Laevajuhtimise ja -mehaanika tudengid peavad oma õppeaja jooksul viibima 360 päeva merel. Lisaks praktilistele teadmistele ja ülevaatele oma tulevasest ametist pakub see praktika noortele võimaluse kogeda palju seiklusi ja avastada maailma.
Taavi Tamm, Eesti Mereakadeemia tudeng | Fotod: erakogu
Eesti on mereriik ja merel on koht pea meie kõigi südames. Meri on midagi müstilist, mis peidab endas soojust, armastust, ettearvamatust, hirmu, saladusi ja meie igapäevast toiduvaru. Merele meeldib anda, kuid ka võtta, ning sellepärast pakubki see väljakutset meremeestele, kes seilavad vastu seiklustele.
TalTech Eesti Mereakadeemia kindlus Koplis on ainulaadne koht Eestis, kus antakse tulevastele laevaohvitseridele teadmisi, kuidas maailmamerega rinda pista ning sealt võidukalt välja tulla. Järgnevalt on kirja pandud mõned lood laevajuhtimise eriala tudengitelt, kes on praktikalt tagasi kodusadamasse saabunud ja näevad kaugelt merepiirilt oma õlul juba tulevasi kaptenipaguneid.
Marek Siinvert luksusjahtidel raudmeheks saamas
Lõpetasin laevajuhtimise eriala 2020. aastal. Merenduse tööpõld on meeletu ja sihte, mille poole pürgida, on rohkem kui kompassil suundasid. Peale kooli lõppu pakkisin püksid seljakotti ja otsustasin hüpata luksusjahinduse maailma, kus väljakutseid on minusugusele seiklusteotsijale piisavas koguses. See on üpris privaatne valdkond, mistõttu olen justkui James Bond luksusjahtide maailmas ja kõiki detaile ma oma igapäevaelust rääkida ei saa.
Hetkel töötan 80-meetrise luksusjahi peal teise tüürimehena. Talvel viibis laev Kariibidel ning suvel seilas taas Euroopasse, kus peamiselt veetsime aega Lõuna-Prantsusmaal ja Horvaatias. Iga jaht on erinev ja igal omanikul oma elustiil. Eluke meie pardal on üpris spordijanuline: vahet ei ole, kus me pesitseme – jooksujalatsid, ujumisprillid ja jalgrattavarustus on seina ääres alati valmis stardiks, et omanikuga koos sportides uusi kohti avastada. Võin julgelt öelda, et peale praegust lepingut võin otse Ironmanile minna.
Hetkel on minu ajalugu seotud kahe jahiga, millest praegune on privaatjaht ja eelnev rendijaht. Suurim erinevus on töötempo – rendijahil töötades on reise tunduvalt rohkem, samuti erinevaid inimesi, kellega kokku puutun. Jahi rentijaid on seinast seina: Hollywoodi näitlejad, lauljad, miljardärid Saudi-Araabiast ja USAst. Tagasi vaadates Mereakadeemiale olen äärmiselt tänulik, et valisin laevajuhtimise eriala, mis avas mulle ukse maailma, millest ma ei osanud unistada ka oma kõige imelisemas unenäos.
Taavi, Hendrik ja Sten maailma vallutamas
Oleme laevajuhtimise eriala neljanda kursuse tudengid, kes läbisid just oma aastase praktika ja seilasid kolme peale praktiliselt läbi terve maailma.
Hendrik oli praktikal Hollandi ühes suuremas laevafirmas Spliethoff, kus ta viibis kahe kaubalaeva peal. Hendriku merereisid viisid teda Vahemere riikidesse ning üle Atlandi Ameerikasse, kus ta külastas nii Miamit, Kariibi mere saari kui ka Maceiót Brasiilias. Kaubaks olid enamasti luksusjahid, mille laadimise protseduur võis kesta tunde. Lepingud olid pikad, keskmiselt 5–6 kuud, kuid aeg merel lendab. Pikkadel ülesõitudel tehakse keset merd grilliõhtuid, lesitakse sillerdava päikese käes iseehitatud basseinides ning imetletakse südaöises taevas säravaid tähti. Kõige eredamalt on Hendrikul meeles imeilusad päikeseloojangud Kariibi merel ja kõhedust tekitavad ujumised koos haidega.
Taavi ja Sten seilasid reisilaevadel Vahemerel, Ühendkuningriigis ja Põhjamerel. Reisilaevad on kui väikesed ujuvad linnad, kus toimub kogu aeg midagi. Esimestel kuudel Maroko ja Prantsusmaa vahet seilates oli iga päev üks suur seiklus. Tihti tuli taga ajada laeva tungivaid „jäneseid“ ja merel seilavaid põgenikepaate, kelle ühine eesmärk on end laeva ära peita ja märkamatult Euroopasse pääseda.
Seiklusi ja intsidente toimus igal hetkel, alates Almerías ärakaotatud ankruga, seebi vastu vahetatud puuviljadega ning lõpetades eestlasest laevajuhi abiellumisega laevalt leitud Maroko tüdrukuga. Aastane merepraktika on justkui elukool, kus saab kogeda ka tõelist meremeheelu. Kapten oli meile vaimseks isaks, kes vedas meid baari karaoket laulma, õhtuti lauatennise lahinguid pidama ja viis sillas läbi jutlusi, kuidas olla hea meremees.
Pole midagi imelisemat kui näha, kuidas delfiinid laeva kõrval ujuvad ja laevaperet tervitavad; või öises taevas toimuvad tunde kestvad äikesetormid, mis on justnagu kunstnikud taevas ja toovad meieni hingematvalt kauni valgusemängu; või manöövrid vaaladega, kes järsult veest välja tulevad, sest arvavad, et laev on nende liigikaaslane ja sõber.
Taavil oli võimalus osa saada Arktika ekspeditsioonist Admiral Bellingshauseni pardal, kus ta viibis kolm nädalat (loe artiklit siit). Teekond Sillamäelt kuni Fääri saarteni nii väikse alusega oli midagi kirjeldamatut. Seal sai tunda tõelist mereromantikat, kus laevameeskonna moodustasid inimesed, kes armastasid südamest merd. Laevakokaks oli Jarek Kasar, ekspeditsiooni juhiks Tiit Pruuli ja pootsmaniks Maris Pruuli. Kõik pardal olnud inimesed olid äärmiselt inspireerivad ning andsid palju motivatsiooni, et kõik oma unistused täita. Nii väikese alusega on võimalik käia kohtades, kuhu suure laevaga minna oleks võimatu. Maagilised hetked looduses ei unune kunagi! Eriti eredalt on Taavil meeles üks varahommikune kalapüük fjordide taustal, väljas sillerdas päike ning künka tagant paistis vikerkaar. Iga viskega näkkas, vahel tuli ühe viskega isegi mitu kala. See on midagi, mida ei saa kirjeldada, seda peab kogema.
Võime kolmekesi julgelt väita, et aeg Mereakadeemias on meid inimesena meeletult arendanud ja kogemused, mida oleme juba praeguseks saanud, ei unune eal. See meretee ei ole kindlasti olnud kerge, kuid see on loonud meile viljaka aluspinna, et kunagi kanda õlul kapteni auastet.
Seniks, kallid sõbrad, töötage nagu kaptenid ja lõbutsege nagu piraadid!
