Samal ajal kui osa inimesi tunneb rõõmu ohtrast ostlemisest ja muudkui uutest asjadest, leiab teine osa võimalused anda ka vanadele asjadele uus elu, leida loovaid lahendusi uute asjade ostmise asemel jne. Inseneriteaduskonna vilistlane ja Vilistlaskeskuse juhataja Kristina Keerdo kuulub nende teiste hulka ja jagab oma mõtteid ja kogemusi tarbimise ja taaskasutuse teemal.

Kuidas teed tavaliselt oma ostuotsused, mida osta, kust osta, kas uuena või kasutatuna ja kas on üldse vaja osta?
Minu ostukäitumise arendamine on olnud pikk protsess ja kestab jätkuvalt. Nooremana ikka sai šopatud kiirmoe poodides ja ostetud asju, mida tegelikult vaja polnud. Praeguseks olen endale kujundanud kindla keskkonna ja harjumused, mis minu ostuotsuseid mõjutavad.
Esimene samm on üle vaadata, kas mul on midagi sarnast juba olemas või saab mõne olemasoleva asja funktsiooni muuta. Näiteks nägin poes hiljuti väga ägedat korduvkasutatavat pudelit – võtsin ikka kätte ja mõtlesin, kui tore oleks seda omada. Seejärel tuletan endale meelde, et mul on erinevatelt üritustelt ja kingitusteks saadud juba mitu pudelit ja funktsioon on neil sama. Äge pudel jäi riiulile.
Teine samm: kas seda saaks osta teiselt ringilt? Uurin (neti)poode (näiteks Yaga, FB marketplace, Upgreat, Humana jms) või küsin tuttavatelt, ega neil ei ole seismas just sellist või sarnast asja. Näiteks olen juba mõnda aega tahtnud kodukontori "tooliks" joogapalli – poes uuena 15€, Yagast leidsin rohkem kui poole odavamalt mõned korrad kasutatud palli. Kui kolisin uude korterisse, siis sain diivani, madratsi ja söögilaua perelt ja sugulastelt, toolid ja voodiraami Yagast jne. Mulle väga meeldivad toataimed, aga needki olen saanud perelt ja sõpradelt või paari euro eest toidupoest päästnud.
Kolmandaks: kui asjaga ei ole kiire, siis palun perel / sõpradel soovi korral selle endale tähtpäevaks kinkida. Olen väga praktiliste kingituste inimene ja nii olengi viimastel aastatel palunud ja saanud kingiks nt massaažipüstoli, padelireketi, jooksutossud ja kuumaõhufritüüri.
Alles nende sammude järel vaatan ise uue ja kasutamata asja ostmise poole. On ka muidugi erandeid, kus eelmised sammud vahele jätan, näiteks igapäevased jalanõud, aga need siis kannan ka pea ribadeks. Suures plaanis aga ma tõesti ei näe mõtet kulutada raha mind ümbritsevate asjade peale. Muidugi ei ole ma täiuslik ja aastatega on olnud oste, mida pärast kahetsen, aga proovin neist kogemustest õppida.
Ma arvan, et oluline on ka endale mitte luua võimalusi rumalaid ostuotsuseid teha. Mul tõesti näiteks ei olegi eriti aega, et kaubanduskeskustesse šoppama minna - vaba aeg kulub trennidele, perele, lugemisele jms. Ja kui ma satungi sellisesse keskusesse, siis ma väsin jube ruttu ära - inimestest, mürast, asjadest. Siiski peab kuidagi ka balansi leidma - ma luban endal aeg-ajalt osta erinevaid snäkke jms, mida tõenäoliselt ei vaja, aga hea söök toob mulle tõesti palju rõõmu!
Mida oled võitnud tänu sellele, et mõtled oma ostuotsused põhjalikult läbi?
Kõige suurem võit on ilmselt ikka rahaline sääst – korralikke kasutatud asju müüakse üldiselt odavamalt kui poes uuena. Kokkuhoitud raha saan suunata investeerimisse või reisimisele. Näiteks olen viimased kaks telefoni ja iPadi ostnud Upgreati ja Swappie kaudu - täiesti korralikud, aastaid toimivad ja head tehnikavidinad. Hindan kõrgelt ettevõtteid, kes võtavad kasutamata asja, teevad selle korda ja panevad uuesti ringlusesse.
Paljud inimesed tunnevad ostlemisest ja uutest asjadest lihtsalt rõõmu. Kuidas see sind ei meelita?
Eks ikka vahel meelitab – kogu meid ümbritsev keskkond on üles ehitatud tarbimisele ja selle soodustamisele. Enamus ajast suudan ratsionaalse aju sisse lülitada, aga vahepeal ikka langen mõne reklaami ohvriks (eriti just snäkkidega).
Minu õnneks on mul on seda tüüpi aju, et mis silmist, see meelest. Vahepeal panengi näiteks riided, mida ei kanna, mõneks ajaks ära kotti ja kapi nurka. Siis koristades mõne aja pärast jälle avastan selle koti: "Oo kui toredad uued asjad". Need asjad, mis seda tunnet ei tekita, panen müüki või konteinerisse. Niimoodi saan ikka “uutest" asjadest rõõmu, aga tegelikult raha ei kulunud ja midagi maailma juurde ei tekkinud. Lisaks meeldib mulle kulutada pigem emotsioonide ja kogemuste peale – need on minu "uued asjad".
Anna üks hea soovitus, kuhu poole joosta, kui tuleb tahtmine osta mõni uus (ja võibolla kasutu) asi.
Mina vahepeal teen endale netipoodides nö fake ostukorve – panengi rahuliku südamega “korvi” kõik asjad, mis meeldivad, ja kui enam scroll’ida ei jaksa, panen lihtsalt arvuti kinni. Dopamiini „šoppamisest“ sain kätte, aga midagi tegelikult ei ostnud. Kui aga tõesti on midagi vaja, siis lasen esmalt mõttel marineerida. Suudan üsna rahulikult näiteks pool aastat uue vidina ostmist kaaluda – ja kui ikka pool aastat tunnen puudust, siis ostan!
Kui meeldib käia füüsilistes poodides ja tuleb mingi asja ostmise soov, siis tee näiteks sellest pilti või pane kirja, kus poes see asub. Kui mõne aja pärast ikka tunned, et see oleks väga vajalik, siis osta; kui tuleb meelde alles pildigaleriid korrastades – ju siis ei olnud ikkagi vaja!
Arvan, et minu tarbimisharjumusi mõjutab ka sotsiaalmeedia. Mul ei ole ca viis aastat olnud TikToki, Instagrami, Snapchati vms kontosid, kus ennast teistega võrrelda. Ma ei näe, mis neil on ja seeläbi, mida mul pole – lähtun peaaegu kogu täiega endast ja sellest, mida mul päriselt vaja on ja mis mulle rõõmu toob.
Rohkem nippe ja eeskujusid leiad TalTechi roheliste teemakuude veebilehelt.
Mõõda enda eluviisi kestlikkust eluviisitestiga siin.
Kuidas anda oma panus keskkonnajalajälje vähendamisse, loe Tehnikaülikooli rohejuhisest ja Riigikantselei rohekäitumise tööriistakastist.