Te õppisite TalTechis majandusteaduskonnas tehnoloogia valitsemise ja kestliku arengu magistriprogrammis. See on miski, mis annab tööriistad, et mõista ajastut, milles me elame, aga on mõeldud ka selleks, et olla ise muutuste läbiviija. Kuidas on see magistrikava aidanud teil leida vastused sellele, kuidas mõelda tehnoloogiast ja ühiskonnast? 

Minu jaoks oli see eriala silmiavav kogemus, sest olen väga mitmekülgsete huvidega ning kõige enam paelusid mind keskkonna- ja ühiskondlikud teemad. Lisaks sain uurida oma valdkonda läbi süsteemse vaate. 

Kui hakata keskkonnateemasid väga süvitsi uurima, põrkame kokku seadusandluse ning majandus- ja globaliseerumise küsimustega, kultuuripoliitika ja ajalooga. Kõikide nende aspektide ilmnemisel jõuame nende ühe läbiva jooneni, milleks on tehnoloogia. Tehnoloogia areng on suuresti mõjutanud meie ühiskonna arengut. See on ühelt poolt aidanud väljakutseid ületada, kuid teisalt tekitanud ka uusi probleeme.

Sellel erialal õppisin kõiki neid aspekte ehk kuidas maailma tervikuna mõtestada. Kui mõned teised erialad võib-olla keskenduvad mingile konkreetsele spetsialiteedile, siis sellel erialal võid olla ükskõik milline spetsialist, aga siin õpid “klotse” õigetesse kohtadesse paigutama.

See aitas teil omakorda kujundada ka enda tegemisi ja töist elukorraldust?

Jaa, muidugi. Magistrisse minnes tundsin, et nüüd tahaks mingisse valdkonda või teemasse  rohkem süvitsi minna. Tahtsin ka oma suhtlusvõrgustikku laiendada ja teadsin, et kohtun seal õigete inimestega ning tutvun selle valdkonna projektide, teemade, ideedega. Ülikooli kaudu sain hakata koordineerima ühe Euroopa Liidu rahastatud teadusprojekti kohalikku pilooti. Projekti nimi oli CENTRINNO, millel oli kokku üheksa pilooti erinevates Euroopa linnades.

Tänaseks on see projekt ametlikult lõppenud, kuid üle kolme aasta tagasi, kui see projekt algas, olin täpselt õigel ajal õiges kohas ehk sain koordineerida projekti pilooti. Tänu magistrile olin saanud vajalikud taustateadmised, näiteks ühiskonna vastupidavusvõimest erinevate kriiside kontekstis, sealhulgas ka keskkonnakriisis. 

See oli väga hea pinnas selle projekti piloodi kavandamiseks, väljamõtlemiseks ja käivitamiseks. Ilma magistrita poleks ma selle projektiga midagi peale hakata osanud.

Mida CENTRINNO projekt endast kujutab ja kuidas see teieni jõudis?

CENTRINNO projekti aluseks oli idee, et tänaste väljakutsetega toimetulemiseks on meil vaja kogukonnakeskuseid ja parandustöökodasid.

Näiteks isegi pandeemia ajal tekkis vajadus, et mingeid asju on meil vaja siin kohapeal ja kiiresti teha, kuid selle jaoks on meil vaja ka vastavaid oskusi ja ressursse. Parandustöökojad on sellised kohad, kus on olemas erinevad tööriistad keerulisemate ja lihtsamate tarbeesemete valmistamiseks ja parandamiseks. Ei ole tarvilik, et meil kõigil on oma töökoda. See on ressurss, mida saame omavahel jagada. Töökodade varustus võib olla lihtsam või kõrgetasemelisem vastavalt vajadusele, alustades tavalisest vanaisa garaažist koos tööriistadega kuni 3D-printerite ja laseriteni välja. Parandustöökojad on kogukondlikud isetegemise kohad.

Kuna Tallinn oli CENTRINNO projekti partneriks ja neil oli Koplis vana tühjana seisev rahvamaja ilusa rohelise hoovi ja sisehooviga, siis hakkasime sinna kogukonnakeskust looma, mille nimeks sai Kopli 93. Alustasime kogukonnaaia loomisega, viisime Koplis läbi erinevaid uuringuid sealsete kohaliku ringmajanduse võimaluste kohta, kaasasime oma töösse ka erinevaid partnereid, nagu näiteks Tallinna Kopli Ametikooli, Säästva Renoveerimise Infokeskuse, ja kutsusime kogukonda üles meie tegemistega liituma. Järgmiseks lõime veel Tallinna esimese kogukondliku linnamesila ning saime meeskonnaga Keskkonnainvesteeringute Keskuselt rahastuse Koplisse töökoja loomiseks.

Nüüd on meil seal üks suur tore meeskond erinevatest projektidest. Tänaseks on CENTRINNO projekt ametlikult läbi, kuid on juba mõned uued projektid, mis Koplis järgmisi asju arendavad. Linn võttis selle töökoja juhtimise täielikult üle ja on avanud teisigi töökodasid üle Tallinna, kus kohalikud inimesed saavad käia oma asju parandamas, nokitsemas, õpetamas või õppimas uusi oskusi ja kohtumas kogukonnaliikmetega. Sellist oskuste jagamist on palju ja me usume, et taoliste ettevõtmiste võti peitubki inimsuhetes ning oma oskuste jagamises.

Kõige tähtsam on see, et arendame oskusi ja loome kogukonnavõrgustiku, mida linnas polegi nii lihtne luua, sest seda ei eksisteeri automaatselt, kui selle nimel eraldi vaeva ei näe. Nii et tänaseks on sellest saanud platvorm, kuhu igaüks saab tulla ja realiseerida oma andeid ning luua oma linnaruum ise. Mitte lihtsalt tarbida, vaid ka päriselt luua.

Ma saan aru, et see ongi seesama Kopli 93 algatus, millest te rääkisite. Mis väärtust Kopli 93 taolised algatused loovad? Millist positiivset ja ehk ka negatiivset mõju olete täheldanud? 

Esimene asi, millega me kokku puutusime, mis tuli väga kiiresti, oli see, et mõned inimesed tutvusid esimest korda oma naabritega, mis on minu arvates väga selge märk sellest, kui vähe inimesed omavahel suhtlevad. On oluline, et meil oleks piirkondlik keskus, mis tõmbab ligi väga erinevaid inimesi ja kus inimesed saavad olla üksteisele toeks ja abiks. Et eksisteeriks kogukond, kus keegi oskab üht ja keegi teist. Kellelgi on üks ressurss ja keegi saab vastu pakkuda midagi muud. 

Selline lihtne kohtumispaik annab inimestele oma kodukandis suurema turvatunde ja võimaldab midagi päriselt ära teha, lisaks mingeid uusi asju algatada, sest tunned nüüd päriselt neid inimesi, kes hoolivad peale sinu ühisest kodusest piirkonnast. 

Eks selleks, et linnas tervislikke eluviise viljeleda, on vaja ikka liikuda ja midagi oma kätega teha, et asjad tasakaalus püsiks. Linnainimesed teevad enamus ajast mõttetööd ja istuvad palju arvuti, telefoni või teleka taga, võib-olla tehakse ka sihipärast trenni. Aga tegelikult vajab igaüks meist ikkagi mingit päris kontakti teiste inimeste ja ümbritseva keskkonnaga.

Ja üks selle projekti mõju aspekt on see, et inimesed, kes näiteks kolivad piirkonda või tulevad siia välismaalt – see kogukonnakeskus võib olla neile esimene koht, kus päriselt keskkonda sulanduda ja kohaneda kohaliku eluga. Siin saab ta luua oma esimesed tutvused ja näiteks keelt harjutada. See on väga turvaline ruum, kus saab maistest asjadest rääkida ja arutleda.

Veel üheks mõju aspektiks on see, et tegeleme töökojas aktiivselt ikkagi taaskasutusega. Kopli 93 töökoja meister Andre on selles täielik proff, kuidas kõige pisematest puutükkidest mingi ilus kunst luua või vajalik tarbeese teha ja nii-öelda vanu asju päriselt parandada. Seega, seal luuakse päriselt väärtust ja antakse esemetele ja vanale materjalile uus elu. 

Negatiivse mõjuga ma veel väga kokku puutunud ei ole. Võib-olla ütleksin seda, et mitmed inimesed tulevad suure hoo ja hurraaga kogukonda mägesid liigutama. Tore on ju koos teha ning tekib lootus, et saame suuri asju kiiresti korda saata. Tegelikult võtavad muutused ikkagi aega ning kogukonna dünaamika kujunemine ja settimine on omaette protsess, mille loomulikuks osaks on ka konfliktid. Samas peame me selles suures eufooriahoos olevatele inimestele siiski ütlema, et meie sooviks on nende hoogu rahulikumaks võtta, et energiat jaguks mitte ainult korraks, vaid pikemaks ajaks.

Kas teil on veel mingisuguseid näiteid Kopli 93 kohta tuua, et mida kõike ühes sellises keskuses või ühe sellise algatuse kaudu teha saab?

Kõige olulisem või suurim saavutus meie ja teiste kogukondade jaoks, mida ma olen näinud, ongi sellise olulise infrastruktuuri loomine, mida lihtsalt füüsiliselt üksinda ei tee. 

Isiklik töönurgake meil igaühel kodus või korralik kogukondlik parandustöökoda – see on oluline erinevus. Kui peaksid kõik need tööriistad ise ostma, oleks see ikka meeletult kallis ja sageli ei tasu see ennast ära. Aga tehes seda kuskil kellegagi koos ja tuues sellise võimaluse ka teistele kogukonna liikmetele, loob see palju suurema väärtuse. See paneb inimesed päriselt teisiti mõtlema. Kasvõi alustades pisikestest muutustest, nagu selleks on asjade parandamine, mitte ära viskamine.

Jah, need töökojad on üpriski kallid ja neid ei ehita lihtsalt ning üksi. Lisaks on oluline leida sinna oskustega inimesed. Aga ühe hea näite saan jälle tuua Kopli 93 kohta. Sellised keskused võimaldavad tulla kokku ka neil, kel muidu oleks väga raske osa võtta kogukondlikes tegevustes või lihtsalt nautida vaba aega. Meie keskusesse tullakse peredega, võetakse kaasa ka väikesed lapsed. Ehk meil tekib kohe ka automaatne lastehoid, sest seal on koos erinevad lapsed, kes omavahel mängida saavad ja vanemad, kes kordamööda neil silma peal hoiavad. Seega siis toimub selline “küla kasvatab lapsi süsteem”, kus ka iga lapsevanem saab vahepeal millegi muuga tegeleda. Suvel on lastel eriti tore hoovi peal ringi joosta.

Sellised kogukonnakeskused avavad ligipääsu ühiskondlikele hüvedele, olenemata sellest, kui suur on sinu sissetulek või millised on sinu võimalused, sest igaühel on midagi panustada. Seega kokku tulebki selline harmoneeruv koosolemine.

Käisin just eile töökojas paranduspeol ja see on hea lihtne näide – inimesed, kes sinna tulevad, toovad alati ka süüa kaasa. Head kodused soojad toidud. Peo lõpuks on ülesanded tehtud, kõht täis ja meel hea.

See idee kõlab väga mõnusalt ja sellel on väga suur ühiskonda muutev potentsiaal. Aga mida selleks tegema peab, et see suuremal tasandil ka käima läheks? Mis need muutused kohaliku omavalitsuse tasandil peaks olema või on see iga kogukonna oma probleem? 

Arenenud riikides on aktiivsed kogukonnad ühiskonna lahutamatu osa. Eestis sammume ülemaailmse arengu ja trendi mustris. Samuti tähendab see, et kogukonnad mängivad suuremat rolli riigi arengus ja otsustusprotsessides. Olen seda muutust ka Eestis märganud, et kogukondade roll on tugevnemas ka omavalitsuste ja riigi silmis tervikuna. 

Suurim muutus, mis peab juhtuma, on kaotada viisid, kuidas riik ja omavalitsused kogukondi liialt takistavad. Riik ju ka tahab, et inimesed kaasa mõtleks ja kaasa teeks. Samas teistes olukordades jäävad kogukonnad jälle väga abitusse seisu, kus ei saa ei edasi ega tagasi. Me peame tõstma riigi ja omavalitsuste võimekust, et kogukondasid rohkem toetada. Peame otsustama, et me lubame tekkida sotsiaalsel innovatsioonil, mis kogukondadest tihti sünnib. 

Riigi ja omavalitsuse arvates saab meil nii mõndagi valesti minna, kui kogukondadele liiga palju lubatakse. Me peame aga niisama hirmudest üle saama ja tõhusalt järgmisi samme astuma. Argumendid nagu “kuskilt kõrgemalt otsustati ja enam pole midagi teha” või “reeglid ei luba ja unustage see mõte üldse ära” enam ei päde ja meid ühiskonnana edasi ei vii. Reegleid saab muuta ja otsuseid saab teha paremini. Kogukonnad teavad kõige paremini, mis neil vaja on. Neid tuleb rohkem kuulda võtta ja anda rohkem võimalusi end ise aidata.

Otsusta ka sina oma tulevik TalTechis: taltech.ee/tulevik