Ilmselt poleks meil olnud eestikeelset kooli ja võib-olla ka eestikeelset asjaajamist. Ilma eesti keeleta, toetudes Karjala saatusele, puuduks ilmselt ka iseseisev Eesti riik.

Lugusid, mida aastatest 1989-1991 meenutada, on palju.

Julge esinemine Saksamaal

Viibisin kahe Saksa riigi taasühinemise ajal 1990. aastal Saksamaal ja olen pärast seda arvukaid kordi seal külas olnud. Nende külaskäikude põhjal sain aru, et Lääne‐Saksamaal levis seisukoht, et Ida‐Saksamaa inimesed on marksistid‐leninistid ja seetõttu ei saa nendega arvestada. Selle loosungiga lükati idasakslased üldisest konkurentsist välja ja analoogselt sakslastega püüavad teatud inimesed ka Eestis ennast esile tõsta teisi punase minevikuga maha tehes. Aeg teeb oma töö ja see punase mineviku probleem tõstatub järjest harvemini ja ilmselt teatud aastate möödudes unustatakse hoopis. Inimestele, kellele niisugune silt külge kleebiti, jättis see ikkagi teatud jälje ja mõjutas ka nende otsuseid. Ma ise olen seisukohal, et palju olulisem sildi külgekleepimisest on konkreetsed teod ja käitumine ajaloo keeristes ning kui on midagi ette heita, tuleks sellest rääkida konkreetselt, mitte üldsõnaliselt heietades.

1990. ja 1994. stažeerimiste käigus pidasin ka saksakeelseid loenguid üliõpilastele ja õppejõududele. Minu esimene saksakeelne loeng toimus 1990. aastal Paderborni (Gesamt) kõrgkoolis‐ülikoolis professor Peter Dobiase vahendusel. Loenguteema oli õnnestunult valitud ja käsitles Eesti ning NSV Liidu hariduse, majanduse ja poliitikaga seotud probleeme. See neljatunnine avalik loeng, mis sisaldas ka küsimuste‐vastuste osa, toimus suures auditooriumis ja kuulajaid, kellest enamik olid üliõpilased, oli rohkem kui auditooriumis istekohti. Nii oli ka püstiseisjaid, aknalaudadel ja põrandal istujaid. Sellel loengul ütlesin, et minu seisukoht ei lange kokku Gorbatšovi seisukohaga ja tulevikus Eesti iseseisvub. See mõte tekitas auditooriumis palju elevust ja esitati arvukalt küsimusi, miks Eesti tahab iseseisvuda, kui Euroopas on vastupidine püüd ühineda Euroopa Liitu? Kõik küsimused said vastatud ja kuulajad tänasid huvitava esinemise eest. See andis julgust järgmisteks esinemisteks. Õhtul mõtlesin, et ma ei tea ju, kes kõik väljakuulutatud avalikul loengul olid ja kas väljaöeldud seisukoht iseseisvumisest mulle mingeid hilisemaid komplikatsioone kaasa ei too?

Vähesed teavad, et 1989. aastal taheti vene keelele anda eristaatust

Eesti oli NSV Liidus esimene liiduvabariik, kus võeti vastu keeleseadus (18. jaanuar 1989). Mina keeleseaduse teksti ettevalmistamises ei osalenud, kuid seaduse vastuvõtmisel Ülemnõukogu istungil esinesin hariduskomitee esimehena toetava sõnavõtuga. Keeleseadus oli rahvusliku ärkamisega oluliselt seotud seadus ja selle vastuvõtmisel oli tohutu psühholoogiline mõju.

Vähestel eestimaalastel on teada, et Eesti keeleseaduse ajendil tahtis NSV Liidu Riiklik Hariduskomitee algatada NSV Liidu Ülemnõukogu ees vene keelele eristaatuse kehtestamise küsimuse. Enne kolleegiumi otsuse redaktsioonikomisjoni (mille liikmeks mind oli arvatud) laialiminekut küsis komisjoni esimees veel minult, kas ta võib kolleegiumile ette kanda, et mina olen vastu. Vastasin, et loomulikult, kuid samas tekkis mõte, et ma võin kolleegiumisaalis ise sõna võtta, et vahendaja mullu valesid sõnu suhu toppida ei saaks. 

Nii ka tegin, tahtsin selle küsimuse arutamisel olla viimane sõnavõtja, siis jääksid minu seisukohad kõlama, kuid kukkus välja nii, et jäin eelviimaseks esinejaks. Oma sõnavõtus ütlesin, et mõned nädalad tagasi helistas mulle NSV Liidu Riikliku Hariduskomitee esimees Gennadi Aleksejevitš Jagodin ja küsis arvamust vene keele kohta. Vahepeal lasin korraldada sotsioloogilise uurimuse vene keele küsimuses ja see näitas, et kui NSV Liidus anda vene keelele eristaatus, siis Eestimaal saadakse sellest aru kui täiendavast venestamisest, seetõttu soovitame eristaatust mitte kehtestada. Samal ajal rõhutasin, et Venemaa on meie suur naaber ja naabri keelt, s.t vene keelt, tuleb õppida.

Tegelikult ei olnud ma mingit uurimust korraldada lasknud, kuid niisuguse mõttekäiguga sain ettekandele anda suuremat kaalu. 1989. aasta algul oli Moskvas, NSV Liidu Riikliku Hariduskomitee kolleegiumil venestamise temaatika väljaütlemine seotud suure riskiga. Kohale tagasi minnes kuulsin kommentaare, et eestlased vene keele eristaatust ei soovi, kuid vene keele õpet peavad vajalikuks. Jagodin lahendas probleemi kohapeal kohe ära, öeldes, et konfrontatsiooni me ei tekita ja võtame otsuse eelnõust vene keele eristaatuse osa välja. Redaktsioonikomisjoni esimees ei olnud minu sõnavõtu ja Jagodini kommentaari ajal saalis ning seetõttu seda juttu ei kuulnud. Kui järg jõudis otsuse eelnõu aruteluni, esines ta redaktsioonikomisjoni nimel ja käis võimendatult välja minu poolt öeldud eriarvamuse. Tänu Jagodinile jäi õnneks võit minu poolele ja vene keelele eristaatust ei taotletud.

Probleemid rahvusküsimuse ja vene keele ümber aga jätkusid. Mõni kuu hiljem korraldas NSV Liidu Riiklik Hariduskomitee nõupidamise rahvuskeelte küsimuses ja arutelul pidi igast liiduvabariigist olema kolm esindajat. Otsest nõuet, et liiduvabariigi hariduse tippjuht peaks nende kolme hulgas olema, ei olnud. Kuna meie keeleseadus oli ainus ja vastukaja sellest suur, siis otsustasin ennast ka delegatsiooni lülitada. Peale minu sõitsid Moskvasse Silvi Näks hariduskomitee metoodikakeskusest ja Jüri Valge Tartu Ülikoolist.

Ettekande koostamist võtsin väga tõsiselt, sest oodata oli rasket arutelu. Nii ka juhtus. Minu ettekandele järgnes tõsine küsimuste‐vastuste voor, mida õnneks juhtis Jagodin. See etapp läks meile edukalt, kuid nõupidamise lõpus võtsin veel sõna ja esitasin küsimuse, miks rahvuskeelt käsitlev kandidaadi‐ ja doktoritöö tuleb kirjutada vene keeles. Nendes töödes võisid keelenäited olla rahvuskeeles, aga kommentaarid pidid olema vene keeles. Paraku oli Jagodin just saalist välja läinud ja nõupidamist juhtis tema asetäitja ühiskonnateaduste alal. Nüüd oli tal võimalus meile survet avaldada. Tema kommentaar lõppes ähvardusega, et me veel vaatame, mis Eesti keeleseadusest saab.

Aeg oli niikaugel, et pidin minema kohtuma kolleegiga NSV Liidu Riiklikust Hariduskomiteest, kellega koos pidime sõitma Pariisi, kus meil mõlemal tuli UNESCOs esineda. Nii tõusingi pärast ähvardust Eesti aadressil püsti ja lahkusin saalist (minu kaks kolleegi jäid saali). Järgmine kokkusaamine NSV Liidu Riiklikus Hariduskomitees toimus paari nädala pärast ja see tõi mulle arvukalt küsimusi teemal: eestlane solvus. Seega minu saalist väljaminek kutsus Moskvas esile suure resonantsi.

Väino Rajangu meenutusi nõukogude ajast ja Eesti Vabariigist loe raamatust: „Tagasivaade möödunule“ (Tallinna Tehnikaülikooli Kirjastus 2013)

Loe ka teisi Tallinna Tehnikaülikooli liikmete mälestusi: Eesti 30. Mis jäi meelde 20. augustist 1991?