Külli Sarapuu, Ragnar Nurkse innovatsiooni ja valitsemise instituut, avaliku sektori juhtimise ja organisatsiooni kaasprofessor | Foto: Heiki Laan

2019/20. õppeaastal katkestas Tallinna Tehnikaülikoolis õpingud kolmandik baka­laureuseõppe ja rakenduskõrghariduse esmakursuslastest ning 16% magistriastme õppekavadele astunutest. Ka neist, kes õppimist jätkasid, ei jõua paljud lõpetamiseni. Kui magistriõppe lõpetamise tulemuslikkus on kõikunud 55% ümber, siis ülejäänud õppeastmetes jõuab ülikooli lõpetamiseni vähem kui pool sisseastunutest.

Tudengite õppes püsimist mõjutavad nende ootused ja võimekus, riiklikul tasandil paika pandud kõrgharidussüsteem, ülikooli reeglid, programmijuhtide ja õppejõudude tegevus, ühiskondlikud normid, tööandjate valikud jne.

Üliõpilased katkestavad oma õpingud väga erinevatel põhjustel. Nii ei ole ka ühte või kahte võluvitsa, mis tooks pöördelise muutuse. Kui pärast gümnaasiumi ülikooli astuvale ja ennast alles otsivale noorele on kriitiline esimene aasta, siis töö ja pere kõrvalt õppija „läheb kaduma“ pigem hiljem, kui õppeained jäävad tegemata või lõputöö kaitsmata.

Arenguseire keskuse lühiraport 2022. aasta veebruarist sedastab, et kõrghariduse tulevikku kujundavad tänased arengutrendid: kasvav digitaliseerumine, rahvusvahelistumine, rõhk töövalmidusel, ülikoole puudutavate ühiskondlike ootuste muutumine ning, kokkuvõttes, üha suurem personaliseerumine. Sarnaseid ootusi näeme oma tudengitel – soovi, et ülikoolis antav haridus on dünaamiline ja paindlik, arvestab isiklike huvidega ning võimaldab nii töötada kui ka õppida. Enamik meie üliõpilasi käib tööl: noored töötavad õppimise kõrvalt ning vanemad ja elukogenumad õpivad töötamise kõrvalt.

Sõltuvalt erialast võib õppekava läbimine nõuda väga head reaalainete oskust. Kõigil tudengitel on vaja piisavat keeleoskust (eesti ja/või inglise) ning iseseisvust, aja- ja enesejuhtimise oskust, samas on nende lähtetase väga erinev. Ning erinevused võivad süveneda – pandeemiast tingitud katkestused gümnaasiumis õppimisel, digiõppe sobimatus paljudele, ühiskondlikud muutused ja uute põlvkondade kasvamine koos nutiseadmetega tähendavad, et ülikooli jõudvate noorte hakkamasaamine akadeemilises keskkonnas varieerub ka tulevikus.

Millised võiksid olla värsked lahendused? Institutsionaalse akrediteerimise mõttetalgute aruteludest üliõpilaste katkestamise üle kerkis esile viis võtmeteemat, millele tähelepanu pöörata.

1. Sotsiaalne võrgustik ja kaaslaste tugi kui õppemotivatsiooni hoidja. Grupitunne, murede jagamise ja koostöö võimalus aitab ära hoida katkestamist ning jõuda eduka lõpetamiseni. See on eriti kriitiline noore õppuri esimesel aastal, aga samavõrd kaalukas ka töö, pere ja õppimise ühendamisega maadlevale magistrandile. Ülikool saab sotsiaalse võrgustiku kujunemist ja püsimist omalt poolt teadlikult toetada läbi ühisürituste, kodugruppide loomise, tuutorite, grupijuhendajate ja nõustamistundide.

2. Tudengite enesejuhtimise, ajaplaneerimise ja õpistrateegiate arengu teadlik toetamine. Teisiti öeldes, erialasele teadmisele lisaks ka eneseanalüüsi oskuse andmine, mis hakkab toetama õppe läbimist. Selleks tuleks õppekava­desse lisada väikesemahulisi kursuseid (1–3 EAP), mis just nende oskustega tegelevad. Jällegi on tegemist teemaga, mis on eriti kriitiline noorele õppurile, kes gümnaasiumiga võrreldes peab võtma palju suurema vastutuse enda õpingute eest. Lisaks kursustele oleks abiks ka programmijuhtidele ja õppejõududele oskusteabe jagamisest, kuidas õppurite eneseanalüüsi ja -juhtimise oskuste arendamist toetada.

3. Eriala praktilise väärtuse, asjakohasuse ja tulevikuvõimaluste näitamine esimesest ülikoolipäevast alates. Kui täna on meil paljud õppekavad üles ehitatud nii, et kõigepealt läbitakse baasained või kohustuslikud üleülikoolilised kursused ja alles seejärel tuleb erialane õpe, siis õppurid tahavad oma eriala sisu ja võimalusi näha kohe. Sageli tekitab suur baasainete maht üliõpilastes segadust valitud õppekava sobivuse osas või kaob motivatsioon õppida. Üheks võimaluseks, kuidas seda probleemi vältida, on erialaainete kombineerimine baasainetega nii, et igal semestril oleks mõni erialane kursus, mis õpihuvi üleval hoiab ning mida õpetab üliõpilaste poolt kõrgelt hinnatud õppejõud. Sama eesmärki aitab täita üliõpilaste võimalikult varajane kaasamine laboritöösse ja projektidesse.

4. Lõputööde ja lõpetamise maksimaalne integreerimine eelneva õppega, et kohustuslike kursustega ühele poole saades oleks loodud tugev alus lõpetamiseks. Võimalusi on mitmeid – ühelt poolt õppeainete ning lõputöö kirjutamiseks vajalike oskuste teadlik sidumine programmijuhi ja õppejõudude koostöös (metoodika, teadusliku analüüsi kirjutamine, esinemine, eetilised küsimused) ning teisalt lõputöö kirjutamise jagamine mitmeks etapiks. Kui lõputöö kirjutamine algab muu õppega paralleelselt vastavates seminarides, siis on ka lootust, et viimane suurt iseseisvust nõudev etapp saab edukalt läbitud.

5. Viimaseks, tööandjate teadlikkuse tõstmine läbi erinevate koostöövormide ja erialaliitude, et juurutada õppimist toetavat töökultuuri. Suhtlust tööandjatega saab muude eesmärkide kõrval kasutada selleks, et luua Eestis soodne keskkond elukestvaks õppeks. Iga tööandjani on raske jõuda ning paljudel juhtudel ei tee üliõpilased ka erialast tööd, kuid iga samm tööandjate teadlikkuse tõstmisel on abiks.

Kokkuvõttes mõjutab seda, kas üliõpilane jätab oma õpingud pooleli või jõuab edukalt lõpetamiseni, palju tegureid. Mitmed neist seonduvad ülikooli õppekeskkonna ja õppekorraldusega ning pakuvad võimalusi tudengite toetamiseks nii, et tänasest rohkem oleks neid, kes pidulikul lõpuaktusel ka diplomi saavad.