Kui keegi ütleb "insener”, siis mis esimesena silme ette tuleb? On see sild, mille all insener värisevil põlvil ootab, kuni esimene inimene julgeb üle kõndida? Või hoopis robotliin, mis tuhandete toodete ülitäpsel monteerimisel ei väsi kunagi ega eksi ka pärast ööpäevast vahetust? Võib-olla kujutad sa insenerina ette kedagi, kes loeb keerukaid jooniseid, keevitab mikrotäpsusega detaili või juhib tehastevahelist digitaliseerimisprojekti? Tõde on, et insenerid on kõikjal meie ümber – ja nende puudus Eestis on valusam kui kunagi varem.
Tallinna Tehnikaülikooli mehaanika ja tööstustehnika instituudi direktor ja tenuuriprofessor Kristo Karjust ei tee saladust sellest, et Eesti seisab praegu silmitsi karmi valikuga: kas kasvatada põlvkond tippinsenere, kes suudavad riigi majandust digitaliseerimise ja automatiseerimise laineharjal edasi kanda, või jääda allhangete ja teise ešeloni või äärealade rolli loorberitele puhkama. “Kui me ei täida seda lõhet inseneride vajaduse ja pakkumise vahel, siis võime varsti avastada, et meil pole enam piisavalt juhte, kes oskaks tööstust juhtida, arendada ega veel vähem tulevikku luua,” hoiatab Karjust.
Intervjuust ülikooli laboriseinte vahel avaneb pilt, mis on samaaegselt inspireeriv ja muret tekitav. Õppejõu ja praktiku Karjusti silmad löövad särama igal hetkel, kui jutt jõuab inseneeria võimalusteni. “Meil on insenere vaja igal tasemel. Mitte ainult tootmisse, vaid ka õppejõududeks, riigiametitesse, poliitikasse,” ütleb ta. “Kui meil pole insenere otsustajate seas, siis ei suudeta ka pikaajalist tööstuspoliitikat teha. Siis juhivad riiki need, kes ei pruugi mõista, kuidas midagi toodetakse.”
Karjust on töötanud aastaid ka erasektoris ja näeb igapäevaselt, et inseneriharidus pole lihtsalt diplom, vaid mõtteviis ja võimekus muuta ideed reaalseteks toodeteks.“Me ei räägi pelgalt inseneridest – me räägime inimestest, kes suudavad muuta maailma, arendades nutikaid lahendusi, mis aitavad meie majandusel püsida konkurentsis ja innovatsioonil areneda,” selgitab ta.
Tema kolleeg, samuti erasektorist tehnikaülikooli tulnud doktorant-nooremteadur Tõnis Raamets nõustub: “Ettevõtted võivad kurta inseneride puuduse üle, aga tihti pole probleem mitte ainult tippinseneride, vaid just tehnilise keskastme personali, kutseharidusega spetsialistide ja tehnoloogiat mõistvate müügimeeste puuduses.”
Raamets lisab, et olles pikalt ettevõtluses töötanud, mõistis ta ühel hetkel, et vajab uusi teadmisi ja laiemat silmaringi. Just seetõttu tuligi ta ülikooli, et ühendada praktiline kogemus akadeemilise teadmisega ning panustada tulevaste inseneride kasvatamisse.
Kes on insener ja miks neid vaja on?
Insener ei ole pelgalt tugevusarvutusi, jooniseid või arvutiekraanil mudelit kujundav tegelane. Insener on loov mõtleja, süsteemide looja ja probleemide lahendaja. Karjust defineerib inseneri kui professionaali, kes on läbinud bakalaureuse- ja magistriõppe, omab vähemalt viieaastast töökogemust ning ideaalis ka doktorikraadi. “See pole ainult paber, vaid arusaam sellest, kuidas maailm toimib,” ütleb ta inseneri elukutse kohta. Seega on insener nagu arst – masinaid ja protsesse raviv arst.
Eestis vajatakse täna mehaanikainsenere, tootearendajaid, tootmisinsenere, robootikainsenere ja tööstusautomaatikuid. Karjust tõdeb, et vajadus nende järele on kasvanud samas tempos digitaalse tootmise ja targa tööstuse arenguga. “Kui meil pole inimesi, kes suudavad aru saada, kuidas robot sobitub meie tootmisse, siis me ei saa automatiseerida ega eksportida kõrge lisandväärtusega tooteid,” ütleb ta.
Samal ajal vajame ka neid, kes uusi insenere õpetaks. Ja veelgi enam – mõlemad rõhutavad vajadust inseneride järele poliitikas. Raamets lisab, et kui vaadata Riigikogu eelnevaid koosseise, siis inseneriharidusega liikmeid on üksikuid, mõnes mitte ühtegi – seda on kahetsusväärselt vähe, arvestades, kui tehnoloogiamahukas on tänapäevane ühiskond. “Kui otsuseid teevad ainult humanitaarse taustaga inimesed, ei teki tööstuspoliitikale tugevat vundamenti,” ütleb ta.
Tulevikuõpe ühendab reaalse labori virtuaalse maailmaga
TalTechi laborites ei õpetata insnere lihtsalt teooria põhjal. Ka intervjuu ajal sahistavad paindtootmissüsteemide ja robootika laboris ringi tudengid, kes teevad katseid, mis homme võivad muuta tootmist kogu maailmas. Virtuaalreaalsusprillid, kaugjuhitavad liinid, koostöörobotid, digitaalsed kaksikud – need pole enam ulme, vaid igapäevane reaalsus.
Näiteks enne uue tehase rajamist modelleeritakse see täielikult virtuaalmaailmas. Tudeng paneb virtuaalreaalsusprillid ette, jalutab digitaalses tehases ringi, testib seadmete asukohti ja võimalikke puudusi. “Meil on siin näide rehabilitatsiooniprojektist koos Ida-Tallinna keskhaiglaga, kus virtuaalreaalsuses harjutatakse motoorikat. Sama tehnoloogiat saab kasutada ka tööstuses,” selgitab Karjust.
Raamets lisab: “Meil on tehisintellektipõhised simulatsioonid, mis analüüsivad tootmisprotsesside rütmilisust. Kui virtuaalne ja füüsiline maailm liiguvad erinevas tempos, aitab tehisintellekt neid sünkroniseerida.”
Intervjuu ajal toimetab laboris kolmanda kursuse tudeng Erik, kes jagab meiega oma lugu. Tema armastus inseneeria vastu sai alguse juba seitsmeaastaselt, kui ta liitus Botnica klubiga. “See oli väga põnev – tehnika, katsetamine ja leiutamine lihtsalt haarasid mind. Ma tundsin, et see on minu tee,” meenutab ta.
Nüüdseks on Erik kindel, et jätkab pärast bakalaureuseõpinguid ka magistris. “See laiendab silmaringi ja arendab igal tasandil. Ma tean, et tahan kogu elu sellega tegeleda,” lisab ta.
Erik räägib ka sellest, et inseneerias meeldib talle kõige rohkem praktiline töö ja reaalne võimalus midagi oma kätega valmis teha. “Mind huvitab, kuidas panna erinevad süsteemid omavahel suhtlema – sensorid, tarkvara, robotid. Kui midagi tööle hakkab, see tunne on asendamatu,” ütleb ta.
Eriku-sugused tudengid on ehe näide sellest, kuidas kirg ja süsteemne toetus kohtuvad TalTechi laboriseinte vahel ning vormivad Eestile tulevikuinsenere.
Õppejõud, kes teavad, millest räägivad
Mitmed TalTechi õppejõud on olnud ettevõtjad. Nad ei räägi teooriast, vaid isiklikust kogemusest – kuidas digitaliseerida tootmist, kuidas lahendada tootmisliinide pudelikaelu, kuidas siduda füüsiline maailm virtuaalsega. “Me ei õpeta ainult noori insenere – meie tudengid on tihti inimesed, kes on töötanud juba aastaid ja tulnud tagasi õppima, sest nad tunnevad, et neil on vaja mõista, kuidas maailm tegelikult töötab,” räägib Karjust.
Raamets toob oma kogemusest esile, et olles ettevõtja, tabas ta end sageli olukorrast, kus head tehnilised lahendused jäid rakendamata, sest puudus süsteemne arusaam tootmise digitaliseerimisest ja tehnoloogiast. “Ma tundsin, et hakkan ajast maha jääma. Nägin, kuidas tehnoloogia muutub, aga ilma sügava tehnilise mõistmiseta ei olnud võimalik enam nii tulemuslikult juhtida,” räägib ta. Just see motiveeriski teda ülikooli tulema – et täiendada end tehniliselt, jagada oma kogemusi tudengitega ning olla sild ülikooli ja tööstuse vahel.
Samas tunnistab ta, et õppejõudude järelkasv on suur murekoht. “Kõige helgemad pead lähevad erasektorisse. Neil pole huvi õppejõu koha vastu, sest erasektor vajab neid ja pakub paremaid tingimusi.”
Kas insenerideks sünnitakse või kasvatakse?
Karjust ja tema kolleegid usuvad, et huvi inseneeria vastu võib olla kaasasündinud, kuid see vajab äratamist. See tähendab, et inseneriks ei pea sündima, aga kirg tehnika vastu avaldub sageli juba lapsepõlves. Raamets meenutab: “Minul polnud kodus ühtegi tervet autot. Kõik sai lahti võetud. Tahtsin aru saada, kuidas asjad toimivad.”
Karjust lisab: “Tänapäeva noortel on tihti rohkem kokkupuudet ekraanidega kui kruvikeerajaga. Sellepärast on äärmiselt oluline, et koolides oleks tehnoloogiaõpetust, tehnikaringe ja praktilist tegevust. Sealt saab see huvi alguse.”
Samuti peab Karjust matemaatikaharidust Eestis liiga varakult lahterdavaks. “Haridussüsteem peaks laskma eeldustel avalduda ajas, mitte neid ennetavalt piirata.”
Naine inseneerias – uus normaalsus?
Insenerikutse on Eestis veel meeste poole kaldu, kuid aastatega pilt muutub. Karjust kinnitab, et paljud tüdrukud on tublimadki kui poisid, eriti matemaatikas ja distsipliinis. “Tänapäeva inseneeria pole enam õline hall tööpõld. See on digitaalne, puhas, loominguline ja rahvusvaheline.”
Raamets lisab, et paljud naised valivad tehnilise tee ka seetõttu, et soovivad palgavahet ülejäänud valdkondadega vältida: “Kui sa istud 12 tundi kontoris ja saad kolm korda vähem palka kui insener, siis tekib loomulikult mõte, et äkki peaks hoopis masinaid ehitama.”
Inseneeria on interdistsiplinaarne, ühendades tehnika ja tehnoloogia, majanduse, IT ja matemaatikaga. Ja see on hästi tasustatud. “Kui tahad teha midagi, mis päriselt loeb – mis arendab, loob ja ühendab – siis tule inseneriks,” ütleb Karjust.
Tuleviku Eesti vajab rohkemat kui värvilisi presentatsioone
Miks inseneriks? Sest maailm ei vaja rohkem PowerPointi-esitlusi. Karjust on kindel: “Maailm vajab rohkem nutikaid lahendusi.”
Karjusti sõnul on TalTechi inseneriõpe tugevalt rahvusvaheline ja selle kvaliteeti näitab ka tudengite järgnev tee. “Meie vormelimeeskonna liikmed lähevad otse välismaa autotööstustesse. Meie magistrandid saavad globaalseid pakkumisi.”
Karjusti ja Raametsa sõnum on selge: Eesti ei saa jääda loorberitele puhkama. “Meil on vaja insenere, kes oskavad mõelda, teha, juhtida ja müüa. Meil on vaja inimesi, kes võtavad roboti lahti, mitte lihtsalt imetlevad selle voolujoonelist disaini,” ütlevad mehed kui ühest suust.
Ja nõnda, TalTechi vaikselt sumisevates laborites, vormitaksegi tuleviku Eesti selgroogu. Kruvihaaval. Kihthaaval. Digitaalsest kaksikust reaalseks tooteks.
Originaalartikkel ilmus Geeniuse portaalis.
Vastuvõtt Tallinna Tehnikaülikooli käib! Avaldusi saab esitada 3. juuli keskpäevani. Tule saa reaalsed teadmised, et luua reaalseid asju.