Maia-Liisa uuris ka teisi erialasid ja ülikoole, kuid ükski teine tee ei tundunud tema jaoks õige. „Sel erialal saab ise midagi välja mõelda ja disainida ning mehhatroonikute puudus oli tol hetkel väga suur,“ selgitab Maia-Liisa, mis teda mehhatroonika juures paelus. Nii jõudiski ta kindla sihi ja sisemise põlemisega Tallinna Tehnikaülikooli elektroenergeetika ja mehhatroonika erialale. 

Inseneriks õppimise võlu ja valu 

Kõige eredamalt jääb ülikooli ajast meelde Maia-Liisale esimene kursus, sest siis oli vaja kiiresti kohaneda uue elu ja õppimise rütmiga. See oli keeruline aeg, mil tuli harjuda suure koormuse ja iseseisva õppimise mahuga, kuid just see periood kujundas teda kõige rohkem. Tema hinnangul areneb ülikoolis väga palju organiseerimise oskus, sest noor inimene peab hakkama ise oma aja eest vastutama.  
Täna elektroenergeetika ja mehhatroonika kolmanda kursuse tudengina õpingutele tagasi vaadates kiidab Maia-Liisa neid kursuseid, kus õppejõud õpetasid kogu hingest. „Eriti meeldisid mulle ained, kus õppejõud tõesti tahtsid oma ainet õpetada ja selgeks teha,“ meenutab ta. Just õppejõu inimlik pühendumus ja valmisolek aidata on jätnud talle sügava jälje. 

Teooriast praktikasse

Maia-Liisa jaoks on väga oluline, et ülikool pakuks praktilisi kogemusi, sest just nii saab teoreetilisi teadmisi kinnistada. „Näiteks Indrek Roasto aine „Pooljuhtmuundurid“, kus pidime muunduri ise disainima, jootma ja testima – see õpetas kõige paremini,“ kiidab ta. Esimesel kursusel õppides liitus Maia-Liisa ka Tudengivormeli meeskonnaga ja on igal aastal andnud oma panuse vormeli valmimisse. Sellega on ta saanud hindamatu praktilise kogemuse inseneeriast ja meeskonnatööst.

Maia-Liisa kuulub Tudengivormeli projektis jõuülekande meeskonda, kelle töö on auto sõitma panna. „Meie vastutada on akupakk, kõrgepinge juhtmestus, inverter, mootorid ja jahutus,“ selgitab ta. Eelmisel hooajal, kui Tudengivormel sai maailmameistriks, tegeles ta akupaki disainiga, kuid tänavu võttis Maia-Liisa ette midagi veelgi ambitsioonikamat – isearendatud mootorite disaini. „See tähendab mootori nullist ehitamist – midagi, mida meie tiimis pole varem tehtud.“

(Nais)Insener 

Maia-Liisa sõnul ei ole ta inseneeria õpingute jooksul kordagi tundnud, et naiseks olemine oleks teda kuidagi mõjutanud või takistanud. Ta ei usu, et sellel on suurt vahet, kas ta on mees või naine, tööturul peab ta end igal juhul hakkama tõestama. „Oluline on jääda iseendaks, olla julge ja viisakas – need omadused viivad edasi,“ ütleb ta tabavalt.
Kuigi tänaseks on Maia-Liisal kogu õppekava peaaegu läbitud, ei kiirusta ta lõpetamisega. „Ma tahan, et minu lõputöö oleks väärt kraadi – laisalt tehtud töö ei ole minu jaoks piisav,“ selgitab ta. Seega võttis ta vastu otsuse, et kaitseb oma bakalaureuse lõputöö pool aastat hiljem ehk talvel. See otsus peegeldab tema pühendumust ja soovi pidevalt paremaks saada.
Kus Maia-Liisa ennast viie aasta pärast näeb? „Pole õrna aimugi,“ vastab ta väga ausalt. „Elan päeva kaupa ja proovin erinevaid asju. Inseneeriast ma ilmselt ei pääse – see on minus liiga sügaval,“ tõdeb ta tulevikule mõeldes. 

Noortele, kes alles valivad oma teed

Tema sõnum gümnasistidele on lihtne ja aus: „Kui sa tegelikult ei taha oma eriala õppida, siis ei tule sellest ka midagi välja. Kõige olulisem on huvi ja tahe. Kui sa avastad, et see pole sinu tee, siis on täiesti okei uuesti alustada. Igaühel on õigus ja võimalus katsetada ning iseennast leida,“ julgustab ta.

Tule saa reaalsed teadmised, et luua reaalseid lahendusi. Esita avaldus juba enne 3. juulit! 

TULE ÕPI ELEKTROENERGEETIKAT JA MEHHATROONIKAT!