Mari Öö Sarv 

Miks on ühel ülikoolil vaja roheteemadele eraldi juhti?

Olgu tegemist äriinnovatsiooni või uute väärtuste loomisega, uus mõte, innovatsioon, sünnib ülikoolis. Ning siis valideerib selle ka ühiskond.

Ülikoolis jätkusuutliku arenguga tegeledes tuleb seda teha strateegilisel tasandil, mõtestades, mis on jätkusuutliku arengu õpetamine ning milliseid oskusi ja teadmisi nõuab see õppejõududelt. Kui need teadmised saavad selgeks ülikoolis, saame nende abil hakata muutma ühiskonda.

Räägime praegu rohepöördest. Jätkusuutlik areng on rohepöörde üks osa. See tähendab nii sotsiaalselt õiglasemat ühiskonda kui ka keskkonna tasakaalustatud kasutamist. Jätkusuutlik areng tähendab eelkõige eesmärkide seadmist selleks, et valitseks tasakaal inimeste tegevuse ja keskkonna seisundi vahel.

Milliste ideaalide ja eesmärkidega Sa rohepöörde prorektori koha vastu võtsid?

Selleks, et areng oleks teadmiste-, aga mitte arvamuspõhine, on hea, kui teadmised tulevad teadlastelt, ülikoolist. Ühiskonna kestlikumale tulevikule nügimise eeskuju peab tulema ülikoolist – seda mõistsin juba Tallinna Ülikooli jätkusuutliku arengu prorektorina töötades.

Minu ideaal on, et kui soovid midagi muuta, siis õpi ise ja õpeta tudengeid. Tudengite kaudu jõuab ju uus teadmine ühiskonda.

Tallinna Tehnikaülikooli teeb eriliseks see, et lisaks teadmistele on siin juba olemas tehnoloogia ja innovatsiooni algatused, millega saab ühiskonnas ringmajandust ja ressursitõhusust käima tõmmata.

Millised õppetunnid Tallinna Ülikooli jätkusuutliku arengu prorektorina said?

Kõige olulisem õppetund oli, et kui mingi väljakutse on organisatsiooni strateegiline eesmärk, peab olema juhtkonna tasemel selge, miks seda tehakse. Juhtkond peab olema sajaprotsendiliselt selle eesmärgi taga, muidu muutusi ei toimu.

Minu tööaeg jäi ka COVID-i perioodi. Paljud algatused jäid ellu kutsumata seetõttu, et energia kulus lihtsale hakkamasaamisele. Olin ise kriisikomisjoni juht ja sain sedakaudu veel õppetunde selle kohta, kui oluline on kommunikatsioon, eelkõige just strateegiline kommunikatsioon.

Seda õppisin ka siis, kui toimetasin Eesti inimarengu aruannet. Teadlasel võivad olla väga head mõtted ja ka kommunikatsiooni alusoskused, aga vaja on ka strateegilise kommunikatsiooni oskusi, et sõnumid jõuaksid lihtsustatult sihtrühmadeni. Täpselt sama kehtib roheteemadele: inimene peab suures informatsiooni hulgas lihtsalt ja kiirelt aru saama, millega tegeldakse ja miks. See on just strateegilise kommunikatsiooni teema.

Nii et alustad rohepööret ülikoolis õppe poolelt, et need teemad jõuaksid õppekavadesse, sealt tudengiteni ja edasi ühiskonda?

Ma olen „portfellita minister“ ja töötan ülikoolis horisontaalselt, praktiseerin jõustavat juhtimiskultuuri. Viime uusi teadmisi sisse nii õppetegevuses, teadustöös kui ka organisatsioonis ja linnakutes. Esmalt tuleb aga kaardistada, mida siin juba tehakse.

Rohepööre on uuem lähenemine ühiskonnale, mis rõhutab kestlikkust, sotsiaalset õiglust ja keskkonnamõju. Õppekavad, kus neid teemasid käsitletakse, on Tehnikaülikoolis juba olemas, kuid me pole toonud neid fookusesse ühiskonnas laiemalt ja majanduses kitsamalt. Seda aga on vaja selleks, et mõista, miks me seda üldse teeme ja kuidas väärtustame.

Väike näide: praegu ei ole meil ühtegi kursust, mille nimes oleks ringmajandus. Me pole nähtavaks teinud, et me üldse selle teemaga tegeleme. Ehkki nii mõneski kursuses on need teemad sees, nimetame me neid lihtsalt teiste nimedega. Kui tudengikandidaat paneb otsingusse ringmajandus, ei leia ta selle õppimise võimalust. Nüüd on tulemas eraldi kursus „Sissejuhatus ringmajandusse“, mida saavad võtta mistahes eriala tudengid. Nii on kõigil meie tudengitel võimalus aru saada, mis on ringmajandus, millest kogu ühiskond räägib.

Meil on palju rohkem potentsiaali tegelda Tehnikaülikoolis jätkusuutliku arengu ja ringmajanduse küsimustega kui seda täna tehakse.

Kui oluline on nimetada ringmajanduse mõtteviisi just ringmajanduseks, kui me seda niigi väärtustame ja praktiseerime? Keskkonnale on see ju ühtviisi hea, nimetusest sõltumata.

Nomen est omen – sõna on tegu. Kui me räägime samade terminitega, siis saame aru, millest räägime. Praegu puudub ka ühiskonnas ühtne arusaam, sest meil on erinev terminoloogia. Ja see ei soosi koostööd. Ilma selleta on meil teadlastena ja ka ühiskonnas laiemalt keeruline jõuda üksteisele lähemale ja uuest mõtteviisist koos aru saada. Teadustegevuse toomine nn katusterminite alla annab siin selgema arusaama.

Naljaga pooleks võib öelda, et säästlik mõtteviis ei ole ju tegelikult uus. „Vana eestlane“ oli samuti tark majandaja, lihtsalt ta ei nimetanud seda ringmajanduseks ega jätkusuutlikuks eluviisiks.

Muutunud on kontekst. Elame tarbimisühiskonnas, mis soodustab raiskamist ja ületarbimist, olgu siis tegemist tekstiili, plastjäätmete või toiduga. Seepärast on need teemad praegu olulised. Mõistmaks, et meil on vaja näiteks toidu alal muutust, peame rääkima samade märksõnadega – et süsteemi kõik osalejad mõistaksid ühtmoodi, millest jutt käib. See hoiab ära ka skeptitsismi ja loosunglikkuse. Kutsun kõiki üles vaatama loosungite taha ja mõtlema tõsiselt, mida need sisuliselt tähendavad.

Interdistsiplinaarsus, koostöö, meeskonnatöö, kriitiline mõtlemine ja paindlikkus töötada eri valdkondade inimestega on jätkusuutliku arengu oskustena osa roheoskustest ja tuleviku tööoskuste suured märksõnad. Ka Kutsekoja OSKA raportid toovad need välja, sest tööturg nõuab niisuguseid oskusi juba täna.

EuroTeQ Collideri raames mõtestatakse nüüd ka Tallinna Tehnikaülikoolis väga selgelt lahti probleemipõhine õpe, sinna tulevad kõik needsamad jätkusuutliku arengu õpiväljundid. Taas võib küsida, milleks seda kõike vaja on, kuid mingeid taksonoomiaid või struktuure on ju vaja, et saaksime üht valdkonda õpetada. Kindlasti on vaja ka didaktilist tuge õppejõududele, ka see tuleb Collideri programmist.

Õppetöö kaudu rohepöörde tegemine võtab omajagu aega – täiendame õppe­programme, tulevad uued tudengid, õpivad kolm või viis aastat ja alles siis viivad need väärtused tööturule.

Jah, nii see on. Loota võib, et ka tänased teise ja kolmanda kursuse tudengid valivad ringmajanduse aine ja võtavad ülikoolist jätkusuutliku mõtteviisi ellu kaasa.

Näeme ka, et ülikooli astuvatel noortel on juba teadmised ja ootused roheteemade osas. Jätkusuutlikkus on noorte jaoks väga selge väärtus, näeme seda ka ühiskonnas laiemalt. Ülikool täiendab neid arusaamu, kuid mõtteviis ja väärtused on noortel juba enne olemas.

Ülikool on lubanud 2035. aastaks süsinikuneutraalseks saada, Euroopa 2050. aastaks. Täna ringi vaadates: usud Sa sellesse?

Tänaseks on üks kliimaneutraalne ülikool maailmas: Leuveni ülikool Hollandis. Lappeenranta ülikool Soomes on deklareerinud kliimaneutraalsust aastaks 2024. Meie piirkonnas on TalTechi eesmärk erakordne.

See eesmärk ei tohiks aga olla midagi väga ebareaalset. Euroopa Komisjon algatas just missiooni „100 kliimaneutraalset linna aastaks 2030“. See on viis aastat varasem, kui ülikool on sihiks võtnud. Ka Eestist soovib mõni linn sellesse missiooni panustada. Üks neist on Tartu ja Tehnikaülikool teeb Tartuga ses osas suurt koostööd.

Üks on siiski selge: kliimaneutraalsus ei tule Tallinna Tehnikaülikooli lihtsalt. Energiakasutuse ülevaatamise kõrval peame vähendama ka liikumisest tekkivat jalajälge.

Mis on Sinu plaanide teostamisel esimesed väljakutsed?

Töö on alanud väga hoogsalt. Kuna ülikool on arengukavas öelnud, et soovib olla kliimaneutraalne aastaks 2035, on täidetud see oluline tingimus, et juhtkond on sajaprotsendiliselt eesmärgi taga. Nappide ressursside tingimustes tuleb nüüd aga väga kiiresti vaadata, kuidas seda eesmärki täita.

Kui meil on olukord kaardistatud ja mõõdikud paigas, saame hakata planeerima konkreetseid samme. Praegu meil pole alustaset mõõdetud ja pole ka teadmist, milliseid mõõdikuid vaja on. See ongi üks minu pakilisi ülesandeid.

Teine suur töö on rahastamine: praegu avanevad uued struktuurifondid ja õiglase ülemineku fond. Me soovime osaleda ühiskonna ümberõppel, selleks on suur roheoskuste meede. Kaardistame, milliseid täiendõppe koolitusi saame Tehnikaülikoolis pakkuda. Õiglase ülemineku fondi jaoks Ida-Virumaal kaardistame koos Virumaa Kolledžiga, saame seda pakkuda õppetöös, teadustöös ja ühiskonnas laiemalt õppekavade, kursuste ja uute teadusgruppide näol. Teeme siin koostööd ka Tartu Ülikooliga.

Kõikide meie tegevuste taga on ka argumendid, kuidas need panustavad jätkusuutlikku arengusse või rohepöördesse. Näiteks on üsna hästi teada, mida ettevõtjad tahavad. Aga mida inimesed tahavad? Kas keegi kaevuritega on rääkinud? Mul on sotsiaalteadlase taust ja need küsimused on mulle olulised.

Kolmas suur teema on ringmajanduse jõudmine õppekavadesse. Selleks mõtlen kaasa EuroTeQ Collideri õppekursuste sisu teemal. Esimese vooru teema on „Leave no waste behind“. Asi, millega ma aga praegu soovin tegeleda, on insenerivaldkonna populariseerimine – see on võtmevaldkond ka rohepöördes. Loodan siin tihedale koostööle meie teadlastega.

Hariduselt oled inimgeograaf. Mida see tähendab?

See tähendab ühiskonna toimimise uurimist aegruumis: uurin, kuidas aeg ja koht muudavad meid ja meie omakorda kohti. Määratlen end interdistsiplinaarse kultuurigeograafina, mind huvitavad väärtused, normid, hoiakud, stereotüübid ja uskumused, mis mõjutavad meie ühiskonda. Psühholoogid ütlevad, et muutused ühiskonnas võtavad 1–2 põlvkonda. Minu uurimisteema ongi väärtuste muutumine ning kuvandi ja hoiakute muutumise peegeldused ühiskonnas ruumilises mõttes.

Teostanud olen endast aga keskkonnakorralduse, keskkonna planeerimise valdkonnas.

Glasgow’ kliimakonverentsil öeldi kindlalt, et keskkonnasäästliku käitumisega pole planeedil enam aega kaks põlvkonda oodata. Kuidas viia tõsiroheline mõtteviis igaüheni ja kohe?

Kõigepealt peame looma alustingimused selleks, et keskkonnateadlikumalt käituda. See on üks teemakimpe, millega me ka ülikooli linnaku puhul tegeleme. Teeme liikuvusuuringu ja liikuvuskava: vaatame, kuidas inimesed iga päev linnakusse tulevad, kaardistame ära meie ühistranspordi- ja jalgrattateede võimalused ning probleemid. Näeme võimalust olulisel määral muuta Tallinna linna liikuvust, kuna siia tulevad iga päev tuhanded inimesed. Filosoofiline küsimus on, kui kiiresti peab liikuda saama – üks suuri liikumise stereotüüpe on, et meil on kogu aeg hästi kiire.

Meil on kavas kaardistada ja kuvada, kuhu saab jätta jalgrattakiivrid, kus saab pesemas käia jne. Lähtetingimuste hulka kuulub ka võimalus kodus jalgratast mugavalt ja turvaliselt hoida. Vajadusel peame jällegi ülikoolina nügima linnu – nii Tallinna kui ka Kuressaaret, Kohtla-Järvet, Tartut. Et inimesed harjumusi muudaksid, peavad sellised tingimused olema täidetud.

Rahustan siinkohal ülikooli liikmeskonda: kõik ei pea hakkama jalgrattaga tööle tulema. Soovime muuta vaid nende käitumist, kes tunnevad vastutust keskkonna ees ja leiavad, et muutus on neile kasulik.

Teine külg ongi panna inimesed mõtlema sellele, et meil on vaja liikuda. Oleme harjunud liikuma autoga, kehaliseks liikumiseks võimalusi ei jää, selleks käime eraldi treeningsaalis jooksulindil. See on 21. sajandi linna küsimus: miks me kasutame lühisõitudeks autot selmet 20 minutit kõndida? See on hästi suur mõtteviisi muutus, millega on kaasa tulnud suured Euroopa linnad ja millele ka meie siin peame mõtlema. Jällegi jõuame strateegilise eesmärgi 2035 juurde – see tähendab, et peame ülikoolis märkimisväärselt autotranspordi kasutamist vähendama.

Üks põhjus lisaks CO2 heitele ja inimeste liikumisvajadusele on veel: asfalteeritud parklad võtavad võimaluse elurikkuselt. Ka elurikkus on kliimamuutuste osa ja asfaltpinna vähendamine on üks oluline meede selle suurendamiseks.

Loetletud arengute puhul on väga tähtis teha selgitustööd ülikooli liikmeskonnas. Loodan nii töötajate kui ka tudengite aktiivsele töögruppides osalemisele ning heade algatustega kaasa tulemisele.