril oli Tallinna Garnison korraldanud linnavalitsuse poolt sanktsioneerimata sõjaväeparaadi Vabaduse väljakul. Kolmveerand aastat enne Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamist astusid Tallinna linnavolikogu ja linnavalitsus seega vastu maailma ühele võimsamale sõjalisele jõule – nõukogude armeele! Ja viimased aktsepteerisid seda otsust.

Valdade taastamisest on liiga vähe räägitud!

Minu oluline tegevus Eesti iseseisvuse taastamisel oli seotud valdade taastamisega. Kahetsusväärselt vähe on sellest kirjutatud/räägitud ja vastavalt ka mõistetud. Kindlasti on teisigi avaliku halduse institutsioone, poliitilisi ühendusi jms, kelle kohta võib analoogiliselt väita. Aga seonduvalt kohaliku omavalitsusega on see lõhe üks suurimaid, kui mitte suurim. Eriti kui võrrelda esimese iseseisvusajaga. Siis tunnistati ja tunnustati kohalikku omavalitsust omariikluse saavutamise üliolulise tegurina.

Valdade oluline roll

Kinnituseks olgu toodud vaid üks fakt. 1938. aastal kirjutas Tallinna kauaaegne (1919-1934) linnapea ja Eesti Linnade Liidu juhatuse esimees (1920-40) Anton Uesson, et „kaugele ettenägeliku poliitikuna tundis Konstantin Päts ära … et tugevad omavalitsused on riigi rajamisel esimeseks tähtsamaks eeltingimuseks. Ja nagu hiljem selgus, olid Eesti riigi loomise esimestel päevadel rahva jõudude organiseerimisel just omavalitsused  määrava tähtsusega teguriks....“

Nõukogude impeerium (kuuendik planeedist nagu tavatseti sageli rõhutada) püüdis ennast päästa kohalike rahvasaadikute nõukogude kui riigi keskvõimu ripatsite asemel kohaliku omavalitsuse arendamise sildi all. Pea 70 aastat propageeritud loosung „kogu võim (rahvasaadikute) nõukogudele!“ oli ennast lõplikult kompromiteerinud, sest võimutäius koondus üha enam ja enam kommunistliku partei ja KGB struktuuride kätte. 1989. aastal moodustati Moskvas NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi juures töögrupp (kus ma osalesin, igast liiduvabariigist üks esindaja) NSVL kohaliku omavalitsuse seaduse (Закон о местном самоуправлении) väljatöötamiseks, kuid Eestis see demokraatia asendustegevus vähimatki toetust ei leidnud.

Eesti võttis esimesena seaduse vastu

Paradoksaalsel kombel hakkas just kohaliku omavalitsuse kui kohaliku elu korraldamise vormi sisuline arendamine (taastamine) impeeriumi loodenurgas (Eestis) seda hoopis murendama.

10. novembril 1989 (samal päeval langes Berliini müür!) võeti vastu kohaliku omavalitsuse aluste seadus, mille väljatöötamise töögrupis ma osalesin ja mis oli esimene IME põhimõtetest tulenenud seadus. Meie rahvusvahelise positsiooni ilmestamiseks märgime, et see oli esimene kohaliku omavalitsuse seadus kõigis nn siirderiikides. Lätis võeti vastav seadus vastu 1990. aasta jaanuaris, Leedus kuu hiljem – veebruaris jne. Hoolimata meie kohaliku omavalitsuse pikast ajaloost tuli ka meil arvestada poole sajandi jooksul toimunud katkestust kohaliku elu korraldamisel. Selle probleemi lahendamiseks töötati välja spetsiaalne taktika kohaliku omavalitsuse taastamiseks.

Otsustati, et haldusterritoriaalsetele üksustele omistatakse ükshaaval omavalitsuslik staatus ja alles siis, kui nad on võimelised kohalikke sotsiaalmajanduslikke ülesandeid täitma. Eriti külanõukogudes, aga ka alevites ja väiksemates linnades täitsid neid ülesandeid põllumajanduslikud majandid (kolhoosid, sovhoosid) või ka mõned tööstus- või ehitusettevõtted. Moodustati üleriigiline haldusreformi ekspertkomisjon, kuhu kuulus veerandsada teadlast või praktikut-eksperti ja mind nimetati selle ekspertkomisjoni esimeheks.

Omavalitsusliku staatuse saamiseks tuli haldusüksusel töötada välja oma põhimäärus ning sotsiaalmajandusliku arengu kava, mille kvaliteeti hindas nimetatud ekspertkomisjon. Viimase arvamusele tuginedes kinnitas Ülemnõukogu Presiidium haldusüksusele omavalitsusliku staatuse. Taolise protsessi väärtus seisnes paljuski selles, et kogukonnad aktiviseeriti tegelema poliitikaga. „Me taastame/taastasime oma valla!“ oli tolle aja tuntumaid rahvast innustanud loosungeid.

Tol ajal valitud haldusreformi taktika otstarbekust, mis seisnes individuaalses lähenemises igale haldusüksusele, kinnitas muuhulgas asjaolu, et omavalitsuslikku staatust ei omistatud vene sõjaväebaasile Paldiskile. Oma põhimääruse ja arengukava töötasid Paldiski esindajad välja ja esitasid haldusreformi ekspertkomisjonile, kes lükkas need dokumendid tagasi. Muuhulgas lähtusime sellest, et linnas puudus kodanike register. Paldiski  oli vahelahendusena aastatel 1993-96 Keila linnaosa. Ka seda sammu võiks käsitleda kohaliku omavalitsuse tagasihoidliku panusena juriidiliselt küll juba taastatud Eesti Vabariigi omariikluse kindlustamisse.

Kas me teame nende inimeste nimesid?

Lõpetuseks tahan veelkord rõhutada, et Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamine tipnes küll Ülemnõukogu 20. augusti 1991. aasta otsusega, aga protsess oli palju-palju laiem. Suurepäraselt ütles kaitseliidu ülem Riho Ühtegi käesoleva aasta võidupüha paraadil: "... olles eestkõnelejateks neile tublidele meestele ja naistele, kes 1990-ndatel andsid oma panuse Eesti vabakssaamisse, ma küsin, kas me oleme neid piisavalt tunnustanud ja austanud selle eest, mis nad tegid? ... kas me teame nende meeste ja naiste nimesid, kes seisid relvituna hambuni relvastatud dessantväelaste vastas teletorni juures?“

Loodan, et Eesti Vabariigi taastamise 30. aastapäev leiab väärikat märkamist ja märkimist meie kõigis valdades ja linnades, aga ka ülikoolides.

Loe ka teisi Tallinna Tehnikaülikooli liikmete mälestusi: Eesti 30. Mis jäi meelde 20. augustist 1991?