Tekst ja fotod: Mari Öö Sarv

Kliimanutika tuleviku keskuse nõunik Pärtel-Peeter Pere, kellest saab 1. novembrist TalTechi liikuvuskava projektijuht, ütles: “Igaüks on vaba valima ise oma liikumisviisi, aga eeldus, et iga inimene peab saama kogu aeg eraautoga ülikooli tulla ning ka seal parkida, on jätkusuumatu.” Pere lisas, et liikuvuse keskkonnajalajälje alandamine algab andmetest, mille alusel saab TalTech koostada konkreetse liikuvuskava ühes tegevuste, soovituste ja mõõdikutega.  

60% ülikooli inimestest on igapäevaselt liikumas autoga ning 40% jala, jalgratta või ühistranspordiga. Sarnane on Eesti hõivatute keskmine näit, kusjuures autokasutus on tõusuteel ja säästlikud viisid languses. Transpordisektori heitmed kasvavad alates 2014. aastast ja Eesti kaugeneb, mitte ei lähene strateegia “Eesti 2035” eesmärgile liikuda 55% ulatuses säästvalt ehk mitte autoga.  

Enne arutelu rääkis Stockholmi Keskkonnainstituudi (SEI) Tallinna keskuse vanemekspert Ivo Krustok kliimakriisi olulisusest ja konkreetsetest mõjudest Eestile. „Globaalse temperatuuri tõus mõjutab meie kõigi elu ja meie tulevik sõltub sellest, kuidas suudame kliimamuutuste põhjustega toime tulla,“ ütles Krustok ja lisas, et kui aastaks 2050 rohepööret teha ei suudeta, ootab meid sajandi lõpuks drastiline kliimamuutus. Äärmuslik kuumus, pikk põud, tulekahjud, rohkem sademeid ja üleujutusi, erosioon ja põhjavee saastumine ning rohkem torme on modelleeritud Eesti kliimaks aastal 2100, kui me oma tänast kurssi ei muuda. Täna sündivad lapsed on siis pensioniealised.  

Tants ümber parkimiskoha 

Niisiis, kuidas vähendada ülikoolipere liikuvuse jalajälge? See on valdkond, kus igaüks meist saab iga päev teha keskkonnasõbralikke valikuid. Ivo Krustok tõi välja, et irooniliselt on meie liikumisviisid omakorda mõjutatud kliimast – juba oleme Euroopas näinud, kuis kõrgetel temperatuuridel hakkab raudteetaristu koostööst loobuma. Kliimanutika tuleviku keskuse nõunik Pärtel-Peeter Pere rõhutas enne arutelu, et auto iseenesest pole patt, probleemiks on LIIGNE autostumine ehk auto kasutamine olukordades, kus pole selleks vajadust.  

Üks sagedamini kõlanud ettepanek oli teha parkimine ülikooli parklates tasuliseks. Selle vastu on varem kõlanud argument, et sel juhul hakatakse parkima ümberkaudsete majade hoovidesse. Kuid need tipikad, kes elavadki ülikooli lähedal, saavad siis auto kodumaja ette parkima jätta ja ülikooli jalutada, jalgrattaga sõita või paar peatust bussiga tulla. Kõlas ka mõte teha mustamäelastega parkimiskoha jagamist – kui ülikoolis pargitakse pigem päeval ja kortermajade hoovis pigem öösel, võiks neidsamu kohti kokkuleppe alusel kordamööda kasutada, ning osa asfalti saaks siis millekski keskkonnasõbalikumaks kasutada. Mõned kohad ülikooli parklates võiks reserveerida ka „kiireks käiguks“ – neile, kes tulevad majja näiteks ühele kohtumisele ja liiguvad siis edasi. 

Kui parkimiskohti vähendada, siis kellele jääb õigus parkida? Loogiline vastus oleks, et neile, kellel on päriselt autoga sõita vaja – näiteks Tallinna lähivaldadest tulijad, kellel kuluks ühistranspordiga tulemiseks jaburalt kaua aega; autojagajad, kes võtavad oma auto peale veel paar kolleegi; liikumisraskustega inimesed või need, kellel autoga tööle tulek on vaid osa pere ja keerukamast logistikaplaanist, mida ühistranspordi või kastirattaga asendada pole võimalik või mõistlik. 

Asukoht, asukoht, asukoht 

Ühistranspordist rääkides: ülikooli ümber on nii Ehitajate kui Akadeemia teel bussipeatuseid ja üsna suur liinide valik, lisaks rongijaam 15-minutilise jalutuskäigu (või ühe bussipeatuse) kaugusel. Igaühel tasub Google kaardilt pärida, millised on parimad viisid kodu ja ülikooli vahet ühistranspordiga liikuda, ja need ka järele proovida. Selge on, et hõreda graafikuga, ümberistumise sünkroonist väljas ja ülerahvastatud ühistransport sõitma ei meelita. Kuid on kohti, kus vajalikud liinid on olemas, käivad piisavalt sageli ja enamasti leidub istekohtki.  

Võita on sel juhul mitte ainult elamiskõlblik planeet lastele ja lastelastele, vaid isiklik kasu kohe täna. Esiteks muutub ummik teie stressist bussijuhi tööks, andes teile igal hommikul ja õhtul aega näiteks lugemiseks. Teiseks: uuringud inimeste õnnetunde osas näitavad, et ühistranspordis peetud minivestlused võõrastega tõstavad sel päeval nii vestluse alustaja kui sellele vastaja õnnetunnet. Kolmas isiklik kasu ühistranspordi kasutamisest on igapäevased aktiivsusminutid, mille saate kätte ilma spordiklubile mõtlemata ja kulutamata. Eriti kui mõned korrad nädalas tulete peatus-paar varem maha ja osa teed jalutate. Uskuge , nii keha kui vaim on selle otsuse eest tänulikumad kui autos istumise ja stressamise eest. 

Igalt poolt siiski nii head ühendused pole ja probleemiks pole vaid kaugematest linnaosadest või linna lähivaldadest tulijad. Isegi Haabersti ja Mustamäe vahel on bussiühendus kohati selline, et bussisõit pole lihtsalt ajaliselt mõistlik. Vähemalt praegu kehtivad Tallinna ühistranspordikasutajatele samad kolm kuulsat põhireeglit nagu kinnisvaraäris: asukoht, asukoht, asukoht! Nii pole paha ka idee panna käima TalTechi eribussid inimeste tööle-kooli toomiseks teatud kohtadest, kus ühistranspordist abi pole. Seda teevad ju ka mitmed linnapiiri taga asuvad suured tööandjad. 

Säästlikud lähetused ja mõnusad boonused 

Ka Tallinna rattataaristu suured puudujäägid on üldteada, kuid hommikukohvitajad märkisid, et ka Mustamäe linnakus on kohti, kus liiga kõrged äärekivid või liiga pikad tõkkepuud teevad ratturitele peavalu. Nii ühistranspordi kui rattataristu arendamine on küll linna vastutada, kuid ülikool saab anda oma sisendi ja panuse. Välja käidi mõte äpist, mis soovitab jalgrattaga liikumiseks ohutumaid trajektoore, kus on väiksem liiklus ja rohkem ruumi – näiteks Sõpruse puiestee asemel väiksemad kõrvaltänavad. 

Jalgrattasõitjad tõid arutelul veel välja, et ülikoolis napib katusega rattaparklaid, pesemiskohti ja mugavaid ümberriietumise võimalusi. Nüüd on Kliimanutika tuleviku keskus esimeses järjekorras kaardistamas olemasolevaid pesemisruume ning töötamas välja nende kasutusõiguse süsteemi, lisaks püütakse rattaga tööle tulijatele leida võimalus riidete vahetamiseks.  

Eraldi teema on lähetused. Jah, Eesti on Euroopa äärealal ja siit ei ole nii häid maismaaühendusi partnerite juurde kui Kesk- ja Lääne-Euroopas, kuid võimalusi siiski on. Arutelul kõlas aga kogemus, kus rongiga Varssavis lähetusel käinud teadlane pidi pärast raamatupidajale aru andma, miks ta ei valinud lennukit, kui see olnuks soodsam ja kiirem. „Kui tahame keskkonnasäästlikumalt reisida, siis hakatuseks teeme selle võimalikuks,“ kõlas konkreetne vajadus. 

Mainiti ka vajadust elektrisõidukite laadimiskohtade jaoks, kuid üks grupp läks sel teemal kaugemalegi: igal parkimiskohal võiks olla väike tuulegeneraator, päikesepaneelid ja energiasalvesti, mis tagaks igale elektrisõiduki parkijale tasuta rohelise energia, tulusatel päevadel aga müüks ülikool toodetud elektrienergia börsile.  

Tehnoloogiast viimast võttes saab ka virtuaalsed koosolekud teha selliseks, kus inimesed tunnevad, nagu oleksid ühises ruumis koos – see vähendab liikumise vajadust üldse, ilma sotsiaalse eraldatuseta. 

Palju populaarsust kogus mõte, et keskkonnasäästlikud liiklejad saavad boonuseid – näiteks tudengid kehalise kasvatuse ainepunkte ja töötajad puhkepäevi, mida pika nädalavahetusena välja võtta. Tähtis on aga meeles hoida, et keskkonnasõbraliku käitumisega väljateenitud aega võiks kulutada mitte lennureisile, vaid näiteks rabamatkale. 

“Tegemist oli esimese kaasamisüritusega Jaanipäeva eel vastu võetud rohestrateegia tegevuskava koostamiseks,” ütles Kliimanutika tuleviku keskuse juht Epp Eglajs. Rohestrateegia tegevuskava koostamist juhib rektor Tiit Land, toetudes kliimanutika tuleviku keskusele ja rektoraadi strateegiabüroole, ning taolistelt ülikoolipere aruteludelt saadud mõtted on oluliseks sisendiks ülikooli rohestrateegia tegevuskava koostamisel. “Mul on hea meel, et liikuvuse teema äratas nii palju huvi ning et arutelud olid niivõrd elavad – järelikult see läheb inimestele korda ning nad soovivad näha muutust,” ütles Eglajs.  

Järgmine kohvihommik on juba 9. novembril, kus on arutelul, milline võiks olla TalTechi roll kliimakriisidest tulenevate riskide haldamisel.