TalTechi roheliste teemakuude paneeldiskussioon võttis fookusesse ühe Eesti suurima ühiskondliku vastuolu – kliimaskeptitsismi – ning küsis, mida tähendab kestlikkus tänases maailmas ja milliseid keskkonnaprobleeme suudab inseneriteadus päriselt lahendada. Vestlusringis osalesid akadeemik Tarmo Soomere, professor Erkki Karo, ESG-spetsialist Merili Vares ning moderaatorina Mente et Manu peatoimetaja Mari Öö Sarv.
Miks eestlane ei usu?
TalTechi roheliste teemakuude aruteluringi alguses tuli välja valus tõsiasi: kliimamuutused ei lähe keskmisele eestlasele korda enne, kui mõju on oma nahal tunda. Vares kinnitas, et ettevõtete töös avaldub kliimamuutuste mõju tarneahelates: üleujutatud laod Uus-Meremaal, kuumaga seisma jäänud tehased Lõuna-Euroopas, ootamatud energiakulud. „Kui sa probleeme oma tagumikuga ei tunne, siis häda justkui polegi,“ nentis Vares.
Soomere tõi välja, et parasvöötmes on paljud kliimamuutuse lühiajalised mõjud näiliselt kasulikud – pikem kasvuperiood, arktiliste ressursside kergem kättesaadavus, uued põllukultuurid. „Kahjud paistavad asuvat kaugustes – kasu on siin ja praegu,“ sõnastas Soomere skepsist toitva asümmeetria. Samas rõhutas ta pikema vaate vajalikkust: „Kui vaadata asjale väga pika vinnaga, ütlevad matemaatika, füüsika ja majandus kooris: kliimamuutus on kahjulik meile kõigile.
Karo lisas, et igapäevaelus tõlgime globaalsed riskid tihti omaenda sotsiaalmajanduslikeks muredeks – toiduhind, tarneviivitus, küttearved – millel pole kliimaga mingit pistmist. Nii kaob silmist põhjuse-tagajärje seos ja suur teema muutub „kellegi teise“ probleemiks.