Esmalt mõned faktid  

• Ligi kolmandik maailmas toodetud toidust visatakse ära. Sellega võiks ära toita ca 2 miljardit inimest.  

• Üle poole sellest visatakse ära kodumajapidamistes.  

• Eestis tekib ligi 167 000 tonni toidujäätmeid aastas. Kodumajapidamistes tekitatud toidujäätmete ja toidukao kogus on võrreldes teiste toiduahela osapooltega kõige suurem.  

• 42% Eesti kodudes tekkinud toidujäätmetest on toidukadu ehk toit, mida oleks võinud süüa.  

• Eesti kodumajapidamised kokku viskavad toidukaona aastas ära ligikaudu 97 miljoni euro väärtuses toitu.  

• Üks inimene tekitab (kodumajapidamises) keskmiselt ca 60 kg toidujäätmeid aastas, sellest 26 kg võib lugeda raisatud toiduks ehk toidukaoks.  

• Enim läheb raisku aed- ja juurvilju ning valmistoidu jääke, aga ka puuvilju ja marju ning piima ja piimatooteid. 

• Peamiseks toidu äraviskamise põhjuseks on riknemine. 

Liha või kartul? 

Iga toiduga kaasnevad nähtamatud ressursid – maakasutus, veekulu, tööjõud, energia, transport, aeg. Toidu ära visates lähevad raisku ka kõik selle tootmiseks tehtud pingutused.

Ressurssidest rääkides ei saa mööda vaadata erinevate toiduainete erinevast „hinnast“. 1 kg veiseliha tootmiseks kulub 47 korda rohkem vett kui 1 kg köögiviljade jaoks. Need pole muidugi võrreldava toiteväärtusega, aga kui võrrelda vee kulu kcal kohta, on kartuli ja veiseliha vahe ca 10-kordne (vaata ka siit), liha võrdlus teraviljaga veelgi suurem.  Kui võrrelda, kui palju valke saame ühe kilogrammi kulutatud CO2 kohta, siis kaunviljade puhul on see ligi 16 korda suurem kui veiseliha puhul. 

Lihatööstus moodustab 14,5% globaalsest inimtekkelistest kasvuhoonegaaside heitmetest (CO2 ekvivalentides). Välja on arvutatud, et ühe kilogrammi loomse valgu tootmiseks kulub 3–10 kilogrammi taimset valku. „8 miljardi inimese toitmiseks tapetakse igal aastal umbes 80 miljardit maismaalooma, kellele kasvatatakse samuti suures koguses toitu. Nende loomade pidamisele kulub u 80% kogu põllumajandusmaast,“ võtab taimse ja loomse toidu koormuse kokku TalTechi ärikorralduse instituudi doktorant-nooremteadur Eliis Salm, kes uurib kestlikku tarbijakäitumist ja toidusüsteemi.  

Tervise Arengu Instituudi andmetel süüakse Eestis liha ja lihatooteid soovitustest kolm korda rohkem, sellel on mõju nii tervisele kui keskkonnale. Nii et üks lihtne heategu nii iseendale kui keskkonnale on teha regulaarselt taimne teisipäev ja näiteks veisevaba veebruar.  

Lihast loobumine pole siiski mõistlik, sest kalorid ei ole toitumise seisukohast ainus asi, mida jälgida, märgib Keemia ja biotehnoloogia instituudi toidu- ja biotehnoloogia osakonna juhataja professor Katrin Laos. Ta selgitab, et loomne toit annab lisaks energiale ka täisväärtuslikku valku ning mitmeid mikrotoitaineid (nt B12, hästi omastatav raud, tsink jne) mida taimedes ei leidu või see ei omastu. Eesti toitumissoovituste järgi võiks liha tarbida mõõdukalt: eelistada kala ja linnuliha ning hoida punase liha kogus väiksem. „Töödeldud lihatooteid (vorstid, viinerid jm) tasub piirata nii tervislikkuse (sool, küllastunud rasv) kui ka kestlikkuse vaates,“ nendib Laos. 

Enne kui otsustad… 

Ükskõik kui jätkusuutlikku toitu me aga ostame, raiskamine on igal juhul raiskamine. Kuna peamiseks toidu äraviskamise põhjuseks on riknemine, tuleb raiskamise vältimisele mõelda juba poes.  

Muide, just rikkamates riikides raisatakse kodudes rohkem toitu – sest inimesed saavad endale toidu raiskamist lubada. Mõtle ise: kui ostad toitu, mida ei jõua ära süüa, maksad selle eest esmalt toidupoes, võibolla ka toidu toomise eest, hiljem uuesti jäätmeveo arvena – ehk maksad mitu korda millegi eest, mida sa ei vaja. See tähendab, et hästi planeerides säästad mitte ainult planeedi ressursse, vaid ka omaenda raha. 

Tähele tasub panna, kuidas toit ikkagi rikneb. „Kõlblik kuni“ ei ole sama mis „parim enne“ ning mõlemal juhul võib juhtuda, et toit ka pärast kuupäeva kõlbulik. „Kõlblik kuni“ märgitakse kiiresti riknevale toidule, mis võib säilimisaja ületamisel muutuda tervisele ohtlikuks. Enne, kui otsustad, vaata, nuusuta ja maitse ning võimalusel tarbi toit lõpuni. Märgistust „parim enne“ kandev toit on parimate omadustega märgitud kuupäevani, kuid selle möödumisel on toit veel mõnda aega piisavalt kvaliteetne ning ohutu. „Väga paljud "parim enne" toidud on täiesti söömiskõlbulikud ka aastaid pärast kuupäeva möödumist. Mõni ei muutu kõlbmatuks sisuliselt mitte kunagi,“ sõnab Eliis Salm ja toob näiteks soola.